Ringkonnakohus mõistis Martin Halliku talle esitatud süüdistuses õigeks
Hallikut süüdistati, et 2018. aasta 3. juulil pani ta õhtusel ajal Prantsusmaal asuvas hotellis kannatanu tahte vastaselt tema suhtes toime muu sugulise iseloomuga teo ja 4. juuli õhtupoolikul astus kannatanuga hotellitoas kannatanu tahte vastaselt suguühtesse. Taoliste tegude toimepanemisel kasutas Hallik kannatanu sisemist sõltuvust endast kui kannatanu vahetust ülemusest. Toona töötas Hallik Tartu ülikooli raamatukogu juhina.
Tartu maakohus mõistis Halliku süüdi, määrates karistuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse. Vangistus jäeti tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui Hallik ei pane kaks aastat kestva katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkas kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest. Hallikult mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja 5000 eurot kannatanu kasuks.
Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni Halliku kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs, kes palus Tartu ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja Hallik talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Lisaks taotleti jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ning hüvitada Hallikule menetluskulud. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ka prokuratuur, kes taotles otsuse tühistamist osaliselt. Prokuratuur taotles, et kohus mõistaks Halliku karistuseks KarS § 143 lg 1 järgi 2 aastat vangistust, mille kandmise algust loetaks alates süüdimõistetu vanglasse saabumisest.
Tartu ringkonnakohus arutas kriminaalasja kinnisel kohtuistungil ning tegi täna 3. septembril otsuse, millega rahuldas Halliku kaitsja apellatsiooni ning mõistis Halliku talle esitatud süüdistuses õigeks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis asja analüüsides, et puuduvad ühesed tõendid, et Hallik kasutas teadlikult enda huvides ära mõjuvõimu selleks, et toime panna süüdistusaktis nimetatud tegusid.
Kas töötajat sunniti?
Ringkonnakohtu arvates ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, millest pidi süüdistatav aru saama, et kannatanu tunnetas tema käitumist sunnina. „Sõltuvussuhte ärakasutamine tähendab seda, et toimepanija kuritarvitab tahtlikult kannatanu sõltuvust temast, mis objektiivselt võimaldab või lihtsustab suguühte või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemist. Süüdistatava (vähemalt kaudne) tahtlus peab hõlmama intellektuaalse elemendi osas teadmist, et ohver nõustub temaga suguühtesse astuma vaid seetõttu, et ta sõltuvussuhtest johtuvalt ei lähtunud käitumisotsuste tegemisel enda vabast tahtekujundusest. Kui toimepanija kannatanu tegeliku tahte osas eksib, ei pane ta tegu toime tahtlikult,“ toob ringkonnakohus tehtud otsuses välja.
Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu otsus põhistamata küsimuses, kuidas Hallik kasutas oma juhipositsiooni teadlikult ära. Arusaamatuks jääb seegi, millistest faktilistest asjaoludest kohus järeldas süüdistatava teadmist, et kannatanul alluvana on keeruline tema lähenemiskatseid tõrjuda. Ringkonnakohtu arvates on taoline seisukoht meelevaldne.
Nimelt ei ole kannatanu oma ütlustes viidanud ühelegi asjaoludele, millest saaks järeldada, et Hallik oleks teda reaalselt mõjutanud, ähvardanud või muul moel temaga manipuleerinud panemaks toime süüdistuses nimetatud tegusid. „Kohtu hinnangul ei ole antud asjas tõendeid väitmaks, et võimu ärakasutamine oleks Halliku jaoks olnud vahend kannatanu tegeliku tahte allasurumiseks ja seeläbi soovitud seksuaaltegevusteni jõudmiseks,“ toob ringkonnakohus tehtud otsuses välja.
Kohtuotsusega mõisteti riigieelarvest Halliku kasuks välja apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasu summas 4698 eurot ning maakohtu menetluses tekkinud mõistliku suurusega kaitsjatasu summas 30 834 eurot. Kannatanule tekkinud esindajatasu mõistis kohus välja summas 2214 eurot ning maakohtu menetluses tekkinud esindajatasu summa 22 362 eurot.
