Navalnõile mõisteti karistuseks kolm ja pool aastat vangistust, millest reaalselt kanda tuleb kaks aastat ja kaheksa kuud
(823)
Täna selgus, et Vene opositsionäär Aleksei Navalnõi mõisteti kolmeks ja pooleks aastaks vangi. Reaalselt peab ta ära kandma kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust, kuna viibis seitse aastat tagasi ligi aasta aega koduarestis. Navalnõi läheb vangi, kuna ta mõisteti 2014. aastal süüdi finantskuritegudes. Siiski on Euroopa inimõiguste kohus pidanud otsust poliitiliseks ning selgelt põhjendamatuks. Toonasest süüdimõistmisest jäi mehele tingimisi vangistus, mis mõisteti nüüd täitmisele, kuna mürgitamise ohvriks langenud Navalnõi ei saanud Berliinis paranedes kohtuda Venemaal kriminaalhooldajaga.
Venemaa uued valimised on 2024. aasta märtsis, mis tähendab, et kui Navalnõi jääbki kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks trellide taha, pääseks ta välja pisut enne valimisi, täpsemalt 2023. aasta oktoobris.
Navalnõi pidas kohtus pika kõne. „Ma tahaksin alustada õigusliku küsimuse arutamisega, mis mulle tundub peamine ja selles arutluses veidi tähelepanuta jäetuna.
Istuvad kaks inimest ja üks neist ütleb, et paneme Navalnõi istuma sellest eest, et ta ilmus esmaspäeviti, aga mitte neljapäeviti. Teine ütleb aga, et paneme Navalnõi istuma selle eest, et koomast välja tulles ei ilmunud ta kohe välja. Aga mina tahaksin, et veel kord pöörataks tähelepanu sellele, et asja tuum on selles, et mind pannakse istuma asja eest, milles mind on juba süütuks tunnitustatud.
Asja eest, mis juba tunnistati fabritseerituks.
Kui me avame kriminaalõiguse, teie ausus, ma loodan, et te olete seda paar korda teinud, näeme me, et Euroopa Inimõiguste Kohus on (Venemaa kohtusüsteemi) osa ja selle otsused on (täitmiseks) kohustuslikud.
Vene Föderatsioon on pooleldi neid otsuseid tunnustanud, mulle maktsi isegi selle asja eest kompensatsiooni. Vaatamata sellele istus minu vend selle asja eest 3,5 aastat vanglas. Mina istusin selle aasta eest aasta koduarestis.
Natuke matemaatikat. 2014. aastal (tehti) kohtuotsus ja nüüd, 2021. aastal kiusatakse ka mind endiselt selles asjas taga. Miks selles asjas? Mille pärast iganes, kas kriminaalasju minu vastu ei ole piisavalt olnud. Keegi tahtis, et ma oleksin piiri ületamise hetkest vahialune.
Selle põhjus on ühe punkris elava inimese vihkamine ja hirm. Ma solvasin teda ellu jäädes surmavalt.”
Prokurör palus sel hetkel teha Navalnõile märkuse.
Navalnõi vastab: „Pole vaje mulle märkusi teha,” ja jätkab: „Jäin ellu tänu headele inimestele, pilootidele ja arstidele. Pärast solvasin teda veel rohkem – ei läinud peitu. Ja siis juhtus üldse hirmus asi – ma osalesin omaenda mürgitamise uurimises.
Ja me tõestasime, et just Putin pani toime selle mõrvakatse. Ja just see ajab selle väikese vargakommetega inimese tema punkris hulluks. Ta läheb sellest lihtsalt arust ära.
Sest kõik veendusid, et ta on lihtsalt ametnikukene, kes on juhuslikult sellesse ametisse pandud. Ta ei ole kunagi debattidel osalenud. Tema ainus võitlusviis on mõrv.
Ajalukku läheb ta just mürgitajana. Näe, teate, oli Aleksandr Vabastaja või Jaroslav Tark. Aga meil tuleb Vladimir Mürgitaja.”
Prokurör teeb uuesti märkuse.
Navalnõi: „Peamine selles protsessis ei ole minu jaoks isegi see, millega ta lõpetab. Mind istuma panna ei ole keeruline. Peamine on see, mille jaoks see toimub. Et hirmutada tohutut hulka inimesi.
Üks pannakse istuma, et hirmutada miljoneid.
Inimesed ei võta seda protsessi, ma väga loodan, signaalina selle kohta, et nad peaksid rohkem kartma.
See ei ole ju jõudemonstratsioon, see on nõrkuse demonstratsioon.
Ja miljoneid ja sadu tuhandeid istuma panna ei saa.
Ma loodan väga, et inimesed teadvustavad seda. Ja nad teadvustavad. Sest te ei pane kogu maad istuma.
Me kasvame maailmas ainult miljardäride arvu poolest, kõik muu langeb. Ma istun kongis ja ainult kuulen televiisorist: või läks kallimaks, munad läksid kallimaks.
Te olete nendelt inimestelt perpektiivi ära võtnud.”
Taas sekkub prokurör ja ütleb, et Navalnõi pole midagi esildise kohta öelnud (esildise kohta tema tingimisi karistuse reaalseks pööramiseks – toim).
„See kõik ongi esildis!” vastab Navalnõi.
Navalnõi: „Ja kõik, mida ma räägin, on minu suhtumine teie koostatud esildisse. Juhtub, et seadusetus ja omavoli on poliitilise süsteemi tuum, ja see on kohutav.
Aga veel hullem, kui seadusetus ja omavoli ehivad end prokuröri või kohtuniku talaariga. Ja iga inimese kohus on teile mitte alluda, mitte alluda sellistele seadustele.”
„Meil ei ole siin miiting,” ütleb kohtunik. „Ärgem tegelegem siin poliitikaga.”
„Ma väljendan teile oma arvamust, teist mul ei ole,” ütleb Navalnõi.
Navalnõi: „Ma võitlen, nagu suudan ja jätkan selle tegemist. Vaatamata sellele, et praegu sattusin ma inimeste kontrolli alla, kes arvastavad kõiki keemiarelvadega kokku määrida.
Minu elu hind on kolm kopikat.
Aga ma teen kõik, et seadus võidutseks. Ja ma tervitan kõiki ausaid inimesi kogu maal, kes ei karda ja lähevad tänavatele.
Sest neil on samad õigused kui teil. See maa kuulub neile samuti nagu teile.
Ma tahan öelda, et Venemaal on praegu palju häid asju. Ja kõige parem on inimesed, kes ei karda, kes ei põrnitse lauda ja kes ei anna kunagi meie maad ametnikele, kes tahavad vahetada selle paleede ja akvadiskoteekide vastu.
Ma nõuan enda ja kõigi poliitvangide viivitamatut vabastamist. See esildis on ebaseaduslik.”
