Vilja küsib | Aini Härm: miks inimesed tahavad valetada? Miks nad toodavad kurja?
(2)
Hiljaaegu said linnamuuseumi töötajad, kes kirjutasid alla linnapea Mihhail Kõlvartile saadetud kirjale, nõudekirja vandeadvokaat Robert Sarvelt. Aasta alguses kaotas linnamuuseumi juht Triin Siiner oma ametikoha, muuseumi töötajad peavad selle sündmuse orkestreerijaks teid. Oli teil linnamuuseumi juhiga kana kitkuda?
Mul ei olnud kana kitkuda ei linnamuuseumi juhiga ega teiste juhtidega. Kiri linnapeale ei olnud kirjutatud mitte selle pärast, et Triin Siiner kohalt vabastati, kiri on allkirjastatud enne seda ja jõudis linnapea lauale enne seda, kui vabastamise otsus tuli.
Kirjal on põhjusi tõepoolest palju. Peamiselt heidetakse teile ette kehva koostööd linnamuuseumiga.
Väide, et mul on olnud halb koostöö linnamuuseumiga, teebki võib-olla kõige rohkem haiget. Olen selles ametis aastast 2011. Me oleme linnamuuserumiga koos teinud korda Neitsitorni, oleme lõpetanud Bastioni käikude viimase osa, raidkivimuuseumi...
See ei ole see, millest me praegu räägime. Räägime teist kui juhist. Kirjale allakirjutanud ei tee teile etteheiteid mitte seoses Bastioni käikudega, vaid hoopis muu pärast.
Läheme siis tagasi aastasse 2017. Kordub täpselt samasugune muster. Siis olid linnamuuseumi töötajad väga pahased oma direktori peale, kes ei pidanud vastu ajakirjandusväljannetes esitatud väidetele. Kena noor mees, kes seda muuseumi südamega arendas, sattus ajaleheveergudele, töötajad kutsusid talle kohale televisiooni. Täpselt seesama stsenaarium.
Mul on ettepanek rääkida asjast.
See on teatud muster, mida inimesed kordavad. Praegu käib uue direktori konkurss. Pole üldse välistatud, et kui nendele inimestele uus direktor ei meeldi, siis nad võtavad jälle avalikult sõna. Vox populi. Nad arvavad, et neil on taas kord õigus.
See kiri kõneleb koostööst teiega. Miks on neil teile nii palju etteheiteid?
Mina ei ole neid inimesi näinud. Ma ei ole nendega kohtunud ei eraviisiliselt ega tööalaselt. See on küsimus pigem neile.
Aga miks te ei ole nendega kohtunud? Oleks ma teie nahas, läheksin otseteed nende inimeste juurde ja uuriksin, mis neile muret teeb. See on ju kaudne tõend, et te polegi soovinud aastate jooksul nendega suhelda.
See ei vasta absoluutselt tõele. Kui mu laps läks kooli, korjas direktor enne 1. septembri aktust lapsevanemad kokku ja ütles: ärge iga kord mõelge, miks te peate tegema nii või naa, see on kooli nõue. Kui mulle öeldakse, et selles konfliktis on kõneisik abilinnapea, siis ei saa ma sellesse sekkuda ja minna neile tõestama, et ma ei ole see, kelleks nad mind peavad.
Aga selle kirja alguses öeldakse, et alguses püüti kõneleda teiega. Siis abilinnapea Vadim Belobrovtseviga. Need kõnelused ei õnnestunud. See kiri Mihhail Kõlvartile on kirjutatud meeleheitlikus toonis.
Kõik vastused selle kohta on Robert Sarv neile nõudekirjas saatnud, ma olen ka sellega tutvunud. Seal on selgelt öeldud: kui tuli see kutse, siis saatsin mina mõnepäevase vahega kirja, et kahjuks pakutud kuupäev ei sobi, sest samal päeval toimus koorijuhtide tunnustamine. Ei saa öelda, et mingisugust tagasisidet ei ole olnud. Miks inimesed tahavad valetada? Miks nad toodavad kurja? Ma arvan, et see on pigem nende inimeste südametunnistusel. Tegelikult on mul kahju nendest inimestest, kes sellesse protsessi kaasati. Nad ei teadnud päris hästi, mida nad teevad ja kuhu nad alla kirjutavad.
Teate, nad ei ole ju debiilikud. Nad ju lugesid ometi seda teksti.
See iseloomustus tuli praegu teie suust. Mina ei ole neid inimesi halvustanud.
Te ütlesite, et nad ei tea, mida nad teevad. Olen päris kindel, et need 50 inimest ehk pool muuseumi töötajatest teadsid hästi, millele nad alla kirjutasid. See kiri on meeleheitlik appikarje. Robert Sarve kiri seevastu on puhas juriidiline tekst, mis mõjub ründavalt, ähvardavalt, survestavalt.
Aga kui inimesed otsustavad pidada omakohut? See vahejuhtum on minu suhtes omakohus. Miks ei ole siis õige lahendada need küsimused kohtus? Selles ei ole ju midagi hullu või enneolematut.
Sõna „omakohus” on siin küsitav. Nemad teid ei ähvardanud, nad pöördusid linnapea poole kriitika ja abipalvega.
Abipalvega vabastada mind ametikohustustest.
Mina seda seal ei näinud. Nad palusid hoopis end määrata teise ameti alluvusse, kui koostöö ei peaks ka edaspidi laabuma. Peale selle, nii teie kui ka Robert Sarv väidate, et nõudekiri on esitatud eraisikuna. Kuidas see võimalik on?
Kui ma oleksin selle esitanud ametnikuna, oleks minu esimene samm olnud lähtuda karistusseadustikust, selle paragrahvist 275-1, mis võimaldab võimu esindaja laimamise eest vastutusele võtta. Ma ei läinud seda teed. See on eraisiku pöördumine, juhtimaks avalikkuse tähelepanu sellele, et vox populi ei ole alati vox dei. Inimesed, andes oma allkirja, oma hääle, öeldes oma sõna peavad väga selgelt aru saama, et sõnade eest tuleb kanda ka vastutust. Ei saa olla päris niimoodi, et mõtlen, ütlen, ei kontrolli – ja teengi inimese elu põrguks. Kui labaselt öelda, siis: inimesed istusid siili peale, nüüd muretsevad nad, mis saab nende ühest kohast – aga mis sai siilist, see ei huvita mitte kedagi.
See on päris kummaline võrdlus.
Aga see olukord on ju praegu selline. Nüüd on inimestel probleem, mida teha, kuidas olla. Nad väidavad, et nad on kaotanud oma töörahu.
Nad vajavad psühholoogist nõustamist. Kas seda te soovisitegi saavutada?
Kas minu tunded, minu lähedaste tunded, minu sõprade tunded.... Kui sellist asja avaldatakse, kui selliseid pöördumisi tehakse...
Seda ei avaldatud, see saadeti Kõlvartile.
Kõik, mis saadetakse linnapeale ja abilinnapeale või mulle, on avalik kirjavahetus. Neil ei ole peal märget „ametisiseseks kasutamiseks” või „mitteavaldamiseks”.
Mida te tahtsite saavutada? Et nad kahetseksid? Kardaksid? Mida?
Ma soovisin juhtida avalikkuse tähelepanu sellele, et sõnal on mõju. Sõna on vaba, kuid sellega kaasneb ka vastutus.
Kas keegi on palunud vabandust või raha ära maksnud?
Ma olen väga tänulik neile mõnele inimesele, kes on vabandust palunud. Mis puudutab raha ülekandmist, sellega tegeleb Robert Sarv. See ei ole praegu minuga absoluutselt seotud. Nagu te nägite, ei küüni see nõue sadatesse ega isegi mitte kümnetesse tuhandetesse. On selge, see nõue pole esitatud selle mõttega, et inimesi halba olukorda panna.
Te mõtlete rahalises mõttes.
Jah, just.
Rahalises mõttes ei pruugi võitjaks osutuda ka mitte teie ise. Ja inimlikus plaanis – te võite küll võita lahingu, kuid ilmselt kaotate sõja. Alguses olid Kõlvart ja Belobrovtsev teie poolel, kuid nende toetus teile on hakanud mõranema.
Ma ei tea, mida kaotuse alla silmas pidada.
Näiteks seda, et kaotate inimlikus plaanis usaldusväärsust avalikkuse silmis. Pealegi, kultuuriamet ühendatakse spordi- ja noorsooametiga, Kõlvarti toetuseta te ühendameti juhiks ei saa.
Ametite ühendamine on teemaks olnud juba viimased kolm-neli aastat. See ei tule kellelegi üllatusena. On täitsa selge, et kui sünnib uus amet, siis otsitakse sellele uut juhti. Kui te küsite, kas ma kandideerin – ei usu. Kultuurivaldkonnas olen piisavalt asjatundlik, selles valdkonnas olen töötanud ja saanud hariduse, mu sõbrad toimetavad kultuurivaldkonnas. Kui te küsite minult midagi spordi kohta...
Te ei pea ennast asjatundjaks?
Mitte ainult et ei pea, vaid ma ei olegi asjatundja. Kuigi ma tegelen tervisespordiga ja käin maijooksul ja tunnen mõnda sportlast isiklikult, ei ole mul ülevaadest sportlaste vajadustest.
Te valmistute ametist lahkuma, saan ma õigesti aru?
Jah. Volikogu on otsustanud uue ameti moodustada. Ma olen realist. 31. detsember on ilmselt minu viimane tööpäev.
Olete kultuuriametit juhtinud hea mitu aastat, oma esimesed ametikohad linnasüsteemis saite Edgar Savisaare ajal, alustasite kesklinna valitsuse nõunikuna. Mida te peale hakkate?
Kui päris täpne olla, siis algas mu linnaametniku töö Tõnis Paltsi ajal. See töökoht oli Mustamäe linnaosa valitsuses, olin tavaametnik.
Ametlikus CV-s on karjääri alguseks märgitud 2007, Kesklinna valitsuse nõunik.
Jah, aga enne seda töötasin Mustamäe linnaosas.
Hästi, aga Kõlvarti usaldust ei pruugi pälvida ametnikud, kelle karjääri põhiosa jääb Edgar Savisaare aega. Ometi jälgis nii tema kui ka Belobrovtsev teie „ristisõda” alguses kõrvaltvaatajana. On teil mingit komprat, mida lahtilaskmise korral avalikuks tuua, et nad on teie suhtes nii taltsad on olnud?
Olen üle 15 aasta linnasüsteemis töötanud. Vaadake, 15 aastat ei jäta lollitamise võimalust. Ei saa olla nii, et olen 15 aastat inimesi lollitanud ja siis, 16. või 17. aastal äkki kibestusin ja hakkasin kedagi kiusama. Need inimesed teavad, et ma olen oma tööd teinud hingega. Linnapea teab, et mis tahes ülesannet täidame hingega.
Ometi on ta teie suhtes mõistvuse kaotanud. Ta ei aktsepteeri seda viisi, mismoodi te olete linnamuusemiga suheldes asju ajanud. Miks tema kannatus otsa sai?
Ma arvan, kardetakse, et see mõjutab halvasti... ma ei tea, mainet. Kui linnamuuseum alustas 2017 avalikku sõda oma tollase direktori suhtes....
Ärme sinna enam lähe, katsume rääkida teist.
Me ei saa rääkida olevikust paari sammu tagasi vaatamata: kuidas need asjad sünnivad ja millest tulevad. Uskuge mind, ma ei ole halvustanud ega kiusanud kolleege, kes töötavad linnamuuseumis.
Millest siis ometi tuleb, et kultuurikatla endine juht Evelyn Sepp ütleb teie kohta: ebaprofessionaalne, valelik, ebaeetiline, ebaviisakas, täiesti destruktiivne? Miks loomaaia juht Mati Kaal lahkus tüliga? Miks kostis teie kokkusaamiste ajal kabinetist lärmi? Miks iseloomustavad alluvad teid nii: ei anna infot, manipuleerib, intrigeerib, takistab inimeste tööd, kättemaksuhimuline, väiklane, gestaapo?
Kui rääkida Evelyn Sepast, siis seda niinimetatud arvamusliidrit mina paraku tõsiselt ei võta. Mul on hästi meelest, kust see lause tuleb – see tuleb ühest ajaleheartiklist.
Sellessamas artiklis väidab Evelyn Sepp, et Kultuurikatel oli kultuuriameti alluvuses, siis läks ettevõtlusameti alluvusse. Mul on tõsiselt kahju inimest, kes töötab juhatuse liikmena asutuses, mis on täiesti iseseisev sihtasutus, ja arvab, et ta on kellegi alluvuses. Seda on keeruline kommenteerida.
Kõik need teised tsitaadid jätavad teist mulje äärmiselt ebaprofessionaalse juhi mulje. Miks inimesed teist nii arvavad?
Kui töötegemine, asjade korrashoidmine, linna õigusaktide järgmine on ebaprofessionaalne, siis on raske kommenteerida, miks inimesed seda arvavad. Aga tõesti, ametiasutusel, nagu kultuuriamet on, on järelevalvaja ja kontrollija roll. Inimesed tunnetavad ehk, et see on ebaõiglane selle suhtes, mida nad teevad. See linnamuuseumi väide, et koostöö on paha ja ma pidurdan asju... Jah, teate, ma nõustun tõesti väga raske südamega näiteks kollektiivkoondamisega lihtsalt selle pärast, et inimesed ei meeldi. Mulle ei istu sellised asjad. Mulle ei meeldi, kui tahetakse tõsta hindu selleks, et tõsta oma turunäitajaid. Sellega ei pea tegelema kohaliku omavalitsuse asutus. Me peame töötama inimeste jaoks. Mulle ei meeldi, kui tehakse otsuseid iseseisvalt ja ebaprofessionaalselt.
Jääb mulje, et te oleta ainus professionaal süsteemis ja kõik teised on eksinud.
Meil on kogu linnasüsteemis suurepärased inimesed. Linnamuuseum on samuti linnasüsteemis. See ei ole riik riigis või omaette institutsioon.
Teie olete teinud kõik õigest ja pole mitte milleski eksinud. Saan ma õigesti aru?
Iga inimene eksib milleski. Paraku neid süüdistusi, mida te esile tõite, ma omaks ei võta.
Pärast saadet vahendas Tallinna Linnamuuseumi kommunikatsioonispetsialist Evelyn Veigel muuseumi töötajate kommentaari:
Muuseum peab vajalikuks välja tuua, et muuseumitöötajad on kritiseerinud Aini Härmi töövõtteid, mitte teda kui eraisikut. Oleme veendunud, et ühelgi muuseumitöötajal ei ole põhjust vabandada Aini Härmi ees seepärast, et nõuame kultuuriametilt pädevat ja kaasavat juhtimist.
Oleme kindlad, et kohtusse pöördumisel selguks, et tema nõue põhineb valeväidetel, me saame seda vajadusel tõendada. Samas on muuseum usaldanud abilinnapea Vadim Belobrovtsevi nõuannet, et taolisele õngitsemiskirjale pole põhjust vastata. Pealegi sisaldab nõudekiri ebaõigeid väiteid.
Aini Härm on meedias juba korduvalt toonud välja, et ta muuseumitöötjaid üldse ei tunne ja seetõttu ei saa nad ka talle nõudekirja esitada. Sellega tõendab ta oma ebapädevust allasutuse juhtimisel. Muuseumitöö nõuab igal tasandil hästi kursis olemist ülejäänud tasandite otsustega. Kultuuriameti tehtavad või tegemata jäetavad otsused on muuseumi töökultuuri arvestades teada igale muuseumitöötajale. Seetõttu on linnapea poole pöördumisele alla kirjutanud inimesed teinud seda täie teadmisega ja veendunud, et kultuuriameti juhtimisprobleemiga on vaja linnajuhtidel tegeleda.
Aini Härm väidab, et kõik kirjad linnatöötajate saadetud kirjad on avalikud kirjad. Selle põhjal tekib küsimus, kuidas lahendatakse linnas isikuandmetega seotud küsimusi, töökiusuga seotud probleeme ja muid keerukamaid olukordi?
