Moskvas esitletud raamatu järgi oli Jaan Tõnisson Nõukogude luure agent
Eile esitleti Moskvas Vene propagandaagentuuri Rossija Segodnja hoones raamatut „Резиденты сообщают” („Residendid teatavad”), mis on autorite sõnul dokumentide kogumik poliitilise olukorra kohta Balti riikides aastatel 1939-40. Muu hulgas väidetakse raamatus, et Nõukogude luure üks informaatoreid oli tol ajal Jaan Tõnisson ja et Nõukogude eriteenistused ei tegelenud kohalike valitsuste kukutamisega.
Raamatu autor on Aleksandr Djukov, kes on ka varem väljendanud Venemaa ametlike seisukohtadega kokkulangevaid arvamusi.
Autori sõnul on kogumikus varem avaldamata, aga juba ammu salastatuse alt vabanenud dokumendid, mille valis välja fond Istoritšeskaja Pamjat (Ajalooline Mälu).
„Kogumikku on kogutud nii üldistavad dokumendid, mis valmistati ette sõna-sõnalt mitmes eksemplaris ning pandi Stalini, Vorošilovi ja Molotovi lauale, kui ka esmased dokumendid: kirjavahetus ja informatsioon agentuuritoimikutest. Varem need dokumendid uurijatele kättesaadavad ei olnud, aga salastatuse alt vabanesid üsna ammu. Mõned uurijad kasutasid neid, aga teaduslikku kasutusse ei olnud neid võetud,” ütles fondi Istoritšeskaja Pamjat direktor ja kogumiku koostaja Djukov.
Djukov rõhutas, et väljaanne võib tõsiselt muuta „meie ettekujutust sündmustest Baltimaades aastatel 1939-40”.
Seejuures ütles Djukov, et raamatus ei ole dokumente, mis oleksid pärit suletud arhiividest.
Kogumiku peamised teesid, millele Djukov tähelepanu juhtis, on järgmised (tegemist on Venemaa ametlikus ajalookäsitluses levinud seisukohtadega, mis pole mujal kinnitust leidnud):
* Perioodil pärast Nõukogude vägede Balti riikidesse viimist ei tegelenud NKVD residentuurid kohalike valitsuste kukutamisele suunatud tegevusega.
* Baltimaade residentuurid püüdsid sel perioodil võimalikult vähe kontakteeruda kommunistlike parteide esindajatega ja mitte anda põhjust süüdistada neid siseasjadesse sekkumises.
* Vastupidiselt ettekujutusele, et kuni 1940. aasta maini informatsiooni Baltimaadest mingi Nõukogude Liidu ja Balti riikide vaheliste lepingute vastu suunatud nõukogudevastase tegevuse kohta ei olnud, liikus see informatsioon luurekanaleid mööda. See puudutas nii Eesti vabatahtlike värbamist sõdima Soome Nõukogude vägede vastu kui ka Nõukogude sõjaväebaaside ründamise võimaluse arutamist. Seda kinnitavad autori sõnul ka Saksa dokumendid.
* Eestis oli üks võtmeagent, kes Nõukogude luurega koostööd tegi, raamatu autorite sõnul endine peaminister ja riigivanem Jaan Tõnisson, kelle NKVD hiljem vahistas ja maha lasi.
* Otsus viia väed Balti riikidesse langetati alles 1940. aasta mai lõpus, sest kardeti see piirkond kaotada, pidades silmas Natsi-Saksamaa hoogsat edenemist sõjas läänes.
* Suur osa nende riikide elanikkonnast toetas autorite sõnul ühinemist Nõukogude Liiduga.
Pressikonverentsil osalenud väljendasid samasuguseid arvamusi. Politoloog ja ühiskonnategelane Veronika Krašennikova teatas, et see väljaanne „ei jäta kivi kivi peale Nõukogude Liidu okupatsiooni versioonist”.
Venemaa välisministeeriumi inimõiguste, demokraatia ja õiguste ülimuslikkuse volinik Grigori Lukjantsev lisas, et „me puutume kokku ajaloo võltsimisega poliitiliste eesmärkide saavutamiseks” ja et „meie partnerid esitavad mõningaid dokumente vahel nii raskesti kättesaadavatena, et nendega on võimatu tutvuda ja tuleb toetuda nende nägemusele olukorrast”.
Djukov on ka varem õigustanud Nõukogude Liidu tegevust Balti riikides ja Lääne-Ukrainas. 2009. aastal esitles ta Tallinnas hotellis Olümpia oma raamatu „Deporteerimine Eestis: kuidas see tegelikult oli” eestikeelset tõlget ning teatas, et repressioonidel Eestis ei olnud etnilist iseloomu ja Eesti poliitikud suurendavad represseeritute üldarvu 2,5 korda, samas kui tema oponent, Eesti NSV KGB endine esimees Vladimir Pool kinnitas, et Eesti valitsuse käsutuses olevad arvud on pigem pisendatud.
