Valgevene analüütik: meie juures toimuv on meenutus, et Nõukogude Liit endiselt laguneb

Valgevene hiljutised sündmused tuletavad meelde, et Nõukogude Liidu langemine on tegelikult kestev sündmus, mis kujundab endiselt ülemaailmset geopoliitilist kliimat, leiab kohalik analüütik Franak Viacorka Atlantic Councili veebiküljel ilmunud a rvamusloos.

Viacorka sõnul on rahvuslik ärkamine tänases Valgevenes eriti silmatorkav, sest see toimub riigis, mis oli varem Nõukogude Liidu traditsioonide, sümbolite ja narratiivide külge klammerdunud suurema innuga kui ükski teine endine Nõukogude vabariik.

"President Aljaksandr Lukašenka on 26-aastase valitsemisaja jooksul muutnud Valgevene omaenda miniatuurseks Nõukogude Liiduks," kirjutas Viacorka.

"Kui ta 1994. aastal esimest korda võimule tuli, tegi Lukašenka oma kavatsused selgeks, loobudes iseseisva Valgevene valge-puna-valgest lipust Nõukogude Liidu ajal kasutatud puna-rohelise lipu kasuks. Taaselustati ka nõukogudeaegse igapäevaelu mitmeid muid aspekte, alates komsomolistiilis poliitilistest noorteorganisatsioonidest kuni Suure Isamaasõja teemaliste kohustuslike loenguteni ülikoolis," kirjeldas analüütik.

Veel ühe näitena tõi ta välja ka valgevene keele asendamise vene keelega, mis sai hoo sisse just Lukašenka võimuletuleku järel. "2020. aastaks õppis ligi 90% valgevene lastest venekeelsetes koolides."

Viacorka sõnul tegi autoritaarne valitsemine Lukašenka kritiseerimise keeruliseks, kuid pealispinna all hakkas vaikselt tekkima uus valgevenelaste põlvkond, kes ei tahtnud režiimi Nõukogude nostalgiaga mingit tegemist teha.

"Viimase kümnendi jooksul on see põlvkond muutunud riigi avalikus elus üha häälekamaks. Juhindudes Telegramist, YouTube'ist, odavlennufirmadest ja üleilmastunud popkultuurist ei saanud nad seista kaugemal Lukašenka arhailisest autoritaarsusest," märkis ta.

"Kui 2000. aastatel oli paljudel noortel valgevenelastel unistus emigreeruda, siis viimastel aastatel on selle suundumuse ületanud uue ja enesekindla Valgevene identiteedi tekkimine, mis hõlmab riigi iidseid kultuurijuuri ja rikkalikku Euroopa pärandit, lükates samal ajal tagasi Venemaa ja Nõukogude Liidu aegsete põlvkondade ellu toodud imperiaalsed narratiivid," kirjeldas Viacorka.

Viacorka tõi välja mitu sündmust viimastel aastatel, mis on viinud uue ja sõltumatu Valgevene rahvusliku identiteedi tekkimiseni, sh Ukraina revolutsiooni 2014. aastal ja Valgevene rahvusliku kangelase ja rahvusliku vabastusliikumise vaimse isa Kastus Kalinouski ümbermatmise 2019. aastal Leedus, mis pälvis kodumaal suurt tähelepanu. Kalinoŭski arreteeriti 1864. aastal tsaarivõimude poolt ja hukati Vilniuses.

"Valgevene identiteedi ja ajaloo muutuvat arusaama on viimase kümnendi jooksul kajastanud üha mitmekesisem meediamaastik. Kasvav nimekiri sõltumatutest väljaannetest nagu Belsat on pakkunud juurdepääsu Valgevene tsenseerimata ajaloole. Vahepeal on Valgevene kino- ja kaasaegse kunsti stseenidel olnud sama mõjutavad rollid uue, nõukogudevaba identiteedi kujunemisel," märkis Viacorka.

Tema sõnul on Lukašenka aga samal ajal Kremli strateegiale tuginedes hakanud rahvuslikule identiteedile rõhuvaid protesteerijaid natsideks ja fašistideks tembeldama - taolised süüdistused olid ka Nõukogude Liidu propaganda alustala ning on omal kohal ka tänasel Venemaal.

"Taoline taktika võis osutuda varasematel aastatel tõhusaks, kuid tänases Valgevenes ei paista see enam nii olevat. Valgevene uue rahvusliku identiteedi areng on viimase kümne aasta jooksul olnud üha ilmsem ja viimase paari kuu sündmused on andnud sellele ajaloolisele protsessile tugeva tõuke," leidis Viacorka.

Analüütik usub samuti, et valgevenelaste identiteedimuutus raskendab paratamatult uue Valgevene ja naaberriigi Venemaa suhteid. "Valgevene iseseisva rahvusliku identiteedi tekkimine muudab Moskva jaoks keeruliseks leppimise muudatustega, mis toimuvad riigis, mis jääb keskseks Venemaa visioonis oma kõige olulisematest riiklikest huvidest," märkis ta.

Viacorka siiski ei arva, et seetõttu peaks kartma Venemaa peatset sissetungi Valgevenesse.

"Tundub, et Kreml on õppinud oma vigadest Ukrainas ja eelistaks vältida sõjaväelise agressiooni teel enda võõrandamist teisestki “vennarahvast”. See aga tähendab, et Venemaalt võib eeldada, et ta säilitab oma niigi märkimisväärse toetuse Lukašenka režiimile, mis hõlmab praegu majanduslikke, julgeolekualaseid, diplomaatilisi ja informatiivseid komponente," arvas analüütik. "Moskva peab võitma aega ja toetama Lukašenkat, kuni leitakse meeldiv alternatiiv, mis võimaldaks Kremlil vältida piinlikku tagasilööki sügaval oma traditsioonilises mõjusfääris."

Viacorka sõnul näib Venemaal olevat Valgevene rahvusliku ärkamise vastu võitlemiseks suhteliselt vähe võimalusi. "Kuna Valgevenes on väike etniliste venelaste kontingent, on vähe võimalusi toetada konkureeriva narratiivi tõusu, mis põhineks üleskutsetel vene rahvusele," märkis ta.

"Valgevene iseseisva rahvusliku identiteedi tekkimisega astume Nõukogude Liidu kokkuvarisemise uude etappi. 30 aastat pärast impeeriumi ametlikku lõppu võib päike lõpuks loojuda viimasele järelejäänud Nõukogude Liidu autoritaarsuse eelpostile Kesk-Euroopas," leidis Viacorka. "Selle nihke tagajärgi on tunda kogu piirkonnas ning lõpuks võib see kiirendada Nõukogude Liidu lagunemise lõppvaatlust Venemaas endas."