Nutisõltuvus pole vaid autojuhtide probleem: aina enam satub õnnetustesse rattureid
Küsimustele vastasid Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse patrullitalituse juht Varmo Rein ning Maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert Darja Lukašenko-Tšistotin.
Õnnetuste hulk ning nutiseadmete kasutamine "lenksus" on tõusuteel
Jalgrataste, tõuke- ja elektritõukerataste kasutamine on viimastel aastatel kasvanud ning kahjuks on näha kasvutrendi ka nendega juhtuvate õnnetuste arvus. Esimesed liiklusõnnetused jalgratturitega toimusid käesoleval aastal juba jaanuaris. Põhjuseks on soe talv, mis võimaldas jalgrattaga tavapärasest varem liigelda.
2019. aasta jaanuarist juulini toimus jalgratturite osalusel liiklusõnnetusi 139, milles vigastada sai 142 ja hukkus 2 jalgratturit. 2020. aasta jaanuarist 10. juulini on õnnetusi toimunud 148, milles viga on saanud 148 ja hukkunud 4 jalgratturit.
Varmo Rein tõdeb, et PPA korrakaitsjad näevad oma igapäevatöös järjest rohkem jalgrattureid ja kergliiklejaid, kelle tähelepanu ei ole ainult liiklemisel. Kõrvaklappide kasutamine, telefoniga rääkimine või sõnumite trükkimine nõuavad kõik tähelepanu ja lülitavad välja mõne meele, mida sõiduvahendi valitsemisel kasutada tuleb.
Kui politseinikud sellist käitumist märkavad, siis reageeritakse sellele kindlasti. Samas ei saa politseinikke panna iga ratturi kõrvale ning kergliiklejad peavad ise endale teadvustama, et kõrvaliste tegevuste tõttu kukkudes või takistusele otsa sõites on peamiseks kannatajaks just nemad ise.
Rohkem kui pooltel sel aastal ratturitega juhtunud õnnetustest oli põhjuseks ratta ümberkukkumine, teelt väljasõit või kokkupõrge teel oleva takistusega. Õnnetuste ühiseks põhjuseks on kindlasti oma võimete ülehindamine – olgu selleks siis alkoholi tarvitanuna sadulasse istumine, liigne kiirustamine või kõrvaliste tegevustega tegelemine.
Eriolukorra ajal oli tänavapildis märgata rohkem jalgrattureid, kellest osadel jäi viimane sõitmise kogemus aastate taha. Nii pika pausi järel uuesti rattaga sõites tuleks enne sõiduvõtted turvalises keskkonnas üle korrata – näiteks proovida esi- ja tagapidureid erinevatel pinnastel.
Keeruline õnnetuse põhjuseid tuvastada ning leebed karistused
Kõrvaliste tegevuste tõttu juhtunud õnnetuste osakaalu tuvastamine on paraku keeruline, sest ratturid seda tihtilugu tunnistada ei taha. Kuna ühesõidukiõnnetustes saavad kannatada ratturid ise, siis saab vaid valus kogemus nende käitumisharjumusi muuta.
Üht videot rattaõnnetusest on jagatud Põhja prefektuuri FB-lehel. Videos on näha, kuidas ratturi pea enne posti sõitmist allapoole vaatab:
Kui aga õnnetust ei juhtu ja jääd korrakaitsja silma ette mõne "lenksu" mitte kuuluva tegevusega, on karistused pigem leebed. Liiklusseaduse järgi saab jalakäija, tasakaaluliikuri juhi, robotliikuri juhi või kasutaja, jalgratturi, pisimopeedijuhi, loomveoki juhi või sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest karistada rahatrahviga kuni nelikümmend eurot.
Elektritõukerattaga sõitjat saab hetkel karistada ainult jalakäijale kohalduvate rikkumiste eest, kuna ta ei ole käsitletav sõiduki juhina. Nendega juhtuvad õnnetused kajastuvad samuti hetkel veel jalakäijate statistikas.
Enamlevinud kõrvalised tegevused on sõites mobiilirakenduste kasutamine ja muusika kuulamine. Õige oleks kõrvaliste tegevustega mitte tegeleda ja keskenduda liiklemisele. Lisaks tuleks kergliikuri ja jalgrattaga liigeldes meeles pidada, et jalakäijate vahetus läheduses on kohustus sõita jalakäija kiirusel (5-7 km/h) ning neist ohutult möödumiseks on oluline hoida ka piisavat külg- ja pikivahet.
"Jalakäija kiirus" kui ebaselge mõiste
Liiklusseaduse kohaselt tuleb ratturil jalakäija vahetus läheduses liikuda jalakäija kiirusel. Juuksekarva lõhki ajades see muidugi võimalik ei ole, sest nii ei õnnestuks ratturil mitte kunagi jalakäijast mööduda. Üldiselt võib seda tõlgendada nii, et jalakäija vahetus läheduses tuleb liigelda nii, et sellega ei põhjustata kellelegi ohtu.
Kui jalakäijad liiguvad tee parempoolses ääres, siis saab neist mööda sõita vasakult, aga seda tuleb teha ainult veidi jalakäija kiirusest kiiremini, et olla valmis jalakäijate ootamatuteks suunamuutusteks või teisteks liiklustakistusteks. Jalakäijast mööda kihutades ei pruugi viimane ratturit kuulda ja võib talle kogemata ette astuda. Sellisel juhul saab tahes tahtmata rohkem viga kaitsetum osapool ehk jalakäija.
Kui jalakäijaid ei ole, siis tuleb liigelda sellisel kiirusel, et endale liiga ei teeks, arvestades tee- ja ilmastikuolusid ning enda võimeid. Nagu eelnevalt öeldud, juhtub palju ühesõidukiõnnetusi just oma võimete või muude liiklusolude ülehindamise tõttu.
Kas rendiäpid ei sunni mitte telefoni kasutama...
Sõites jalgratta või elektritõukerattaga, on oluline hoida käed juhtraual ning mitte tegeleda kõrvaliste tegevustega. Liigeldes tuleb kasutada kõiki oma meeli – nägemist, kuulmist ja taju. Mitut tegevust korraga sooritades võib jääda märkamata oluline info, mis aitaks õnnetust ära hoida. Samuti väheneb võimalus, et juht jõuab ootamatule ohule õigeaegselt reageerida.
Rendirataste äppe on vaja kasutada sõidu alustamise registreerimiseks ja sõidu lõpetamiseks. Sõidu ajal neid üldjuhul kasutada vaja ei ole, mistõttu tasub turvalise liiklemise huvides telefon käest ära panna.
Kui tekib vajadus mõne navigatsioonirakenduse järele, siis kõige mõistlikum oleks liigelda nii, nagu seda tehti enne nutitelefonide ajastut, ja endale teekond eelnevalt selgeks teha. Telefonist kaarti vaadates tuleks seda teha mitte sõites, vaid selle jaoks peatudes.
Noorem põlvkond altim kiivrit kandma?
Politseinikud on oma töös märganud erinevas vanuses käed lahti sõitjaid. Küll aga oleme märganud, et just noored kasutavad elektritõukerattaga sõites parema meelega kiivrit, mis ei aita küll õnnetusi ära hoida, kuid kaitseb kõige tõsisemate tagajärgede eest. Riigikogu menetluses olevate liiklusseaduse muudatustega pannakse alla 16-aastastele tõukeratturitele kiivri kandmise kohustus.
Soovitame noorte eeskujul kindlasti kiivrit kanda kõigil jalgratturitel ja kergliiklejatel. Kuigi see pole täiskasvanutele kohustuslik, võib see aidata ära hoida raskeid vigastusi. Näiteid ei tule kaugelt otsida. Alles hiljuti juhtus Tartus esimest korda hukkunuga liiklusõnnetus elektritõukerattal. 49-aastane mees põrkas elektritõukerattaga sõites kokku kaubikuga ja sai kõige tõsisemaid vigastusi just pea piirkonda.
Toetame igati neid lahendusi, mis võimaldaksid võimalikult paljudel kergliiklejatel maksimaalselt turvavarustust kasutada. Väga tervitatav oleks, kui kõik jalg- ja tõukerattaid rentivad firmad paneksid iga rattaga kaasa ka (muudetava suurusega ja iga kliendi jaoks desinfitseeritud) kiivri.
2019. aastal läbi viidud jalgrattaga liiklemise uuringust selgus, et 76 protsenti üle 15-aastastest jalgrattaga sõitjatest peab kiivri kandmist vajalikuks. 60 protsenti jalgrattaga sõitjatest on teadlikud, et kiivri kandmine on kohustuslik alla 16-aastastel lastel. Kõrgest teadlikkusest hoolimata kannab kiivrit alati või sageli vaid 27 protsenti täiskasvanud jalgratturitest.
Ohutuse mõttes soovitame alati kanda kiivrit nii jalgratta kui ka tõukerattaga sõites. Kiivri funktsioon on kukkudes kaitsta pead tõsisemate vigastuste eest. Õnneks nii nagu on jalgratta- ja tõukerattaga liikumine kasvutrendis, on populaarsemaks muutumas ka kiivri kasutamine täiskasvanute seas. Kindlasti võiksid jalg- ja tõukerattaid rentivad firmad ka ise kiivriteemal senisest enam teavitustööd teha.
Delfil on käimas kampaania "Roolis ei loe", mille käigus muudame Eesti teed ohutumaks nii Sinu kui ka kaasliiklejate jaoks. Liitu üleskutsega SIIN. Jaga ka oma mõtteid, mis aitaksid leevendada olukorda, kus inimesed autoroolis telefoni järele haaravad - kirjuta e-posti aadressil rooliseiloe@delfi.ee ja teeme üheskoos Eesti liikluse turvalisemaks!
