ERISAADE | Katrin Nyman-Metcalf: vaenukõne on midagi muud kui jäätise nimi või moorapea kook
Õigusteadlane ja Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu juht Katrin Nyman-Metcalf küsib Delfi Erisaates, et kui suurem osa demokraatlike riike on vaenukõne probleemideta kriminaliseerinud, siis mis on Eesti põhjendus sellega mitte hakkama saada.
Kaksteist aastat tagasi võttis Euroopa Liit vastu direktiivi, et vihakõne tuleks kriminaliseerida. Eestis karistatakse vaenukõne eest vaid siis, kui sellele järgneb füüsiline vägivald. Eelmine aasta oli selliseid juhtumeid kümme.
Juba viis aastat tagasi kirjutas Inimõiguste Keskuse raport, et vaenukõne vastane seadus pole ministeeriumist kaugemale jõudnud. Aasta on 2020, justiitsministeerium pole endiselt midagi teinud, ning Eestit ähvardab trahv.
"Räägitakse, et on oht sõnavabadusele, aga unustatakse ära, et kuidas kõik teised siis saavad hakkama? Kaasa arvatud riigid, kus on väga hea sõnavabaduse kaitse," sõnab Nyman-Metcalf. Ja vastus: pole poliitilist tahet. Debatt ühiskonnas, mis peeti Lääne-Euroopas 30 aastat tagasi, on Eestis veel pidamata.
Nyman-Metcalfi paneb imestama, et kuigi praeguse valitsuse puhul on ehk tõesti aru saada, miks seda poliitilist tahet pole - ta selgitab: "Kuna valitsuse parteid ise tegelevad aktiivselt vaenukõnega" -, siis on seaduse toppama jäämisest kaheteistkümneks aastaks tõesti keeruline aru saada.
"Kui midagi on vastu võetud ja see on juriidiliselt siduv, siis sellest mitte välja teha ei ole küll tõsiseltvõetav alternatiiv," vastab Nyman-Metcalf valitsuse mõttele oodata-vaadata, vastu punnida ja trahv ära maksta. Sellega seab ta sõnul Eesti end ühte ritta probleemsete õigusriikidega nagu Ungari. Siseministrile võib see sobida, kuid rahva üldine tahe see tõenäoliselt Nyman-Metcalfi hinnangul ei ole.
Moorapea pole vaenukõne
"Vaenukõne on hoopis midagi muud, kui jäätise nimi või moorapea kook. See on teine debatt," ütleb Nyman-Metcalf. Sõnavabadust vaenukõne keelamine tõesti piirab, kuid sõnavabadus pole ka absoluutne. Näiteks piiratakse seda juba praegugi isiku või tema privaatsuse kaitseks.
"Vaenukõne on see, kui kellegi kohta midagi räägitakse tema gruppikuuluvuse põhjal. See ei ole midagi isiklikku. Vaenukõne ei ole igasugune negatiivne väljaütlemine," sõnab Nyman-Metcalf ja toob näiteks etnilise kuuluvuse, seksuaalse sättuvuse, soo jne. "Kui selle pärast seda inimest ja gruppi halvustavalt välja öeldakse ja nii, et see on üle teatud piiri. Midagi, mis siis võiks kaasa tuua kaasa, et seda gruppi hakatakse halvemalt vaatama. Sellega võivad kaasneda igasugused pärisohud," lisab ta.
Samas on vaenukõne puhul väga keeruline välja tuua konkreetseid piire ning tõenäoliselt ka ei tohiks seadusesse kirjutada, et milline konkreetne asi on keelatud ja milline mitte. Nyman-Metcalfi sõnul on just kohus see, mis oskab konkreetsete juhtumite puhul seadust tõlgendada ja õiged piirid määrata.
Palju loeb kontekst. Kui tegemist on nalja või satiiriga, siis see ongi nali, mitte selge vaenukõne. "Kellegi huvi pole iga negatiivset väljaütlemist karistada, vaid lihtsalt luuakse arusaam, et teatud asjad ei ole ühiskonnas okei," nendib Nyman-Metcalf.
Ta kommenteerib: "Sõnavabaduse olukord on eestis jätkuvalt päris hea. Aga samas on näha, et isegi ministrid ütlevad välja grupipõhiselt halvustavaid ütlusi. Luuakse taust ühiskonnas, et kõike tohib öelda karistamatult ja iga aasta läheb hullemaks. Ollakse uhke selle üle, et me ei kuulu Euroopa õigusriikide hulka, vaid mingisugusesse postsovetlikusse klubisse, kus igasugused inimväärtused ei ole nii palju väärt. Ainult seadusega ei lahendata midagi. Aga seadusel on sümboolne väärtus, näitab, mis on lubatud ja mis ei ole."
Saates on juttu veel vaenukõnest Eestis, selle lõhestavast mõjust poliitikas ja kas seadusel oleks mõtet ka siis, kui vaenuga sõnum oleks võimalik ka läbi lillede.
