ERISAADE | Louis Freeh juhtum. Eesti liitlased keelduvad koostööst, kui info läheb vale inimese kätte
Delfi Erisaates räägivad Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanikud Holger Roonemaa ja Joosep Tiks Eestit rahapesujuhtumis uurima asunud Louis Freeh huvide konfliktist. Saadet juhib Eesti Päevalehe toimetaja Peeter Kormašov.
Martin Helme palgatud USA advokaat esindas veel hiljaaegu hiiglaslikus rahapesus süüdistatud ettevõtet, mille raha liikus muu hulgas Danske Banki Eesti filiaali kaudu. Ettevõttega on seotud kurikuulus Vene advokaat, kellele esitati õigusemõistmise takistamise eest hiljem kriminaalsüüdistus.
Roonemaa: Louis Freeh on olnud ühe rahapesusüüdistusega kliendi esindaja, kelle suhtes oli USA-s vägagi mahukas uurimine. Selle sama rahapesu asja juured või harud ulatuvad Eestisse ja puudutavad praegust Danske Banki kriminaaluurimist, mis tegelikult tähendab otsest huvide konflikti. Me ei tea siiani, miks Martin Helme, kellele valitsus andis sisuliselt vabad käed sellise lepingu sõlmimiseks ja partneri leidmiseks, valis välja just Louis Freeh. Aga võime eeldada, kuna siin on väga kõlavad nimed – Louis Freeh, endine FBI direktor ja vägagi mõjukas inimene USA-s olnud, üks tema lähedasi kolleege, kes Danske juhtumiga peaks ka tegelema hakkama, on endine Interpoli juht. Kõlavad nimed on küllalt oluline osa sellest, miks Martin Helme ja tema poliitilised nõunikud just selle büroo kasuks otsustasid. Teine põhjus: me näeme, et Louis Freehil on küllalt lähedased suhted mitmete Trumpi administratsiooni väga oluliste inimestega. Näiteks justiitsminister William Barriga jne. Trumpi valitsusele lähedale saamine võib ka oma rolli mängida. Mis on aga õnnetu asi: selle kolme miljoni euro eest, mis me järgmise kahe aasta jooksul Louis Freehile maksame, vääriks Eesti avalikkus kindlamat teadmist, et milles see leping seisneb, mida ta tegema peab, kuidas talle tasutakse, kuidas maandati võimalikud huvide konfliktid jne. Martin Helme ja rahandusministeerium lihtsalt blokeerib kõik need küsimused ära.
Tiks: Väga lapsikut peitusemängu mängitakse. Näiteks Mart Helme valitsuse pressikonverentsil, kus ta rääkis siis, et teab, aga ei ütle. Mitte ainult avalikkusele. Mitte ainult meie ei tea, kuidas jõuti sellise meheni, kes siis ei esindanud mitte ainult rahapesusüüdistustega Prevezoni, vaid tema minevik on palju kirjum ja huvitavam. Aga valitsuse ministridki ei tea. Siiralt usun, et nii Ratas, Reinsalu kui Aeg tõesti ei tea, kuidas see protsess sündis ja kust see tuli. Ja kõige naljakam on, et nad ei taha ka teada. Annavadki Helme saladuseks selle.
Roonemaa: Ma ei ole kindel, kas nad ka ei taha teada. Paraku see iseloomustab praegust valitsust, et nad on andnud ühele ministrile tegevusvabaduse ja siis nad küsivad oma käed puhtaks. Praegusel juhul nad ei saa aru, milline vastutus tegelikult selle kolme miljoni eurose lepinguga kaasa tuleb. See ei ole rahandusministri isiklik teema, vaid tegelikult puudutab otseselt kogu Eesti vabariigi valitsust ja peaministrit. Samas, osad ministrid on seda lepingut küsinud. Jah, Reinsalu meie loos ütles, et ta ei tea, mis selle sisu on, teab vaid nii palju, et Eesti saatkond USA-s esitas mingi avalikel andmetel põhineva küllalt pealiskaudse ja kiirelt tehtud taustakontrolli. Aga kõik, mis edasi toimus, Reinsalu ütles, et ta ei tea ja teda väga ei huvita ka. Küll aga saan aru, et justiitsministeerium, mis peaks Louis Freehiga väga otseselt koostööd tegema hakkama, on üritanud lepingut kätte saada ja ei ole õnnestunud. Minu teabenõudele võttis kolm nädalat aega, et seda lepingut kätte saada ja rahandusministeerium lasi kõik tähtajad üle. Ja lõpuks keeldus täielikult täitmast seda teabenõuet. Mina minuks – aga kui teine ministeerium või minister ei tea, mis toimub, aga pannakse mingite kohtustuste ette, siis ei ole see ka normaalne olukord tervislikus ühiskonnas.
Tiks: Vaikused on väga kõnekad. Olgugi siis Reinsalu puhul, kui küsisin temalt, et kas tema ise oleks Louis Freeh lepingule andnud allkirja. Siis ta mõtles natukene, oli vaikne, ja ütles alles siis, et see on rahandusministeeriumi asi.
Roonemaa: Üks ministeeriumi ametnik ütles mulle omavahelises vestluses väga hästi, et eks nad peavad vaatama, kui palju jätavad Martin Helme üksinda seda suppi sööma. Minu meelest see ütleb päris palju.
Rahandusministeerium ütleb, et huvide konflikti ei ole, aga ometi salastatakse kogu Freehiga seotud info?
Roonemaa: Alates sellest, mille järgi esimesed bürood üldse kutsuti kandideerima ja kuidas nad leiti.
Tiks: Missugune see hange oli. Me ju ei tea. Tehti ostulepinguks lihtsalt. Pastakaid ostetakse väikeostuna, aga nemad ostavad kolmemiljonilisi büroosid.
Roonemaa: Rahandusministeeriumi jutu järgi pidid nad kuskil ka täitma väga põhjaliku küsimustiku. Mis see oli, 18-19 küsimust? Aga mis need küsimused olid, see on täiesti salajane. Milline on see plaan, et kuidas jõuda üldse nende kümnete või sadade miljoniteni? See on üldse kolmas teema. Seda pole kuskil selgitatud ja mitmed eksperdid on väga skeptilised, et kuidas see trahviraha kättesaamine üldse välja võiks näha.
Tiks: Lisaks ka neljanda teema, mida arutada: kas Louis Freeh töö on koostöös Eesti asutustega või teeb ta seda paralleelselt? Ja kui see on paralleelne, siis mida selle tulemusega tehakse? Ütleme, et prokuratuur jõuab ühe järelduseni, Louis Freeh teise järelduseni. Varemgi olnud näiteid, kuidas Freeh uurimine toob mingisuguse tulemuse, mis siis hiljem kuskil kohtus ümber lükatakse. Ei ole mitte niivõrd advokaadi kui et lobisti uurimistöö.
Roonemaa: Küsimus on see, et mida Louis Freeh üldsegi tegema palgati? Meile on Martin Helme seni serveerinud seda, et ta tuleb meile kahjutasu tooma. Väga palju raha tooma.
Tiks: Ja mis seda tõestab?
Roonemaa: Just, täpselt. Meile tuuakse paralleele rahvusvaheliste korrptsiooni- ja altkäemaksujuhtumitega. Näiteks, kus osad riigid on kahjutasu saanud. Ent rahapesuga analoogsed pretsedendid puuduvad. Üritame Eestit näidata ohvrina, kannatanuna. Nagu Louis Freeh ütles pressikonverentsil, siis tema hakkab kokku arvutama, kui suur oli Eesti kahju, otsene rahaline kahju ja teiseks kaudne mainekahju. Kuidas on sellist asja võimalik kokku lüüa? Otsest kahju Eesti pole väga palju saanud, kui üldse. Ainult uurimise kulud. Aga see raha, mis Eesti pankadest läbi läks, polnud eestlaste tagant varastatud. See oli puhtalt Venemaa ja teiste taoliste riikide juurest tulnud rahapesukahtlusega raha. Louis Freeh rahale üldse nii palju ei keskendunud.
Tiks: Ütles kahte asja: et on partner Eesti ja USA vahel – kas siis mõni asutus lükatakse sellest suhtlusest siis välja ja Freeh jääb vahemeheks rahandusministeeriumi arvates – ja teine on see, et ta tõesti hakkab põhjalikku uurimist läbi viima Danske rahapesus. Neid rolle on seni täitnud prokuratuur ja justiitsministeerium ja rahapesu andmebüroo. Väga huvitav, et leiti selline mees, kellel avalikke andmeid vaadates viimase 20 aasta jooksul taolist riigi esindamise rolli ei ole olnud. Vastupidi, ta on esindanud inimesi, kes on siit-sealt sanktsioonide alla sattunud või muud pahandusi teinud. Tõsi, kogemusi on tal küll.
Roonemaa: Tooksin veel ühe dimensiooni juurde. Kui Freeh peaks saama andmed Eesti uurimisasutustelt, mis on ju üks peamine vaidlusküsimus – kui palju peaksid justiitsministeerium ja prokuratuur andma talle kriminaalmenetluste andmeid jne. Prokuratuur on ettevaatlikult öelnud, et ei taha mitte midagi anda, aga valmis midagi arutama või kuulama. Aga kui sellel mehel on huvide konflikt, kui ta on otse esindanud ettevõtet, millel on rahapesukahtlustus. Tänu Louis Freehile see ei saanud kohtus kinnitust. Tema suur töö ja teene oli see, et jõuti kohtuvälisele kokkuleppele. Ei saa öelda, et Prevezon oli rahapesija, kuna Freeh töövõit oli ka see, et kokkuleppe teksti järgi pidi Prevezon maksma 5,9 miljonit dollarit, mida ei tohtinud nimetada trahviks. Tekstist puudub igasugune nimeline viide Magnitskile ja sellele skandaalile ja rahapesule. Kolmandaks – raha maksmisega oli eraldi kirjas, et Prevezon ei tunnista oma süüd. Tegelikult on selline kohtuväline kokkulepe, milles Prevezon maksab ligi kuus miljonit dollarit ja me ei saa vormiliselt öelda, et näe, nemad olid rahapesijad, kuna ükski tõend ei ole kohtulikku vaidlust läbinud. See oli Prevezoni jaoks väga kõva tulemus. Aga tahtsin selleni välja jõuda, et kui meil on huvide konfliktiga esindaja, mänginud teise poole kasuks, siis kuidas see mõjutab teisi riike, mis peaksid Eestiga analoogsetes asjades kriminaaluurimises koostööd tegema? Kui palju nad tahavad Eestiga andmeid jagada? Näiteks seesama USA. Vähemalt 10 erineva riigiga käib uurimisalane koostöö. Kui nad näevad, et see info võib minna inimese kätte, kelle huvides polda veendunud, siis ma küll ei välistaks, et nad väga hea meelega Eesti uurijatega edaspidi oma infot jagavad.
Milline on seni olnud Louis Freeh reaktsioon?
Tiks: Sekretär saatis PDFi, et Louis Freeh, kes on esindanud kõiki neid asju, polnud mitte üks tema ettevõte, vaid teine tema ettevõte.
Roonemaa: Isegi ei ütle niimoodi. Ma ei mõista seda loogikat, aga nende tõlgenduse järgi ei ole Louis Freeh ega keegi teine nende advokaadibüroost kordagi Prevezoni esindanud ega raha saanud. Nad väidavad seda väga tuima järjekindlusega. Kui küsime täiendavaid küsimusi, et palun selgitage, et milline on olnud Freeh ja Prevezoni suhte iseloom, siis nad ignoreerivad ja ei vasta nendele.
Tiks: Ei, üks vastus oli: kõik meediast võetud vastused on valed.
Roonemaa: Õnneks või paraku meie lugu ei puuduta varem Bloombergis või Business Insideris olnud artikleid, mis on samasugustest seostest kirjutanud, aga tsiteerime otseselt USA prokuratuuri kohtudokumente, kus on kirjavahetus prokuröri ja Louis Freeh vahel. Just Prevezoni kokkuleppele jõudmise küsimuses ja kus nimetatakse Louis Freehi läbivalt Prevezoni palgatud esindajaks.
Tiks: Seal on kaks ettevõtet: Freeh, Sporkin ja Sullivan ning teine on Freeh Group International Solutions, mis on suhteliselt identsed ettevõtted. Töötajad kattuvad, kodulehed on disainilt isegi täpselt samad. Üks viitab teisele.
Roonemaa: Ja nende e-mailid lähevad täpselt sama aadressi pidi välja, freegroup.com. Aga see Louis Freeh valitud taktika praegu... nad isegi ei poe selle taha, et esindas erinev ettevõte, vaid nad väidavad 100% faktina, et Freeh ei ole esindanud kordagi. Ükskõik, mis firma alt. Mingisugune taktika võib olla see, et Freeh pole kriminaalasjas olnud, vaid kohtuvälisele kokkuleppele jõudmises. Aga... esindaja oli ta ametlike dokumentide järgi niiehknaa.
Kuidas Freeh varasemad kohtuasjad on läinud?
Tiks: Kas käimasolevad või ära kukkunud. Näiteks Rumeenias uuriti Beny Steinmetzi – Rumeenias ja Iisraelis kohtuasi lõppes, aga Euroopa politsei koostöös Ühendkuningriikide ja USA politseiga uurib endiselt edasi. Dan Gertlerit, kes on Kesk-Aafrikas vereteemantite uksehoidja, pole lihtsalt kätte saadud. Aga tegeleb ka lobismiga. Rudy Giuliani kirjutab Rumeenia presidendile, et kuulge, ärge nii karmilt ka korruptsiooniga võidelge. Riigis, kus on niigi see korruptsioon päris kõrge. Rumeenias korruptsioonis süüdi mõistetud ärimees põgenes riigist, see liigse korruptsioonivastase võitluse objekt, teda siis Rudy kaitses ja oli Freeh poolt lobistiks palgatud. Freeh pole ainult advokaat, vaid tegemist on mõjumehega, kes vaatab, et saaks juhtumid sirgjooneliselt kotti. On ka selliseid juhtumeid, mis Eesti Päevalehe veergudele ei jõudnud, aga Freeh on väga aktiivne ka spordimaailmas. USA-s oli Pennsylvania ülikoolis ahistamisskandaal, kus Freeh raport tekitas omakorda tohutu skandaali ja kohtuvaidluse. Teine on jalgpalliarmastajatele väga tuntud nimi Sepp Blatter ja FIFA. Kui Blatter umbes 10 aastat tagasi uuesti kandideeris, siis oli tal ka üks araablasest vastaskandidaat, Aasia esindaja. Freeh uurimise tulemusena Blatteri oponent likvideeriti valimisest. Raport näitas, et ta on suure pistise võtnud. Blatter võitis FIFA juhtumise. Rahvusvaheline spordiarbitraaž lükkas pärast Freeh raporti ümber. Ütleme niimoodi, et hit and miss on Freeh töötulemuse hinnang.
Kui palju see teema huvitab välismeediat?
Tiks: Freeh on tihedalt seotud inimestega, kes on olnud Janukovitši ja Putini ringkonnas – näiteks Vene oligarh Mihhail Friedman või Ukraina kunagised suured poliitikud vennad Kljujevid. Või Trumpile lähedased inimesed, näiteks seesama Rudy Giuliani või Dershowitz. Kuna siia on juba sellised inimesed segatud, on asi plahvatusohtlik kompott.
Roonemaa: Seda lugu me ei teinud lõpuni üksinda, vaid ka meil olid rahvusvahelised partnerid, kes on oma artikleid samal teemal ilmutamas. Sõltumata meist oli neil see teema pooleli, sattusime poole tee peal kokku. Üks neist on uuriva ajakirjanduse keskus Dossier Centre ja teine on USA üks tugevama uudistetoimetusega väljaandeid Daily Beast. See teema on kindlasti selline: suured rahad, tuntud inimesed, konfliktne situatsioon. Teema, mis kindlasti võimendub ka väljaspool Eesti piire. Võib tuua kaasa ka üldise usaldamatuse Eesti kohta.
Tiks: Louis Freeh renomee ei ole selline, mida ükski demokraatlik õigusriik maailmas sooviks endale rinnale ordeniks riputada. Juba tema taust on küsimusekoht. Võib-olla oleks pidanud juba kohe pärast tema pressikonverentsi rohkem küsima, kuigi oli mugav suvine aeg ja kõik olid koroonast väsinud.
Roonemaa: Mulle tundub, et Jüri Ratas enam ei saa öelda, et vabariigi valitsus on ühe korra seda teemat 26. märtsil arutanud, teadmata midagi ettevõtete taustast või süvenemata, et kuidas ja millega edasi minnakse. See on koht, kus Ratase vastutusel on, et peame küsimuses selguse saama. Sellest lepingust peaks saama mõistliku osa vähemalt avalikuks. Meil on vaja selget arusaama sellest, et mismoodi praegune huvide konflikti olukord on lahendatud või millised on võimalused sellest lepingust väljatulemiseks.
Tiks: Huvitav, kas mõni õiguslik institutsioon ka reageerib sellele? Kas on mõni kaitsemehhanism, mis suudab piirata Louis Freeh õigusi Eestis piirata? Prokuratuur küll keeldub koostööst, aga...
Roonemaa: Neile ei antagi mingeid andmeid. Küsimus ongi, et mis nad edasi teevad. Kas istuvad niisama, võtavad selle kolm miljonit eurot välja või on rahandusminister Martin Helmel endal mingisugused andmed ja materjalid, mida tal kindlasti on, ning mida ta saab jagada. Riik riigis on praeguses olukorras nii suur. Martin Helme riigi ümber on niivõrd kõrge müür ehitatud, millest mitte midagi läbi ei näe. Valitsus on otsustanud kottides üle müüri talle selle kolm miljonit eurot sülle visata, las ta siis teeb sellega midagi.
Tiks: Tuletaks meelde, et rahapesu andmebüroo ju liigutatakse politsei alt rahandusministeeriumi alla. Mis tähendab seda, et Martin Helme informeeritus saab kindlasti olema palju suurem, sest teave ei pea läbima enam teekonda Elmar Vaherist Mart Helmeni, vaid jõuab otse Martin Helmeni. Kas tal ka selline õigus saab olema, ei tea, aga võimalik, et Helme ütleb rahapesu andmebüroole siis, et ärge andke oma infot prokuratuurile, vaid ma nüüd ise annan selle Louis Freehile. Mis tekitab juba olukorra, kus üht sellist rahapesu vastase võitlusega tegelevat keha võidakse hakata vastupidiselt selle eesmärgile kasutama.
