KUULA | Türgi noomijatega NATO-s liitus ka pisike Luksemburg. Kas Eesti peaks sama tegema?
Delfi helistuudios arutasid Lähis-Ida, Türgi ja Põhja-Aafrika asju välisuudiste ajakirjanikud Indrek Lepik ja Mihkel Märtens, vestlust suunas Kaarel Kressa.
Tänavu möödus kümme aastat „Araabia kevadeks” ristitud protestilaine algusest. Eesti Päevalehe temaatilise artiklisarja autor Mihkel Märtens leiab, et tollastest revolutsioonidest on võitnud Türgi ja Venemaa sugused piirkondlikud suurjõud, kes on tänu naabruses valitsevale kaosele saanud seal oma tahet kehtestada. Mööndustega on revolutsiooni ainsaks edulooks Tuneesia, kus on toimunud mitu demokraatlikku võimuvahetust. „See on märkimisväärne asi,” ütles Märtens. „Aga eeldused, mis protestilainele aluse panid, pole kuhugi kadunud. Noorte tööpuudus on kõrge, korruptsioon riigiaparaadis on kõrge, kuigi inimesed, kes seda vara ümber jagavad, on teised.”
Indrek Lepik märkis, et mitmel pool Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas võib näha uute osapooltega geopoliitilise konflikti lahtirullumist. „Prantslased on Liibüas väga tugevalt türklastega põrkunud, millel on siirded ka Türgi ja eurooplaste vahelistesse suhetesse, NATO-sisestesse suhetesse,” märkis ta. „Paari päeva pärast toimub EL-i tippkohtumine, kus arutatakse Türgi-vastaseid sanktsioone. Mitte otseselt Liibüast tingituna, vaid Küprose-lähedaste maavarade küsimuses, aga ka Liibüa mängib seal olulist rolli.”
Kaarel Kressa meenutas Reutersis ilmunud teateid, et eelmisel nädalal läks NATO välisministrite kohtumisel Türgi ja liitlaste vahel teravaks ütlemiseks. USA välisministri Mike Pompeo algatatud kriitikaga Liibüa sõja, Küprose gaasitüli, Vene raketiostu ja Mägi-Karabahhi teemal liitusid Prantsusmaa, Kreeka ja isegi väike Luksemburg. Eesti üritab selles vastasseisus aga poolevalikust hoiduda, kuigi Prantsusmaa on meile olulisem liitlane kui kokkuleppeid eirav ja avantüüridega tegelev Türgi. Samal ajal on Euroopa ametnikud kindlad, et kui EL-i riigid ühiselt Türgile vastu seisaksid, tõmbaks see oma käitumist Küprose ja Kreeka suhtes tagasi. „Türgile paistabki piisavat sellest, et me vaikime ja ei vali poolt,” arvas Kressa.
Pikemalt räägime sellest, kas ja kuidas on lootust parandada USA-Iraani suhteid, millele Donald Trumpi lahkuv administratsioon üritab võimalikult suuri takistusi veeratada. Iisraeli ja araabia riikide vaheline pingeleevendus on aga selline teema, milles Trumpi ja Bideni eesmärgid paistavad täielikult kattuvat. „Arvan, et on tegelikult väga palju asju, mille puhul on Trumpi kritiseeritud, aga mida Bidenil on kasulikum alal hoida,” leidis Lepik. „Nii Lähis-Idas, suhetes Hiinaga kui paljudes muudes asjades.”
