VILJA KÜSIB | Kaarel Tarand: Keskerakond teeb tempe nii primitiivselt, et jääb kogu aeg vahele
(259)
Kirjutasite viimati, et Jüri Ratas võib ajalukku minna Keskerakonna hävitajana, mitte päästjana. Leidsite, et ta poleks pidanud tagasi astuma mitte valitsusjuhi, vaid erakonnajuhi kohalt. Ta oleks pidanud laskma kellegi teise esimeheks valida?
Käitumisviise on sellistel puhkudel mitmesuguseid. Erakonna esimees vastutab erakonnas toimuva eest tervikuna. Rahalises mõttes vastutab terve juhatus, igaüks individuaalselt sealhulgas. Pahandused ei olnud ju mitte niivõrd valitsuses, õigemini, seal olid teist sorti pahandused. Ratas tõmbas endale kaela parteilise pahanduse. Nii et probleem on parteis, mitte valitsuses.
Kui Jüri Ratas oleks parteijuhi kohalt lahkunud, kas siis oleksid asjad hakanud kohe korda minema? Ilmselt mitte.
Kindlasti mitte. Ratas on erakonna esimehena tegutsenud üle nelja aasta. Ametisse asudes lubas ta Augeiase tallid puhtaks rookida, kõik pidi minema ilusaks ja heaks, eriti segased raha- ja majandusasjad. Hilisem ajalugu kinnitab, et ei ole läinud. Avaliku info pealt paistab, et kõik on jätkunud vanaviisi. Ja avalikku infot on meil palju. Eesti seadus on selles mõttes hea, et ta hoiab rahaasjad avalikkuse, eriti ajakirjanduse silme all. Kõik kulud ja tulud on teada. Tulusid on vähem, kui tahetakse kulutada – see probleem püsib nii Keskerakonnas kui mõnes teiseski. Vahel ronib mõni partei august välja, saab plusspoolele, viimastel aastatel on nendeks Isamaa ja EKRE, kes suudavad oma kulutusi ohjeldada ja hankida nende katmiseks piisavalt tulusid. Reformierakond on viimastel aastatel olnud suures hädas, samuti sotsiaaldemokraadid. See kõik teeb kogu süsteemi hapraks.
Näidisjuhtum on muidugi paraku Keskerakond, kes teeb oma seaduseväliseid tempe regulaarselt - ja nii primitiivselt, et jääb kogu aeg vahele. Ma ei taha ütelda, et kõik teised on puhtad. Nende vahendite ja võimaluste juures, mis seadus on andnud rahastamise järelevalve komisjonile, ei ole kõik hämarad teod tuvastatavad. Me ei saa nõuda dokumente näitamaks, et kuskil on veel midagi valesti. Ehk võib öelda, et teised on lihtsalt osavamad.
Kas Ratasel üldse on olnud võimalik erakonna rahaasju korda saada, arvestades vanu, Savisaare ajast pärit kohustusi, eriti veel 1,02 miljoni euro suurust Paavo Pettai nõuet?
On olnud võimalik. Kui asi oleks piirdunud ainult vanade pattudega, siis nad oleksid praegu paremas seisus. Häda on selles, on väiksemaid ja suuremaid viltuminekuid leidub ka aastatel, mil Jüri Ratas on juba olnud esimees. Ilmekas näide on 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimised, mille käigus tehti Tallinna linnas asju, mille kohta pidi järelevalvemenetlusi algatama terve hulga ja need jõudsid kõik lahenditeni: avalike vahendite kasutamine partei reklaamiks PBK telekanalis või munitsipaallehtedes jms. Ettekirjutused käisid kõik kohtuastmed läbi ja osutusid õiguspäraseks. Tuli maksta. Näeme, kas sel aastal hakkab see kõik uuesti korduma ja Tallinnas – ja mitte ainult seal, sarnast käitumist on ette tulnud ka teistes omavalitsustes – tekivad uued kiusatused.
Selle Jana-Helen Juhaste 50 000eruone „annetuse” avastasite rutiinse töö käigus, või kuidas see oli?
Erakondadel on kohustus kõik kvartali jooksul saadud annetused nimeliselt üles tähendada ja avalikustada. Eks aastate jooksul on ajakirjanikud harjunud neid kõrvalekaldeid EJRK veebilehelt leidma. See annetus sattus avaliku tähelepanu alla ja lugu hakkas kiiresti lagunema. Annetus tehti mitu kuud enne aruannet ja selle avalikustamist. Need küsimused oleks pidanud esitama partei sees. Ma ei usu sekundikski, et partei juhatus usaldab pimesi peasekretäri ja ütleb: sina hangi meile raha, meid ei huvita, kust see tuleb. 50 000 eurot on ühe riigikogu mandaadi hind aastas. See on, nagu oleks erakonnal üks parlamendi liige rohkem. See ei ole väike raha.
Hillar Tederil on üks kuriteoepisood Keskerakonnaga juba varasemast ajast. Kuidas saab olla, et lugupeetud ärimees üldse ei õpi?
Siinkohal tuleks tsiteerida suurimaid asjatundjaid ehk klassik Urmas Sõõrumaad: see on täielik müstika! Mina ei oska ka ennast Tederi pähe mõelda. Olles juba ühe sellise teoga vahele jäänud... Ja ärimehena – juttu on olnud hüpoteetilisest miljonist. Eelmise aasta annetuse kogusumma oli tal 240 000, millest osa on kahtlane. Ütleme, teed saja tuhandese kulu, võtad riski, ja jääd ilma sajast miljonist, mis oleks laenudena pidanud Porto Francole tulema.
Ja kukud takkapihta veel kinni ka.
Ei kõla väga äriplaani moodi ühelt lugupeetud ettevõtjalt.
Praegu on Keskerakonna, Tederi, Mihhail Korbi, Kersti Krachti suhtes tegu alles kahtlustustega. Mis saab Keskerakonnast, kui tuleb süüdistus? Ja siis, kui ei tule?
Raske ennustada, missuguse kommunikatsioonistrateegia nad välja mõtlevad. Ega nad ei saa ju ajalugu tagasi keerata. Mis on toimunud, see on toimunud. Selle menetlusliiniga tegelevad prokuratuur ja kaitsepolitsei. See ERJK-d kui haldusmenetluste läbiviijat ei puuduta. Komisjonis võib see tulla päevakorrale sõltuvalt sellest, mis järeldusele kohtud jõuavad: kas näiteks peaks raha annetajale tagastama pärast kriminaalmenetluse lõppu? Kui meenutada Ratase sõnu 2020 juunis seoses Juhaste annetusega ja praegusele seisule, siis kas poleks loogiline eeldada sama käitumist? Et kui annetus on kahtlane, siis partei tagastab raha? Minu teada ei ole seda praegu juhtunud.
Olete viidanud, et kui Ratas poleks 2019 valimiste järel teinud valitsust Isamaa ja EKREga, kellel on raha laialt, ja oleks valinud partneriks Reformierakonna või ka sotsiaaldemokraadid, kellel on sarnased probleemid, poleks ehk valitsus lagunenud. Teate ju hästi, et ega siis selle järgi partnereid ei valita?
Kui Keskerakonna partner oleks 2019 valimiste järel olnud Reformierakond, siis oleks neil olnud suurem ühishuvi erakondade rahastamise teemaga tegeleda ja võib-olla ka erakonnaseadust muuta viisil, mis oleks mõlemat päästnud. Praegu on Reformierakonna huvi seda teha väiksem kui kahe aasta eest, mil neil oli majanduslik kitsikus suurem ja valimiste ajast suured võlad üleval. Siiski on neil kahel selles küsimuses ehk hingelist lähedust natuke rohkem. Ja ka arusaama, et kui selle küsimusega ei tegele, siis pole tulevikus midagi head loota.
ERJK on viimase viie aasta jooksul teinud erakonnaseaduse uuendamise ettepanekuid, need on olnud peamiselt tehnilist laadi, mitte et komisjon saaks suurema võimu vms. Seadust saaks ka paremini rakendada, et me jõuaksime kõigis asjades lõpliku selguseni. Isamaa on olnud vastu nii justiitsministri isikus kui ka põhiseaduskomisjonis, mida eelmise valitsuskoosseisu ajal juhtis samuti Isamaa. Nagu härra Pomerants tabavalt märkis: puudub valmisolek poliitilise arutelu algatamiseks.
Ehk võivad rahamuredes Kesk- ja Reformirakonnal tekkida samad soovid nagu langenud valitsusel, kes tahtis ERJK likvideerida?
Ei saa välistada muidugi. Usun siiski, et on võimalik positiivne lahendus: et erakondi puudutav seadusandlus püütakse kokku leppida kõigi parlemandierakondade vahel. Uusi oma mängumaale keegi loomulikult ei taha. Igas mõttes ajale jalgu jäänud seadust tuleks kindlasti täiendada ja parandada ja muuhulgas lahendada rahastamise kitsaskohad.
Praegu pole komisjonil siiski vist likvideerimist karta, Keskerakond võttis oma allkirja eelnõult just tagasi. Korruptsioonivaba Eesti tahaks teile võimu juurdegi anda. Missugust võimu ja vahendeid te tahaksite?
See on seaduseandja otsustada, mismoodi järelevalvet korraldada. Mitte nii, et järelevalve ise arvab, et tema tahab hakata politseiks, kaitsepolitseiks ja kohtuks ühekorraga. See pole komisjoni arvata.
Ma küsin pigem siis nii: mida oleks vaja, et teha oma tööd paremini?
Praegu kehtivas seaduses on hulk paragrahve, mis jäävad ähmaseks, on ebaselgelt sõnastatud – ühest küljest nii ja teisest naa. Või siis on üldse jäetud sõnastamata mõni oluline asi. Näiteks on juttu parteide sidusorganisatsioonidest. Iga partei võib neid teha ja öelda, et ei, see pole sidusorganisatsioon – ja selle kaudu hankida endale lisarahastust. Seda on aastate jooksul tehtud. Näiteks teeb mingi MTÜ mõne erakonna kampaaniat või toetab natuke keerulisemalt: väärtust, maailmavaadet vms. Ei ole võimalik tõestada, et see on kõlvatu konkurentsieelis. Selliseid asju on ridamisi.
Te ei taha mitte rohkem võimu, vaid paremat seadust?
Peab mõtlema ka sellele, et erakonnad – kui nad on targad – kolivad oma tegevusega seaduse tegevusalast väljapoole. Kellelgi võib juhtumisi olla nii palju raha, et endale üks Steve Bannon palgata ja hakata internetiavarustes tegema ei tea mida. Ei tea kelle raha eest. Selliseid asju pole praegu võimalik jälgidagi, veel vähem on keegi kohustatud selle kohta aru andma. Nii et kõigepealt peaks saama selgust, mis suunas maailm liigub, ja vaatama teiste maade kogemusi.
Mis hetkel muutub Keskerakonna probleem temaga koos valitsust moodustava Reformierakonna probleemiks?
Neid küsimusi hakata esitama esimesel päeval pärast valitsuse tagasiastumist.
Olete te kuulnud sisulisi vastuseid?
Ei ole, nad tegelevad praegu muude asjadega. Aga nad peaksid teadma, et see on sedasorti näts, mis ise talla küljest lahti ei tule. See lugu kinnistub kõlakambrites aina rohkem. Nii et olukord on keeruline, aga võib-olla ka puhastav. Kui võimule saavad määritud taustaga isikud, kes pole ilmselt meelt parandanud, siis on avalik tähelepanu nende tegevusele suurem kui juhul, kui sinna oleks toodud erakonna noortekogude prillikivikesi, kellest keegi veel midagi ei tea.
Erakonnad saavad raha riigieelarvest, aga seda on liiga vähe. Saavad annetusi, aga ikka ei piisa. Kuidas vähendada parteide rahanälga?
Kehtiva seaduse raames seda teha ei saagi. Kehtiva reeglistiku juures jäävadki rahastamisskandaalid toimuma. Üksikjuhtumina tulevad nad võib-olla ootamatult, aga vahele jäädakse lõpus ikkagi. Mitte ainult järelevalve, vaid ka konkurendid, ajakirjandus, kõik jälgivad. Mida avalikumad on andmed, seda kergemini tulevad anomaaliad välja. Lahendus seisneb rahastamise korra muutmises, milleks peab parlament soovi avaldama.
Missugune on hea rahastamismudel?
Variante on palju. Kaheksa aastat tagasi selle küsimuse rahvakogus ja jääkeldris tegeldi. Sealtki jõi sõelale mõnigi asi, mida kahjuks hiljem seadusse kirjutada ei tahetud. Kriis läks üle, nõudjad väsisid, avalik surve kadus. Parteil oli võimalik vanaviisi edasi elada.
Ikkagi, missugust muudatust tahaksite teie kohe?
Süsteemi tuleb avada, rahastajate ring võiks olla laiem. Ühtlasi võiks avalikkus olla praegusest veel suurem. Kui lubada jälle annetada ettevõtetel...
Seda lubaksite? Ansip mäletatavasti nõudis seda, kui puhkes Reformierakonna musta raha skandaal 2012.
Jah. Selle juures võiks olla piisav hulk tingimusi, et seda saab kontrollida, et see oleks korruptsioonivaba.
Millal me sinna jõuame, et erakonna rahakotti saab jälgida online? Mitte nii, et korra kvartalis peab aru andma.
Nii võiks olla: tulu on vaba ja raamatupidamine on avalik. Ega erakondadel ei ole ju üksteise eest ka suurt midagi varjata. Kampaania peab olema sisult leidlik, mitte nii, et kuhjan kokku rohkem raha ja teen rohkem reklaami. Ei maksa ju eesti rahvast päris kirjaoskamatuks ka pidada. Mingi osa valib pimesi, aga suurem osa on riigiasjadega kursis ja oskab valikuid teha.
Teine võimalus on ka. Kui parlament leiab, et riigieelarveline toetus erakondadele on seisnud 15 aastat ühe koha peal, siis võib ta näiteks summa kahekordistada.
Maksumaksja tõuseb tagajalgadele.
Viis miljonit juurde aastas.
Mina küll ei taha parteidele anda.
Paljud ei taha. Aga neil on võimalus see otsus teha. Teha kaks aastat enne valimisi see otsus ära, valimisteks on unustatud. Mingiks ajaks on siis erakondade rahamure leevendatud. Võib-olla umbes kümneks aastaks. Siis hakkavad kulud jälle ületama tulusid.
