Legendaarne kriminaalpolitseinik Koit Pikaro: sa ei saa kõike teada, aga pead teadma, kelle käest mida küsida

Iseseisvuse taastanud Eesti legendaarne kriminaalpolitseinik Koit Pikaro kirjeldab intervjuus PPA peadirektor Elmar Vaherile, kuidas tema ühes kolleegidega Eesti politseisüsteemis 90ndate kasvuraskused ületas, kolleege valis ning kord vuntsid kaotas.

Vaheri intervjuu Pikaroga ilmus politseiajakirjas Radar.

Kuidas sa kriminaalpolitseisse sattusid? Oled kirjutanud, et alustasid kriminaaljälituses ja täpsemalt usta’s, mis toona oli varjatud jälgimisest eraldi ning tähendas inimestelt kurjategijate tausta ja eluviisi kohta info kogumist.

Enne olin ligi pool aastat tavamilitsionäärina Toompeal valitsuse valves. Siis pakuti mulle töötamist ustanovka’s, mida tegin 7–8 aastat. See oli aastail 1972–1980. Olen arvestanud, et tolle aja jooksul vestlesin kokku vähemalt kümne tuhande inimesega. Need olid juhuslikud, võõrad inimesed, kellega rääkimine midagi kindlasti õpetas. Pidin paarikümne sekundiga aru saama, mis inimesega on tegemist, ning leidma legendi, millest ja kuidas temaga rääkida.

Üks sinu toonastest kolleegidest ütles, et Koidu põhjalikkus seisnes selles, et raport sisaldas isegi seda, kumbapidi trepikoja uks lahti käib. Miks selline täpsus sinu jaoks tähtis oli?

Eks tellija, kes selle ülesande välja kirjutas, esitas õiged küsimused ja neile tuli vastused saada. Enamasti vastasingi küsimustele, aga tore oli täita näiteks tagaotsimise ülesandeid – teed nii kaua tööd, kuni jõuad reaalse tulemuseni ja selle kurjategija kuskil tabad.

Pae tänava pommiplahvatuste eest süüdi mõistetud Märt Ringmaa vabanes hiljuti vanglast. Aastakümneid tagasi olid just sina see, kelle koostatud uurimismaterjali pealt professionaalne seifivaras Ringmaa esimest korda kinni peeti?

Võimalik, et selles oli ka minu tööd. Ringmaa ja Lori läbitöötlus oli päris pikk ja neid ülesandeid, mida sai nende sidemete kohta täita, oli ikka kümneid ja kümneid. Noil aastail olid nad kõige tõsisemad tegijad oma konspiratsiooni ja aktiivsuse poolest. Neid jälgiti, ning kui nad õhtul ja öösel kodust välja ei tulnud, siis tähendas see, et nad olid kuskil seifi öösel lahti teinud, olid „töö peal“ käinud. Paljuski tuleb anda au tolleaegsele uurijale Endel Rannusele, kes pani need toimikud kokku ja saatis kohtusse. Kui ma õigesti mäletan, siis enamik seifivargusi, milles neid kahtlustati, jäid neile ka peale. See oli tubli uurimisvõit.

Vaata, kui huvitav, et kui praegu sinu poeg Rait puutub kokku niisuguste varastega, kes kusagilt Venemaa avarustest kirjutavad koodi ja murravad sisse küberseifi, siis sina tegid sama füüsilises maailmas – käisid Lori ja Ringmaa ukse taga infot kogumas.

Pigem nende pereliikmete või sugulaste juures. Täpselt nii nagu Ringmaal viimases kohtuasjas oli, et ta tõi endale sugulasi alibiks. Tol ajal käisidki nad sugulaste ja kindlate tuttavatega läbi ning püüdsid sealt esiteks infot saada ja teiseks kasutada neid ära potentsiaalsete tunnistajatena.

Tollane tööstiil oli vist selles mõttes kõikelubav, et ilmselt oled esinenud nii täitevkomitee töötajana kui ka ajakirjanikuna. Kuidas te katet valisite?

See pidi teatud tingimustele vastama – meil pidi olema legendile vastav dokument. Kui käisime mõne linnaasutuse nimel, siis oli meil ka linna töötõend või vähemalt mingi ühiskondliku inspektori või instruktori tõend. Aga ajakirjaniku … mul oli Noorte Hääle ühiskondliku korrespondendi tõend. Kord kesklinnas tööülesannet täites sattusin sellega peatoimetaja asetäitja peale, kes teadis kõiki oma kaastöötajaid hästi. Jäin vahele ja pärast oli selgitamist. Tõenäoliselt olin käitunud ebaprofessionaalselt, oleksin pidanud vaatama, kes on naabrid, ja ette nägema, et sinna majja ei sobi ajakirjaniku töötõendiga minna.

Kas saan õigesti aru, et kohati kasutasite lausa töötajate lapsi ja lapsevankreid, et legend oleks usutav?

Rohkem tuli ette seda, et kui keegi oma töötajatest arvas, et teda jälitatakse, siis soovitasime, et võtku lapsevanker ja vaadaku, kes tal järel käib.

Sinust on räägitud kui hästi psühholoogiat tundvast agenturistist. Mis sinu allikate värbamise põhitõed olid?

Esimesed ja efektiivseimad kaastöötajate värbamised olid siis, kui ma rikkusin eeskirju. Kehtivad eeskirjad keelasid inimese vastu igasuguse kompromiteeriva materjali kasutamise. Vähemalt mingi periood oli mul igaühe kohta mustand-toimik, mida kindlasti ka asjaajamise kord ei lubanud hoida. Esimene leht selles kaustas oli puhtsüdamlik ülestunnistus, kus inimene oma käega kirjutades tunnistas üles mõne väikse varguse või muud taolist. Seda ma käiku ei andnud ja selle alusel hakkas tema koostöö peale. Teisest küljest tuli nende jaoks aega leida ja pikalt rääkida. Tulemus sõltus sageli sellest, kui põhjalikult sai nendega tööd teha. See ei kõla küll hästi, aga ideaalis oli nii, et kui lähed kohtumiskorterisse allikaga kokku saama, siis sa ei kiirusta seda jutuajamist lõpetama, vaid jood samas temaga pudeli veini ära, et ta tunneks sind oma inimesena ja räägiks seda, mida tahad teada.

Nii et eesmärk polnud kätte saada üks kindel info, vaid pikaajalisem koostöö?

Jah. Ma ei tauninud, kui mõnel meie töötajal oli palju abilisi, aga pooled neist iga kuu või poolaasta mingit tulemust ei andnud. Võibolla inimene ei räägi üheksa kuud sulle midagi huvitavat, ja siis aitab sul tapmise avastada. Tähtis on, et sul oleks olemas agentuur, kelle käest minna küsima – sa ei saa kõike teada, aga pead teadma, kelle käest mida küsida.

Kas sa kontrollisid oma agenti ka teise agendi kaudu või põhines koostöö usaldusel?

See ei kõla võibolla hästi, aga koostöö pidi tõesti olema usalduslik. Ta pidi sind usaldama, et saab kõik ära rääkida ja paluda, et seda infot võid realiseerida, aga seda jällegi mitte. Mul oli veel selline taktika, et kui kuskil oli grupp või punker, siis seal punkris käijatest üks oli põhiallikas, aga tema abikaasa, pruut või lähituttav oli väiksem allikas. See lõi võimaluse kõike üle küsida, aga eeldas muidugi rohkem konspiratsiooni, et sa välja ei räägi, et oled seda kellegi käest juba kuulnud.

Vahel küsitakse, kas 90ndad on tagasi, justkui võrreldes võrreldamatut. Meil on praegu tööl juba üle 700 inimese, kes on sündinud pärast Eesti iseseisvuse taastamist; nemad ei saagi mäletada 90ndate algust. Palun räägi, mida sinu kui tolleaegse kriminaalpolitseiniku jaoks see aeg tähendas.

Kui ilusaid sõnu kasutada, siis võib öelda, et olid kasvuraskused. Saime vabakasvatuse või vähemalt ei olnud meie kasvamisel mingeid olulisi raame. Politseisüsteem pidi kasvama, seadusi pidi juurde tulema, meie kogemused pidid kuidagi realiseeruma. Olid sellised pooleldi anarhia aastad, aga see ei olnud meie süü.

Ilmselt tuleb tunnistada, et 90ndate alguseks oli allmaailm kiiremini arenenud kui miilits oma viimastel ja politsei oma esimestel aastatel. Olime ajaliselt nendest maas ja meil polnud ka kohe rahvusvahelisi kogemusi. Nemad olid üle võtnud Venemaa tavad. Meie seda ei teinud ja võibolla ei teadnudki, mis need on. Kindlasti oli neid, kes tulid miilitsast politseisse üle kahtlevalt, kas me ikka veame välja – olid kogemustega töötajad, aga vaatasid vahel ka kõrvale. Oli neidki, kes politseisse ei tulnud ning hakkasid konsulteerima teatud grupeeringuid, liitusid teise poolega. Aga ma arvan, et põhipuudus oli see, et seda tööd oli lihtsalt liiga palju, me ei jõudnud kõike ära teha.

Juhtus nii palju, et pidi valima, millega jõuab tegeleda.

Palju on isegi tagasihoidlikult öeldud. Kellaaega, tööpäeva pikkust või puhkepäevi me ei vaadanud ja püüdsime anda maksimumi, kuigi nüüd teeks teisiti.

Mida teeks praegu teisiti?

Keskkriminaalpolitsei loodi 1993. aasta juulis, enne seda oli lihtsalt kriminaalpolitsei büroo. Me oleks pidanud juba 1. märtsist 1991, kui Eesti politsei tööle hakkas, looma struktuuri, kus oleks konkreetselt ära jagatud kuriteod, millega tegeleb keskkriminaalpolitsei ja millega tegeldakse kohapeal. Ühest küljest rohkem vertikaalset struktuuri, aga teiselt poolt ka rohkem sisulist koostööd maakondadega.

Sa said luua oma tiimi. Kuidas sa sinna inimesi valisid?

1991. aasta 1. märtsist tekkis mul väike rühm. Kui õigesti mäletan, siis raskete kuritegude grupp ja sinna olid inimesed valitud selle järgi, kes soovisid tööd teha. Oli neid, kes ei olnud enne erilise töötulemusega silma paistnud ja olid võibolla olnud vanematele kolleegidele tee või kohvi keetjad, aga neil oli potentsiaali. Tõsisemalt sai inimesi valida 1993. aastal, kui meie tiimi, organiseeritud kuritegevuse osakonda suurendati, ja sellest ajast võime rääkida tõesti meeskonnatööst. Minu isiklik kriteerium kolleegide valikul oli töösse suhtumine. Ma ei ole neid kunagi nimetanud alluvateks, vaid ikka kolleegideks või töökaaslasteks. Võibolla igaühel kohe ei olnud tulemusi ega informatsiooni, aga oli siiras soov tööd teha.

Kui meil tuumik juba olemas oli, siis oli inimeste valik demokraatlik. Arutasime uute töötajate kandidaadid kollektiivis läbi, ja kui kellelgi oli midagi nende vastu ja teati, et nad mingil põhjusel ei sobi, siis me neid tööle ei võtnud. Paljud tööküsimused arutasime läbi ja personaliküsimusi ka hääletasime. Oli inimesi, kes ei saanud meile tööle tulla, sest nad ei saanud piisavalt hääli. Räägitakse linnalegendi, et kõigi personali ja teiste küsimuste puhul, kus me koosolekul niimoodi arutasime, lubasin kõigil oma arvamuse välja öelda, aga pärast olevat ikkagi minu arvamus peale jäänud. Kindlasti ei olnud see alati nii.

Selle kohta ütlevad inimesed, keda sa väga hästi tunned ja kellega mul on olnud au koos töötada, et sinu argumendid olid lihtsalt tugevamad.

Või olin kogenum oma tahtmist läbi suruma.

See on väga vahva, kuidas ütled, et pole alluvaid, vaid on meeskond. On öeldud sedagi, et keetsid oma meeskonnale hommikuti kohvi. Et sina olid esimene tööl, ja kui teised jõudsid, ootas neid soe kohv.

See võis nii olla. Mulle meeldis teha tööd nii hommikul vara kui ka õhtul hilja. Hüüdnimi Buldooser oli originaalis tegelikult Öine Buldooser. Üks korrapidamisteenistuse inimestest kurtis, et Pikaro vajub ükskõik mis kellaajal öösel sisse ja tahab teada, mis sündmused on toimunud – et kella ei tunne ja on selline öine buldooser.

See on karm töö ning oled sündmuskohtadel näinud kümneid ja kümneid laipu. Aga kriminaalpolitseis tuleb ju ette ka naljakaid olukordi. Palun meenuta meile mõnda.

Räägin kaks pooltõsist lugu, mis on meelde jäänud. Kui järjekordne minister oli vahetunud, korraldas uus minister nõupidamise, kuhu kutsus politsei, kaitseliidu ja kõik teised struktuurid. See võis olla 1993. aastal. Minister istus laua taga, vehkis kätega ja ütles, et iga päev on plahvatus. Päästeamet proovis rääkida, et päris nii ei ole, aga minister siples kätega ja jäi endale kindlaks, et iga päev. Mul oli au olla sel nõupidamisel koos politseipeadirektoriga. Pärast koridoris küsisin, kuidas ta sellist asja kannatab. Ta ütles, et see on väga lihtne: ta meenutab, kuidas ema tegi kodus pannkooke, st ta mõtles millelegi ilusale ja magusale.

Teine lugu on tragikoomiline ja sügavalt piinlik. Paar päeva enne, kui Eesti politsei tööle hakkas, toimus Tapal tapmine, mis oli suveni avastamata, aga isik oli meil teada. Augustis, just siis, kui Eesti hakkas iseseisvust välja kuulutama, peeti tapja Lääne-Virumaal kinni ja minu noormehed käisid tal seal järel ning tõid õhtul Pikale tänavale. Püüdsime siis temaga rääkida, aga tema ei tunnistanud mitte midagi. Töötasime enda arvates välja väga huvitava kombinatsiooni: mina luban tal ära minna ja poisid all valvuri juures võtavad ta uuesti kinni ning toovad üles tagasi. Ütlesin talle, et usun, et ta ei ole tapmisest osa võtnud, ja lubasin tal ära minna. Tema vastas, et hakkab minu jaoks tööle ja teeb kõik, mis vaja, ning läks uksest välja. Neli-viis minutit hiljem poisid alt helistasid, et kus ta on.

Pool tundi otsisime teda, kutsusime korrapidaja juurest veel abilisi, otsisime läbi pööningu jne. Selgus, et isegi kõik meie kolleegid ei teadnud, et teisel korrusel oli uks kinnisesse hoovi, ja tema oli selle üles leidnud. Lõpuks leidsime ta hoovist prügikastide tagant kükitamas. Siis sai ta aru, et loodus on tema vastu, ning tunnistas üles mitte ainult selle tapmise, vaid veel ühest tapmisest osavõtu. Aga kujutage ette seda poolt tundi – on kriisiaeg, Moskvas on putš, Eesti hakkab iseseisvust välja kuulutama ja meil on tapja käes, aga laseme tal ise ära minna, sest teeme oma arvates mingit maruvahvat üritust.

Sa olla kunagi vuntsid maha ajanud. Kas kaotasid kihlveo?

See oli rohkem kauplemise moodi. Mul sai täis 25 aastat teenistust sõjaväes, miilitsas ja politseis. Minu noormehed pakkusid, et nad teevad õllerestoranis Hell Hunt välja 40 kannu õlut, kui ajan vuntsid maha. Siis mul õnnestus hinda kõrgemaks ajada, nii et lõplik summa oli vist 80 kannu. Hellas Hundis oli rekord pikka aega meie käes: olime seltskond, kes tarvitas kõige rohkem õlut korraga. Siis kutsusid noormehed kohale juuksuri ja mul aeti kohapeal vuntsid maha. Kui järgmisel hommikul oma kabinetis tavalise koha peal istusin, tuli üks K-komando poistest sisse, ei tundnud mind ilma vuntsideta ära ja küsis, kas Koitu ei ole.

Kas arvasid, et Raidust saab samuti kriminaalpolitseinik?

Kui ta selle eriala valis ja õppima läks, siis ma ei olnud selle vastu, aga ma ei ütle, et see oli minu soov. Kui ta väikse poisina käis vahel meie juures Pikal tänaval ja nägi, et oleme meeskond selle kõige paremas mõttes, ning õppis koos poistega arvutit ja arvutimänge mängima, eks siis hakkas talle meie õhkkond meeldima.

Kas tead, kuidas sinu meeskond aru sai, et ees ootab tõsisem realiseerimine või kinnipidamine? Siis, kui Rait viidi Pärnusse vanaema juurde, eeldati, et nüüd läheb madinaks.

Selles oli võibolla 50% tõtt – mitte selleks, et ohu eest ära viia, vaid et oleks lõpmatult palju aega tööd teha; et oleks täiesti vabad käed. Kuigi mäletan, et kui aastaid tagasi tapeti Viljandimaal kirjanik Anniko ja tema elukaaslane ning pidime välja sõitma, siis oli minu abikaasa parajasti kuskil loengus ja sõitsin ära nii, et kaks väikest last jäidki üksi koju.

Eks kokkuvõttes ongi nii, et elame sellises Eestis, mille sinutaolised inimesed on loonud, ja need ohverdused ongi meid siia toonud. Kui peaksid paari lausega kokku võtma elu võimalikkuse pärast kriminaalpolitseid, siis kuidas seda kirjeldaksid? Hinges oled muidugi kriminaalpolitseinik elu lõpuni, selles olen veendunud.

Ma isegi ei oska ütelda, kas see on hea või halb, aga tõepoolest jäävad tahtmatult need politseiniku harjumused ja vaatevinkel – vaatad elu, sündmusi, inimesi ja ajakirjandust kui mitte kontrollija, siis sellise kaasaelaja pilguga. See teeb elu raskeks, aga teisest küljest ka huvitavaks. Ma arvan, et nii politseis kui ka elus tuleb lähtuda kolmest tingimusest või nagu mina ütlen kolmest Koidu-nimelisest reeglist. Esimesena tuleb vaadata, kes räägib. Teisena tuleb mõista, miks ta seda räägib. Ja siis kolmandana peab vaatama, mida ta nimelt räägib. Seda reeglistikku saab väga laialt kasutada. Raske on see, kui tagantjärele näed ja heidad endale ette, et oled liiga vähe ja halvasti tööd teinud. Need, kes aastakümneid tagasi olid algajad kurjategijad, on nüüd jõudnud kusagile tasemele, ja kui neid oleks korralikult paljastatud aastaid tagasi, siis nad ei saaks praegu ilma teha, ei heas ega halvas mõttes.