ERISAADE | Kas Josep Borell tuleks ametist maha võtta? Marko Mihkelson: Venemaa ainult plaksutaks selle peale

„Tegelikult on asi palju tõsisem, kui ühe keskpärase poliitiku – kelleks Josep Borell ilmselt on – saatus,” sõnab riigikogu väliskomisjoni juht Marko Mihkelson.

Euroopa Liidu välispoliitika juhi Josep Borell Moskva-visiit oli läbikukkumine. Ent see polnud must plekk üksnes temale kui isikule, vaid Mihkelsoni sõnul oli see läbikukkumine ka Euroopa Liidu välispoliitikale.

„Borell ei läinud Moskvasse visiidile ainult iseenese tarkusest, vaid tema selja taga oli enamik Euroopa Liidu liikmesriike, kes on väga selgelt väljendanud, et Venemaaga tuleb dialoogi arendada ja usaldusmeetmeid tekitada,” lausub Mihkelson.

Teisisõnu oli Borelli reede Moskvas Lääne-Euroopa soolo, kust Balti riikide arvamus jäi välja. Mis on mõneti ka mõistetav, kuna Ukraina sõjast on möödunud seitse aastat, sanktsioonid pole loodetud tulemust andnud ning lääs on väsinud.

„Eesti kui väikeriigi ning ka Balti riikide huvid on Venemaa suunal pisut tundlikumad kui näiteks Prantsusmaa, Hispaania või Portugali omad,” sõnab Mihkelson. „Mina ütleks niiviisi, et võib-olla me ise oleme olnud... ma ei ütleks, et laisad, aga meil tuleb mõnevõrra rohkem pingutada, et meid pidevalt kuulataks ja oleksime aktiivsed just Euroopa olulisemates pealinnades nagu Pariis, Brüssel ja Berliin.”

Samas täheldab Mihkelson, et kui Borelli Moskva-visiit päädiks tipp-poliitiku vallandamisega, oleks see ainult vesi Moskva propagandaveskile. „Venemaa ainult plaksutaks selle peale, kui me omavahel raksu läheksime,” lausub Mihkelson.

Lääs on liiga kärsitu

Tõenäoline tee edasi peaks Eestile olema näha Venemaad laiemalt kui ainult ohuna. „Võib-olla peaksime ise praegu läbi mõtlema, mis on meie Venemaa-suunalise poliitika agenda, et mõjuda veenvamalt Pariisis ja Brüsselis ning miks mitte ka Washingtonis ja Londonis,” kommenteerib Mihkelson.

Võimalik, et Borelli visiit mõjub lõpp-kokkuvõttes Euroopale positiivselt ehk Lääne-Euroopas saadakse aru, et Venemaa pole huvitatud konstruktiivsest dialoogist – nagu Lavrovi tänitamine Borelli kallal tõestas – ning ka näiteks Pariisi poliitiline kurss muutub Venemaa suhtes jõulisemaks.

Veel tuleb Erisaates juttu Valgevene ja Venemaa sisepoliitilisest olukorrast. Mässud Minskis pole kuhugi kadunud – rahvas ei Lukašenkat ei usalda ning seda džinni diktaator kuidagi enam purki ei pane. Niisamuti on Venemaa opositsioonijuhi Navalnõi vangistamine ning meeleavaldused tõestuseks, et Putini režiimi ootavad ees keerulised ajad.

Ent mida peaks selle kõige saatel tegema Euroopa Liit? Mihkelson sõnab, et eelkõige peaks eesmärgiks võtma koos USA-ga Valgevene, Ukraina, Moldova, Gruusia arendamise stabiilseteks demokraatiateks, mida Moskva just enim kardab.

Ülioluline on Mihkelsoni sõnul ka sõjaline heidutamine. USA president Biden on otsustanud, et nende väed jäävad Saksamaale ning mitmed USA analüütikud on ka vihjanud, et mõne üksuse võiks saata Balti riikidesse.

Kuigi see kõik mõjub tibusammudena Venemaa suunal, siis Mihkelsoni hinnangul pole vaja luua illusiooni, et miski muutuks Putini või Lukašenka režiimis kiirelt. „Ei maksa eeldada, et silmnähtavas tulevikus on muutused,” lausub ta. Pigem tuleks kannatlikult oodata. Just see on ka viga, mis Mihkelsoni hinnangul on lääneriikides tehtud: arvatakse, et muutused Venemaal peaksid juhtuma kiiremini ja lõpuks väsitakse surve hoidmisest ära.