VILJA KÜSIB | Tõnis Kons: oravate ainus agenda on võistlus „Reformierakond otsib koalitsioonipartnerit”
Võiks öelda, et olete Res Publica ühe asutajana hiljem selles erakonnas olnud pigem hall kardinal nagu näiteks Rain Rosimannus Reformierakonnas, kuidas see võrdlus teie meelest passib?
Nii Rain kui ka mina oleme olnud poliitikas aktiivsed tükk aega, paarkümmend aastat tagasi. Viimased kümme-viisteist aastat olen olnud erakonna realiige. Olen erakonna poliitikutega suhelnud eeskätt kui sõpradega, aeg-ajalt käinud suurematel üritustel, aga aktiivselt poliitikas osalenud ega nõu andnud pole ma aastaid.
Teil on hulk ettevõtteid, millel on majandusaasta aruanne esitamata ja ühel on isegi üle 6000 euro ulatuv maksuvõlg. Miks?
Aruanded tuleb ära esitada. Ega ka meie valdkonnas jätnud koroonakriis mõju avaldamata. Oleme pidanud oma rahavoogu pingsalt juhtima.
Miks maksud maksmata on?
Saavad makstud.
Sel aastal Viljandi folgil käisite?
Ei ole käinud juba mitu aastat.
Aga 2005 käisite. Mida te sellest korrast mäletate?
Te viitate ilmselt ühele vahejuhtumile, mis jõudis ka meediasse ja ka kohtusse. Jah, olid ajad.
Käisite Tegelaste Toas (tollane pubi Viljandis – VK), käitusite väidetavalt agressiivselt ja tahtsite, et teie sõbrad saaks tasuta sisse, keeldusite alkomeetrisse puhumast ja olite vist üldse sõnakam kui tavaliselt (purjus Kons tuli viia kainestusmajja – VK.) Miks siis nõnda?
Sõnakas olen ma alati olnud. Aga kui te veidike rohkem kaevate tollastes meediakommentaarides, siis leiate, et asi jõudis välja kohtuvaidluseni. Minu kinnipidamiseni viinud asjaolud ei leidnud kohtus põhjendatust. Minu jaoks oli see huvitav ja õpetlik kogemus, aga eluga tuleb edasi minna.
Res Publica ajalugu ulatub juba 31 aasta taha. Siis läksid veel mõned head aastad, enne kui see ühendus sai parteiks (2001 – VK). Parteil oli tugev programm, aga polnud õiget esimeest. „Ostsite sisse” Rein Taagepera, kellest õiget erakonnajuhti ei saanudki. Võib siin näha teatavat paralleeli Isamaa praeguse olukorraga, kus rahastajatega on hästi, aga reitinguga kehvasti?
Mina tahaksin näha, et Eesti erakonnad – ma ei räägi mitte ainult Isamaast, vaid kõigist erakondadest – liiguksid selles suunas, et rahastajate hulgas oleks vähem üksikuid värvikaid suurrajastajaid ja rohkem vähem värvikaid väikerahastajaid.
Suuresti tänu Res Publicale süvenes Eesti poliitikas arusaamine, et kui raha pole, siis pole ka erakonda. On teil endal praegu uued rahastajad võtta?
Iga organisatsioon vajab enda ülalpidamiseks finantsvahendeid. Erakonnad saavad olulise baasrahastuse riigieelarvest. Erakonna rahastajate hulgas võiks olla palju väikerahastajaid – mitte ainult ettevõtjaid, vaid ka palgatöötajaid, kes toetavad erakonda kas või paarikümne euroga. See oleks turvaline baas, mis näitab erakonna kandepinda.
Teie räägite teoreetiliselt, aga ma küsin praktiliselt: kus on finantsgarantii, et Parempoolsed üleüldse õnnestuda saaksid?
Esialgu oleme seda teinud oma vabast ajast ja tahtest isiklike ressursside peal – see viimane on olnud peamiselt aeg. Me ei hakka üleval pidama oma kontoreid, käitame veebikanaleid, mida saab jällegi teha n-ö ühiskondlikus korras. Tulekul on üldkoosolek, kust tuleb valida juhtorganid. Selline üritus teatavasti midagi maksab, ju siis tuleb teha väike korjandus.
Ja hakkate nõudma kahte liikmemaksu: üks Isamaa ja teine Parempoolsete kassasse?
Hea mõte. Me pole seda veel arutanud.
Res Publica tõus ja langus on leidnud suurepärase kajastuse Esto TV – Ken Saani ja Rain Tolgi – 2004 valminud filmis. Kui seda täna vaadata, on ilmne, et Res Publica on vaimses mõttes EKRE eelkäija. Nõustute?
Kindlasti mitte. Too film oli provokatiivne sotsiaalne kriitika, mida vabas ühiskonnas tulebki teha. Res Publica tollane roll ja panus Eesti poliitikasse pärast 2003 valimisi, kui moodustati Juhan Partsi valitsus, on paljuski senimaani mõtestamata, ka meie erakonna poolt. Kui me räägime õiguskorrast, siis ma tooksin siia juurde teise dimensiooni.
„Vali kord” oli tollane loosung, meenutan.
Kui me vaatame saatusekaaslasi endises idablokis, siis 1990ndatel viidi igal pool läbi edukad majandusreformid. Viidi läbi erastamine, toimus omanikeklassi teke. Praegu ei toimi enamikus endise idabloki riikides kodanikuühiskond, lokkab korruptsioon, on mitmeid muid probleeme õiguskorraga. Eesti on suutnud seda teed vältida. Ma julgen väita, et 2000. aastate algul tehtud muudatused rajasid aluse tsiviliseeritud läänelikule, skandinaavialikule – avatuse ja läbipaistvuse mõttes – ühiskonnale. Täna on Eesti Ida-Euroopa riikide seas praktiliselt kõige jõukam.
Te ei kirjuta seda ometi Res Publica arvele?
Arvan, et Res Publica tollasel valitsusel oli selles väga kandev roll.
See tundub mõnevõrra irooniline, kui meenutada Ken-Marti Vaheri mõõdikute skandaali või seda, kuidas Juhan Parts pidi peaminstrikohalt lahkuma.
Aga meenutame mõõdikute skandaali. Valitsus langes seetõttu, et üks koalitsioonipartner, Reformierakond ei olnud nõus korruptsiooni ohjeldamisega.
Ka tollases avalikus ruumis ei kannatanud Vaheri mõõdikute plaan mingit kriitikat.
Tol ajal oli tegu perioodiga, kus tuli saavutada muudatus ning iga reformi käivitamine on kriitikarohke. Muudatuse tulemus on olulisem kui see, mismoodi seda käivitati.
Näen, et Res Publica on teile kallis ja see ka arusaadav, ikkagi teie laps erakonnamaastikul. Edasine ajalugu ei ole roosiline. Kui Isamaa ja Res Publica olid leivad ühte kappi pannud, sattus IRL elamislubade skandaali, mille peategelased olid Nikolai Stelmach ja Indrek Raudne, kellega teie suhtlesite hiljem edasi, vist ajasite isegi äri?
Äriajamist ma ei mäleta, aga loomulikult on tegemist minu heade tuttavatega.
Raudsega olete head sõbrad juba kooliajast peale.
Kooliajast ehk mitte, aga 90ndate keskpaigas kindlasti, jah.
Missugused teie ühised tegevused olid pärast elamislubade skandaali?
Eks me oleme teinud kõike, mida sõbrad ja tuttavad teevad: saadakse aeg-ajalt kokku, suheldakse telefonis, vahetatakse mõtteid.
Reformierakonna allaneelamine omal ajal ei õnnestunud. Siim Kallas selle kokkuleppe Reformierakonna nimel allkirjastas, aga üsna pea sai erakonna esimeheks Andrus Ansip, kes saatis selle prügikasti. Kui Res Publical ja Reformierakonnal oleks õnnestunud liituda, missugune oleks tänane erakonnamaastik? Või oli see üldse realistlik plaan?
Tegemist oli liitumiskavatsusega, mitte kellegi ülevõtmisega. Olen oma töös kokku puutunud ettevõtete ühinemise teemaga ja tean, et vaenulik ülevõtmine reeglina ei õnnestu. Ühinemise plaan oli kantud mõttest korrastada poliitilist maastikku ja luua alus väga suurele ja tugevale parempoolsele parteile. Reformierakonnas aga toimus juhivahetus ja erakond hakkas kiiresti muutuma. Mis oleks saanud teistsuguse arengu korral, oleks puhas spekulatsioon.
Meenutagem mõne sõnaga ka kunagist kurikuulsat poistebändi, mille liikmetest kuulub praegu valitsusse Urmas Reinsalu. Teie sinna ei kuulunud ja ka mitte otseselt Juhan Parts, küll aga näiteks Ken-Marti Vaher, kelle Parts on kontrollikotta kaasa võtnud. (Poistebändi kuulusid veel Taavi Veskimägi, praegu Eleringi juht, ja juba jutuks olnud Indrek Raudne – VK). Oli neli tõsist meest, kes tahtsid, et valitaks kord. Teie pildile ei läinud ja ei kandideerinud ka 2003 valimistel, miks hoidusite aktiivsest rollist?
Minu kandideerimised avalikesse ametitesse jäid kõik 90ndatesse. Ma ei ütleks, et hoidusin aktiivsest rollist, olin mõnda aega erakonna peasekretär.
Tõsi, see on tähtis roll, tema ülesanne on peamiselt raha tuua.
Raha oli üks aspekt. Res Publica oli riigikoguväline erakond, mida riigieelarvest ei rahastatud. Rahastus tuli kokku korjata eraannetustest. Aga see ei olnud domineeriv tegevus. Res Publica oli Eesti esimene rahvapartei. Väga lühikese aja jooksul ehitasime üles tervet Eestit kandva organisatsiooni tuhandete liikmetega. See ei olnud sugugi kerge töö.
See kogemus kulub kindlasti ära Parempoolsete ühenduse loomisel ja käivitamisel. Jürgen Ligi on tabavalt märkinud, et kuigi ühendus rõhutab parempoolsust, on tegemist tugevalt liberaalse liikumisega. Helir-Valdor Seeder on siinsamas kinnitanud, et liberaalseks Isamaa kindlasti ei muutu – ehk siis ainult üle minu laiba. Olete valmis minema üle Seedri poliitilise laiba?
Laipu me poliitikasse ei soovi. Selle arutelu puhul kummastavad mind teadlikud katsed näidata poliitilist polariseerumist ja vastandumist konservatiivse ja liberaalse maailmavaate vahel. Mäletan Eesti poliitikas aega, mil konservatiivsete ja liberaalsete vaadetega inimesed suutsid väga edukalt koostööd teha, leida ühisosa, juhtida riiki, võtta vastu otsuseid. Parempoolsuse vastasrinna moodustavad ikkagi sotsialistid ja kommunistid. Viimastel aastatel meie inforuumi eksporditud mõtteviis, justkui oleks käimas võitlus konservatiivide ja liberaalide vahel, on tegelikult pseudoteema. Sellele libedale teele minna ei ole mõistlik ega kasulik.
Teie algatus on sügavalt kriitiline nii valitsuse, EKRE kui ka erakonna – ja mis seal salata, ka Isamaa praeguse esimehe suhtes. Te pole ka varjanud, et loodate tuleval aastal uue esimehe valimisel näha Seedri kõrval teist kandidaati. Miks mitte kandideerida ise?
Minu viimane ühiskondlik ametikoht oligi erakonna peasekretäri amet. Pärast seda olen olnud lihtsalt erakonna liige. Selle aasta algusest olen valitud erakonna volikogu liikmeks ja see on erakonna tegemistega kursisolekuks juba hea küll. Poliitikas – mitte ainult Isamaas, vaid ka teistes erakondadest – on liiga vähe erasektori kogemusega talente. Ja natuke liiga palju on inimesi, kes on jäänud Toompeale pidama ja ei suuda end selle mulli seest välja mõelda. Positiivset konkurentsi on juurde vaja. Kui meie suudame selliseid inimesi juurde või tagasi tuua, siis sellest erakond kindlasti võidab.
Järgmisel aastal valitakse ka presidenti. Kuuldavasti on koalitsioonis kokku lepitud, et presidenti koht kuulub jälle Isamaale. Päris paljud Parempoolsed on maakondadest, st potentsiaalsed valijamehed. Olete juba arutanud, kes võiks presidendi kandidaat olla?
Aus vastus on, et sel teemal pole olnud mitte ühtegi arutelu, isegi mitte Parempoolsete algatusrühmas.
Oravad on väga elevil. Michal kutsub teid koju ja Kaja Kallas rääkis juba enne liikumise avalikukssaamist, et äkki on Isamaa vales valitsuses. Seeder kinnitas, et Isamaa ei kavatse valitsust vahetada. Missugune võiks tulevikus olla teie poolt uuendatud Isamaa koostöö mõne suurema, nt Reformierakonnaga?
Meie oleme ikkagi asutamas liikmeühendust erakonna sees. Pikem plaan on defineerida uuesti Isamaa keskne roll juhtiva parempoolse parteina Eesti poliitmaastikul. Kui õnnestume, tuleb järgmine test riigikogu valimistel.
Mille eelmäng on kohalikud valimised. Aga ikkagi, oravad loodavad ilmaasjata?
Reformierakonna reaktsioonid on minus kohati kummastust tekitanud. Ma ei pea silmas mitte ainult kommentaare meie liikmeühenduse asutamisele. Tundub, et Reformierakonna ainus agenda võistlus „Reformierakond otsib koalitsioonipartnerit”. Tahaks öelda, kulla inimesed, aeg on tegeleda sisekaemusega. On selged põhjused, miks Reformierakond on täna seal, kus ta on. Tegemist on erakonnaga, mis võitis valimised ja ei suutnud valitsuskoalitsiooni moodustada. Tasuks mõelda ka sellele, et Eesti ajaloos on kaks parteiliidrit, kes on sellega hakkama saanud – võita valimised ja mitte suuta valitsust kokku panna. Kaja Kallas on üks nendest.
Ja teine on Edgar Savisaar. Räägimegi siis sellest erakonnast, mida kunagi juhtis Savisaar ja praegu juhib Jüri Ratas. Kuidas teda hindate, missugused oleksid uuenenud Isamaa koostöövõimalused Keskerakonnaga?
Keskerakonnal on väga värvikas ajalugu. Jüri Ratasel on praegu suhteliselt keeruline positsioon selle valitsuse kooshoidmisel, kui üks valitsuse osapool ei taha käituda riigi eest vastutavana. Koalitsioonide moodustamise puhul on palju vähem emotsioone ja meeldimisi, kui aruteludes tahetakse välja näidata. Koalitsioonid sünnivad ikkagi selle matemaatika pinnal, mida valimistulemused ja riigikogu koosseis võimaldavad. Välistamine või ette-eelistamine ei ole ühegi erakonna jaoks vilja kandnud. Erakonna eesmärk on koalitsioonis oma ideid realiseerida ja ennast kuuldavaks teha.
Olete öelnud, et Isamaal ja EKREl pole ühtegi ühisosa. See ei veena üldse, nad on ju peaaegu kõiges ühel arvamusel, erinevus on ainult väljendusviisis.
EKRE nimetab ennast konservatiivseks erakonnaks. Ma pean ennast ka üsna konservatiivseks erakonnaks. Konservatiivid on mu meelest poliitikas läbi aegade olnud see jõud, mis on ellu viinud suuri muudatusi, unustamata vajadust ühiskonda muutustega kaasas kanda. Mida EKRE teeb? See on teadlik ühe päeva edule suunatud oma rahva, oma inimeste tülliajamine selleks, et olla pildil. Sellel ei ole konservatiivsusega mitte midagi pistmist. Sellise seltskonnaga ei saa eriti ühisosa olla, aga tuleb ilmselt koos töötada.
Kas ikka Isamaa konservatiivsus on parem? Seeder tuli võimule ja marssis kohe poriste saabastega eestlaste magamistubadesse.
Isamaa ja tema liidrite viimasel ajal välja käidud mõtted ongi kaasa toonud Parempoolsete tekkimise ja aktiviseerumise, Nii et selles mõttes on Seedril õigus – see on tema pikaajalise töö tulemus. Meie näeme erakonna poliitikat teistsugusena – sellisena, mis tõi omal ajal tuhandeid inimesi Isamaaliitu, Res Publicasse ja mis need kaks erakonda omal ajal kokku viis.
Mida arvab Parempoolsete liikumisest Isamaa juht Helir-Valdor Seeder, sellest oli juttu reedeses saates. Vaata uuesti siit.
