Jääplatsi kõrgeima ja madalaima punkti vahe on pea poolteist meetrit. See eeldab mingi konstruktsiooni ehitust, mis tagaks loodis uisuväljaku. Selleks oli vaja tarvis ehitada betoonist müürid, mis hoiaks laiali valgumast 8000 tonni liiva.

Betoonelementide alla on vaja tekitada liivapadi, et aluspind oleks parajalt sile. Kevadise lahtimonteerimise hõlbustamiseks kaetakse kogu platsi alune ka tekstiiliga.
Betoonblokid tõsteti paigale kraanaga, mis pidi manööverdama mõned päevad varem kinnitatud valguskettide vahel. Valgustuse paigaldusele eelneval päeval käidi just olukorraga tutvumas – siis oli õhuruum veel puhas. 12. novembril, paika tõstmise päeval, oli kraanajuhi üllatuseks aga olukord hoopis teine ja töö märksa keerulisem.
Valgusküla ja uisuvälja haldusjuht Ragnar Kekkonen on olnud projekti algusest alates käed küljes. Betoonelemendi sisse on vaja kruvida aasad, et need kraanaga paika tõsta.
Esimene pusletükk läheb paika. Uisuväljaku kõige kõrgemas punktis on element vaid mõnikümmend sentimeetrit paks, vastas diagonaalis umbes poolteist meetrit.
Uisuväljaku ehitus Tartus
Esimene nurgatükk langetatakse ettevaatlikult liivapadjale paika.
Betoonseinad on ehitatud tappidega, et oleks lihtsam neid paigaldada. Lisaks peab läbi aukude ajama ka kommunikatsioonid, et valgus, heli ja muu tehnika saaks voolu ja omavahel suhelda.
Edasi sujub juba töö kiirelt. Blokid muutuvad aina kõrgemaks ja kõrgemaks. Raekoja platsil seistes ei saaks arugi, et maapind nõnda palju langeb, ent blokid illustreerivad seda väga ilmekalt.
Järgmisel päeval on juba enamus seinast paigas ja töö liivavälja kallal käib. Siin on näha ka kõige kõrgemat betoonblokki.
Käib vilgas töö, et 29. novembril, esimesel advendil, saaksid huvilised juba uisud all ümber „Suudlevate tudengite” liuelda. 8000 tonni liiva on vaja pressida kokku tihedaks pinnaseks, sest sinna peale pannakse külmutustorustik, mis tagab jää külmutamise kuni +5 soojakraadiga.
Paar päeva hiljem tehakse liivaväljakul viimaseid lihve.
Sürreaalse liivavälja teeb veel sürreaalsemaks rannatool, mis veeti nalja pärast kohale sotsiaalmeedia turunduse jaoks.
Nädal hiljem kattis liivavälja juba toruväli, mis on kogu operatsiooni südameks. Või vähemasti vereringkonnaks – mööda torusid liigub jahutusvedelik, mis peaks tagama uisutamise võimaluse ka +5 soojakraadiga.
Nüüd on jäänud veel puudu jää, mida hakatakse kiht kihi haaval tegema.
Nädal hiljem hakkab uisuplats juba ilmet võtma, kuid jää paksus pole veel piisav. Korraliku jää tegemine võtab aega ja ega ilmataat ka asjale kaasa ei aidanud – jää tegemise ajal oli termomeetril enamasti soojakraadid. Just sellisel põhjusel sai otsustatud, et ei tasu Eesti ilma usaldada ja asjad enda kätte haarata.
Kui uisuväljaku jää on lõpuks valmis, siis võtab hoolduse üle masin, mida kutsutakse hellitavalt Pingviiniks. Pärast tema tööd on jää kaunilt sile.
Iga poole- või täistunni järel pidi hakkama panema uue kihi jääd. Avamiseni on jäänud vaid kaks päeva.
Uisuväljak on valmis ja linlaste poolt sooja südamega vastu võetud.

Uisuväljak pakub talverõõmu paljudele ja kohati peab uisulaenutuse järjekorras ootama pikalt. Esiteks suure huvi tõttu ja teiseks pandeemia situatsioonis ei saa uisuväljakut inimestest täis pakkida. Uisuväljak pakub uisutajatele rõõmu veebruari teise pooleni ja suure tõenäosusega ka järgnevatel aastatel, sest platsi inventari saab ilusti kokku pakkida ja uuesti valmis ehitada.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena