VILJA KÜSIB | Martin Kadai: valitsus teeb otsuseid jooksvalt, pikaajalist plaani ei paista olevat
Kevadisest koroonakriisist mäletame teid terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhina, mis positsioonilist kõnelete täna?
Täna olen lihtne kodanik, kes vaatab kriisi ja selle lahendamist kõrvalt.
LP intervjuust mäletan, et olite sõlmimas töölepingut Tartu ülikooliga, kuidas sellega jäi?
Tartu ülikooliga tegin lühemat aega koostööd, praegu on rahulikum periood, pikaajalisi lepinguid ei ole.
Tahaks teile algatuseks tsiteerida teid ennast: „Lõpuks ei saanud ma enam üldse aru, mis siin riigis toimub, kes mida juhib ja kuidas sünnivad otsused. Juhtus see, mis ühes kriisis juhtuda ei tohi: algas paralleeljuhtimine.” Lahkusite terviseametist, visates mitu teravat kivi valitsuse kapsaaeda, nimetades mõnda ministrit naljakaks ja mõnda halenaljakaks. On’s tollane kriitika valitsuse aadressil soovitud mõju avaldanud?
Kõrvalt vaadates on mõningast mõju avaldanud. Terviseametit on hakatud rehabiliteerima, selle üle on mul hea meel. Terviseametil on kriisis keskne roll. Kui üks amet on sattunud valitsuse vaates kriisis kriitika alla, siis sealt midagi head tulla ei saa. Kriiside edukas lahendamine põhineb koostööl. Sellist kriitikat magu kevadel praegu terviseameti suhtes ei tehta.
Olete öelnud, et kevadel pani valitsus terviseameti infosulgu ega kuulanud, mida ametil oli öelda. Ütlesite ka, et ei tahtnud olla tuim käsutäitja. Kas peaks järeldama, et ameti praegune juhtkond täidab kuulekalt käsku?
Ma ei saa hinnangut anda, sest ma ei tööta praegu seal. Ma ei tea, kuidas otsused sünnivad. Nende sõnade juurde ma jään, mis ma kevadel ütlesin. Riigil on siin mõttekoht, kuidas järgmistes kriisides paremini teha. Kui järeldus kriisist seisneb selles, et probleemid seisnesid terviseametis või isegi üksikutes isikutes, siis tuleb seda pidada liiga lihtsaks. Siis võiks ju kriisi lõppenuks lugeda, sest need isikud on ametist lahkunud. Ometi kestab kriis edasi.
Haigestumisnäitajad on oluliselt halvemad kui kevadel. Ometi on valitsusel teha kõike muud kui kriisi hallata. Mis võiks olla selle põhjus?
Olen kevadest saati toetanud niisugust strateegiat, nagu praegu üritatakse ellu viia. Küsimus on elluviimise kvaliteedis. Uue viiruse tulles on kaks valikuvõimalust. Üks on panna riik lukku – haigestumine väheneb, teeme lahti, siis suureneb jälle. See on üsna robustne lähenemine, mis põhineb käskudel ja keeldudel. Arvan, see ei ole hea lahendus. Olen kevadest saati toetanud kohanemisstrateegiat. Viirustega tuleb õppida koos elama, see sõnum kõlas juba kevadel. Ütlesin seda ise korduvalt, ütles professor Irja Lutsar. Avalikku ootust sai juhitud teadmise poole, et ära see viirus ei kao. Teine suund ongi proovida kohaneda ja mitte panna ühiskonda lukku, seda ma toetan. Ehk pole see praegune lahendusskeem kõige parem.
Riik on võtnud inimese suhtes tõreda lapsevanema hoiaku: kui te kohe korralikult käituma ei hakka, siis päkapikud ei käi ja jõuluvana ei tule. On see õige?
Eks see ole osa kommunikatsiooni taktikast. Sellega tasuks olla ettevaatlik, sest lõputu heidutamine ja hurjutamine ei toimi. Inimesed ei vaja lõputut hurjutamist, nad vajavad lahendusi. Riik peaks pakkuma lahendusi ja selgitama, miks üks või teine asi on või ei ole lahendus. Toetan lähemist, mis hoiab baasvõimekused tugevana: hea kommunikatsioon, hea seire, tugev terviseamet ja tugev tervishoiusüsteem – ning meil on lahendused, kuidas neid tugevdada.
Aga kas need on ikka olemas? Tervishoiusüsteemist kostab järjest enam hääli, et üsna peab tuleb piirata plaanilist ja isegi erakorralist ravi.
See ongi koht, kus riik võiks olla aus. Tervishoiu võimekuse prognoos oli optimistlik. See põhines valearvustusel. Tervishoiutöötajad ja hooldajad on inimesed nagu meiegi, ka nemad haigestuvad. Mingil hetkel on vältimatu, et tekib hoolekande- või raviasutuse sisene levik, mis paneb sealse võimekuse ekstra pinge alla. Meil ei ole täna puudu mitte voodikohtadest või aparatuurist, vaid inimestest. Inimressurssidega see prognoos just eriti ei arvestanud.
Seda aga valitsus päeva pealt lahendada ei saa. Mis siis üldse on võimalik?
Tervishoiukriiside lahendamine põhinebki asjaolul, et kuskil ei ole konserveeritud kujul ressursse. See tähendab, et tuleb ümber planeerida. See on võimalik eelkõige plaanilise ravi arvel. Teataval määral on võimalik personali ühest kohast teise suunata, kaasata vabatahtlikke – aga sellel on omad piirid. Kui olukord väljub kontrolli alt, siis pole parata, tuleb piirata plaanilist ravi.
Kui kaugel me oleme olukorrast, kus meditsiinitöötajad peavad hakkama otsustama, kes ravi saab ja kes ei saa? Arkadi Popov räägib katastroofist ja selle ärahoidmisest, kui kaugel see meist on?
Mul on seda raske öelda, sest mul ei ole praegu neid andmeid, mis mul olid kevadel. See oleks küsimus terviseameti meditsiinijuhile Urmas Sulele, kellel peaks pilt ees olema. Praegu ei näe ma sellist katastroofi, et haiglates peaks otsustama, kes võetakse ravile ja kes ei jää ellu. Plaanilise ravi piiramine on puhver, aga sellel on hind: kaotatud kvaliteetsed eluaastad. Mõistlik oleks seda mitte väga suures mahus rakendada.
Mida öelda neile, kelle meelest tegeleb valitsus peamiselt muude asjade, eelkõige oma abielureferendumiga, mitte aga akuutse tervisekriisiga?
Olen ka ise lootnud, et riigil on olemas suur plaan. Suur plaan töötab siis, kui olulised huvigrupid on kaasatud. Tervishoiusündmuse puhul on loomulik, et elanikkonda kaasatakse. Praegu, tundub mulle, tehakse paraku otsuseid jooksvalt, mis võib tähendada, et ettevalmistatud plaani ei ole.
Seda näib tõendavat tõsiasi, et ajaarvamine käib jõuludeni, aga kui teada, mis on eksponentsiaalsus, siis tuleks muret tunda jaanuari, veebruari, märtsi pärast?
Kui meil enam baasvõimekustest ei piisa, peame rääkima piirangutest. Selleks, et ühiskond piirangutega kaasa tuleks, peab olema arusaamine, missugused piirangud tegelikult toimivad ja kas me üldse suudame neid rakendada, kas need on elanikkonna seas aktsepteerivad, on need süsteemsed jne. Praegu paistab kõrvalt nii: öeldakse välja, et midagi tuleb, aga mis sealt tuleb, ei tea. See vist ikka ei ole normaalne. Tegemist ei ole ju salajase sõjalise operatsiooniga, kus vastane ei tohi teada, mis meil plaanis on. Viirus võib vabalt teada, mis meie plaan on, sest ta ei mõtle ega saa meie plaani kuidagi mõjutada. Kuid ühiskond peab plaanist teadlik olema. Kui ta seda ei ole, on raske teda kaasa tõmmata. Maski kohustuslikuks tegemine on hea näide, kuidas ettevalmistamata otsused tekitavad vastuseisu ja asjatut poleemikat.
Mida võiksime sellest suhteliselt viljatust maskipoleemikast tagantjärele õppida?
Eks ta kõrvalt vaadates natuke naljakas oli. Mask ei ole ju mingi uus leiutis, seda ei leiutatud koroonaviiruse tulekuga. Me räägime ikkagi kümneid aastaid meditsiinipraktikas kasutusel olnud meditsiiniseadmest. Samas ei ole rahvusvaheline üldsus pidanud eriti efektiivseks maskide kasutamist elanikkonnas hingamisteede nakkuste epideemiate korral, tõenäoliselt pragmaatilistel kaalutlustel. Praeguse pandeemia korral üritatakse seda teha, vaikselt koguneb ka teadmis- ja tõenduspõhisust. Kuigi ja hea metoodikaga tehtud teadusanalüüsid võivad läbi kukkuda, sest hinnang maski efektiivsusele on utoopiline. Tegelikult piisab tervest mõistusest.
Siinkohal võikski siis ehk välja öelda, miks on ikkagi mõistlik maski kanda, kuigi prillid lähevad uduseks, üldse ei meeldi ja kõrini on juba ammugi?
Maski on mõistlik kanda selle pärast, et kohtades, kus distantsi hoida ei ole võimalik, vähendab see mingil määral nakkuse leviku tõenäosust. Ei saa täpselt öelda, mitu protsenti: kõik sõltub kontakti kestusest, iseloomust jne. Neid tegureid on nii palju, et protsenti pole mõtet taga ajada. Lihtsalt vähendagem riski. Riski vähendamine ei ole nii suur, et see muudaks epideemia kulgu määraval viisil. Maski kandmine on nagu kätepesu – me peseme ja desinfitseerime käsi, kuigi me täpselt ei tea, mitu protsenti see viiruse levikut vähendab. Aga me teeme seda, sest see on mõistlik.
Juba oli ruttu terviseameti rollist, mõni sõna ka teadusnõukojast, mida vähemasti Irja Lutsari sõnul valitsus kuulab. Kas teie mulje kinnitab seda?
Ma ei ole olnud nende arutelude juures, aga näen siin põhimõttelist probleemi. See on kriisireguleerimise ja kriisijuhtimise probleem, mis ei ole kevadest saati paranenud. Strateegilisel tasandil tuleb teha strateegilisi otsuseid. Valitsus peaks selles kriisis moodustama strateegilise tasand ja rääkima suurest asjadest: kuhu riik liigub ja mis suund on kriisis valitud. Valitsuse tasandil ei pea rääkima reovee seirest, maskide kasutamisest või testimise korraldamisest. See kõik on eksperttasand. Kevadest peale on selge, et teadusnõukoda peaks asuma terviseameti juures. Eksperttasandil lepitakse asjad kokku ja valitsuse lauale lähevad valikuvariandid. Valitsuses tehakse otsused. Niimoodi see täna ikka veel ei toimi. Valitsus arutab ikka üksikküsimusi. See oli äärmiselt häiriv juba kevadel ja on häiriv ka praegu.
Räägime vandenõuteoreetikutest ja lamemaalastest. Maskivastane meeleavaldus juba oli, vaktsiinivastaste oma seisab tõenäoliselt ees. Uuring ütleb, et umbes veerand inimesi end vaktsineerida ei laseks. Kes peaks nendega tegelema?
Mul on kümneaastane kogemus selle huvigrupiga ajast, mil ma sotsiaalministeeriumis vaktsineerimiskorraldust eest vedasin. Neid inimesi ei tohiks sildistada ja kõik, kes nendega kõnelevad, peavad jääma väärikaks. See ei ole lahendus, kui nimetada kedagi vandenõuteoreetikuks või lamemaalaseks. Inimesed väärivad lugupidamist. Selles huvigrupis on majanduslike ja ideoloogiliste huvidega inimesi, aga ka neid, kellele see kõik lihtsalt meeldib. Üsna heterogeenne seltskond. Mind imestab, et selle huvigrupi aktiveerumine tuli riigile üllatusena. Sotsiaalmeedia juba kihas.
Maskivastaste meeleavaldus oli ootuspärane.
Just, ja praegu kihab sotsiaalmeedia vaktsiini teemal. Riik peab sellega tegelema. Juba täna tuleb tegeleda kommunikatsiooniga, et vähemasti valdav osa inimesi oleks vaktsineerimisest huvitatud.
Riik on lai mõiste, kas saame natuke konkreetsemalt?
See peaks olema terviseameti eest vedada, amet saab kaasata laia profiili kõneisikuid: molekulaarbioloogidest kliiniliste ekspertideni. See on väga uus vaktsiin, ta on saanud müügiloa erandlikus korras, ta põhineb uuel tehnoloogial.
Ehk siis – hirmud ei ole alusetud.
Absoluutselt. Me räägime ju ravimist. Igal ravimil on kõrvaltoimed ja neist tuleb ausalt rääkida. On oluline, et me ei laseks põlistada väärinfot.
Kas riigil on praegu ülevaade sellest, missugused vaktsiinid on ohutumad?
Euroopa Liidu riikide ravimiametid vahetad informatsiooni ravimite ja vaktsiinide ohutuse kohta. See on info on kindlasti olemas ja Eesti ravimiametil on siin oluline roll.
Olete korduvalt rõhutanud üksikisiku vastust, ent on hulk inimesi, kellele vastutus üleüldse ei meeldi. Kes peaks nendega jutu peale saama?
Terviseküsimusi ei ole võimalik lõpuni ära reguleerida. Ei ole võimalik kontrollida inimese tervisekäitumist. Terve mõistus on parem kui ükskõik missuguste kaitseomadustega mask. Veel parem, kui inimene oskab tarvitada mõlemat. See ei ole nii akuutne kriis, et kõik otsused peab vastu võtma riik. Selle kriisi käigus on võimalik inimese tervisekäitumist kujundada. Seda oleks pidanud tegema kevadest saadik – mitte hakata üksikisiku eest otsustama. Kriisist väljudes võiks ühiskonda olla väärtusi juurde saanud, mitte neid kaotanud. Kriisis tuleb üksikisiku riskitaju ja oskust hakkama saada suurendada, mitte inimestele abitust õpetada. Kui riik jagab väga detailseid korraldusi, kus ja kuidas mida teha, siis ta õpetab abitust.
Millal normaalne elu taastub?
Vaktsiini saabumisel kaob liigne ärevus kindlasti ära ja võib-olla see on isegi halb, kui see liiga kiiresti kaob. Me ei tea praegu täpselt, missuguse läbimurde vaktsiin toob, kas tekkiv immuunsus on pika- või lühiajaline. Sõltub sellest, kas haigus jääb pidevalt ringlema või hääbub mõne aastaga.
