Soome endine peaminister Aho: president Koivisto asetas Gorbatšovi toetamise Balti riikide iseseisvuspürgimustest ettepoole
Soome endine peaminister Esko Aho kirjutab oma värskes raamatus „1991” muu hulgas tollase Soome presidendi Mauno Koivisto tegevusest seoses Eesti taasiseseisvumisega.
Kuigi Koivisto profileerus presidendina „ebakekkoneniks”, käis ta Aho sõnul paljudes asjades samu radu kui tema eelkäija Urho Kekkonen. Mõlemad kartsid Nõukogude Liitu ja hoidsid Moskvaga kontakte KGB kanali kaudu, vahendab Suomenmaa.
Aho sõnul pidas Koivisto nõrgenevat ja sisemiselt murenevat Nõukogude Liitu Soomele ohuks. Koivisto pani oma lootused Mihhail Gorbatšovile, kelle reformidest lootis ta seda, et need hoiavad idanaabri etteennustatava ja stabiilsena.
Aho väidab oma raamatus, et Koivisto asetas Gorbatšovi ja tema reformipoliitika toetamise Balti riikide iseseisvuspürgimustest ettepoole.
„Selles ei olnud ta sugugi üksi. Ühendriikide president George Bush, Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl ja Prantsusmaa president François Mitterrand tegutsesid täpselt samamoodi,” kirjutab Aho.
1991. aasta 22. augustil, mis oli neljapäev, palus Eesti tollane välisminister Lennart Meri Soome valitsuselt Eesti iseseisvuse tunnustamist.
Laupäeval kohtus Venemaa tollane president Boriss Jeltsin Moskvas Eesti ja Läti presidentidega ning allkirjastas nende riikide iseseisvust tunnustavad ukaasid. Ka Soome pidi reageerima ja pühapäeva õhtuks kutsuti kokku väliskomisjon.
Nõupidamisel tahtis president Koivisto jääda ootama Nõukogude Liidu reaktsiooni ja toetas välisministeeriumi pakutud avaldust, mida Aho pidas asjatult ettevaatlikuks. Peaminister püüdis pakkuda asemele oma sõnastust, mille järgi oleks võidud läbirääkimisi diplomaatiliste suhete sõlmimiseks Balti riikidega alustada kohe.
Arutelu jätkus Aho sõnul segaselt ja Koivisto oli juba tegemas otsust äraootava seisukoha kasuks, kui Aho kõrval istunud kantsler Jaakko Kalela kopsas peaministrit vastu pahkluud ja õhutas veel kord pakkuma oma sõnastatud versiooni.
„Kui ma olin seda teinud, nõustus president lõpuks kiire ajakavaga ja andis peaministrile korralduse öelda seda lossi ees valvanud ajakirjanikele. Kalela oskas ilmselgelt lugeda oma ülemuse mõttekulgu,” kirjutab Aho.
Aho sõnul viisid augusti lõpu sündmused Soome uude aega. Võimatuna näinud asjad muutusid võimalikeks ja isegi tõenäolisteks.
Võimalike asjade hulka ei kuulunud Aho sõnul siiski Karjala tagasisaamine. Ta lükkab ümber väited, et Koivistol tekkis 1991. aasta kevadel ja sügisel võimalus Karjala küsimuse esile tõstmiseks.
„Mingeid arutelusid võimaluse üle Karjala tagasi osta ei ole vähemalt soomlastega peetud. Kui president Koivisto oleks olnud sellest teadlik, pidi tema parlamentarismitõlgenduse järgi sellest teadma ka peaminister,” ütleb Aho.
