Igor Gräzin: Reformierakond keerati untsu Andrus Ansipi ajal
(249)
Gräzin, kes on üks Reformierakonna asutajatest, kuid lahkus sellest erakonnast aastal 2019, ütleb, et on oma endistes võitluskaaslastes pettunud.
Olete olnud poliitikas Laulva revolutsiooni aegadest, kuid peale Reformierakonnast lahkumist aastal 2019 on teie poliitilisest tegevusest olnud vähe kuulda. Kas plaanite veel tagasitulekut?
Nõukogude sarjas „17 kevadist hetke” ütleb Gestapo ülem Müller, et poliitiku õitseaeg on 70 aastat. Ega ma ära tulles uksega ei paugutanud, lihtsalt asjad jooksid nii, et ei saanud poliitikas enam edasi olla. Vaatame, mis tulevik toob, ma ei ütle üldsegi „ei”.
2020. aastal ordineeriti teid luteri kirikus diakoniks. Mida see konkreetselt tähendab, kas olete nüüd abiõpetaja?
Täpsustame, olen Saarte vikaar-diakon. Diakon on aukraad, vaimuliku kõige madalam auaste. Mina armastan öelda, et see on köstri töö. Nagu Julk-Jüri „Kevadest”. Minu ja Julk-Jüri vahe on see, et Julk-Jüri mängis väga hästi orelit, aga minul seda annet ei ole. Kuid kõik mu kolleegid on musikaalsed.
„Vikaar” tähendab seda, et mul ei ole oma kogudust. Saarte vikaariks olemine tähendab, et tegutsen neljas kohas: Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Ruhnus. Võin seal igal pool teenida, kui selle järele vajadus peaks tekkima. Näiteks siis, kui kirikuõpetaja on haigeks jäänud või lihtsalt soovib, et keegi teine teeniks.
Kui palju te pühapäevastel teenistustel osalete?
Muhu kandis kord kahe-kolme nädala tagant, kuid praegu olen osalenud jumalateenistusel kokku 27 erinevas kirikus. Minu jaoks on see treening, sest liturgia ehk jumalateenistuse kord pole ka lihtsalt niisama. Seal on olemas oma kindel järjekord, mida tehakse ja öeldakse. Et mul kogemus tekiks, siis olen käinud erinevates kohtades.
Kõige tähtsam ja erilisem jumalateenistus oli minu jaoks Eesti 100. aastapäeval Otepääl. Seal on muuhulgas pühitsetud sini-must-valge lipp. 24. veebruari hommikul, kui kirik on rahvast täis ja Kaitseliit on auvalves, on ikka võimas tunne. Sellist kirikuteenistust enam ei tule.
Teil on selja taga pikk ja edukas akadeemiline karjäär. Miks te poliitikast ära tulles kiriku asemel ülikooli ei läinud?
Ma olen ülikoolis ka, olen poole kohaga Tallinna Ülikooli õppejõud. Õpetan juriidilisi aineid. Minu õpetajakarjäär pole 1975. aastast kuni tänaseni kordagi katkenud. Mis puudutab teadustööd, siis olen tegelenud 15-20 aastat ühe huvitava teemaga ehk eksistentsialistliku jurisprudentsiga, mille kõige tähtsam esindaja on Franz Kafka. Kuid 2010-2012 hakkas see teema minu jaoks otsa lõppema. Olin kirjutanud teadusartikleid ja pidanud ettekandeid rahvusvahelistel konverentsidel ning tundsin, et Kafkaga seoses enam midagi uut ei sünni.
Siis hakkasin endale uut haridust otsima, aga see ei tähenda, et ma tulevikus teadusasju jälle edasi ei võiks teha. See on nagu ajakirjanikuga, et teema ammendab ja tuleb hakata uut otsima. Minuga oli sama asi.
Te olite 1990ndatel üks Reformierakonna rajajaid. Kuidas praegu oma endiste võitluskaaslaste tegemistele kaasa elate?
Mulle tuleb meelde lause, mille ütles Ronald Reagan, kui temalt küsiti USA Demokraatlikust Parteist lahkumise kohta: „Mina ei tulnud Demokraatlikust Parteist ära, vaid Demokraatlik Partei läks ise minu juurest minema. See, mida mina arvasin 1995. aastal kapitalistlikust turumajandusest ja vabast turust, on jäänud samaks, kuid Reformierakond on muutunud.
Kui mõelda, mida Reformierakond on teinud, siis võib hakata juukseid peast katkuma. Meil on kõik asjad riigi omad. Isegi Tartu Eesti Rahva Muuseumis on kohvik ehk söökla riigi oma.
1990ndatel alustas Reformierakond nišierakonnana, kuid Ansipi ajal, 2000. aastate keskel, hakati end positsioneerima erakonnana, mis on „kõige hea poolt ja kõige halva vastu” ning püüdma kõigi hääli. Kas teie kriitika lähtub sellest?
Oma ametiaja keskel tegi Ansip jõhkra pöörde sotsialismi suunas, kus põhimõttelist vahet enam sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel ei olnud. Sotsialismi olen ühe korra näinud ja ka ise olnud kompartei liige. Ma tean väga hästi, kuidas seda asja aetakse ning kui näen, et need asjad hakkavad korduma, siis see valmistab tõelise pettumuse.
Me olime 1995. aastal veendunud, et jõukus tuleb eramajandusest. Erafirmad ja -ettevõtjad on need, kes jõukuse loovad. Aga kui me neilt kõik ära võtame, siis teeme midagi valesti.
Aga valijate põhimass tahabki, et jagataks mingeid dotatsioone ning „tasuta asju”, ja et tuleks poliitik nagu Igor Gräzin, kes lahendaks probleemi, mille valija peaks ise ära tegema, aga on liiga laisk.
See on nii ja ei ole ka. Eesti kogemus näitab, et sotsiaaldemokraatidel on seni nigelalt läinud ja erakondadel, kes toetavad eraettevõtlust ning liberaalsust, läheb hästi. See, et oodatakse, et jagamine käib paljude riikide kohta, aga mitte Eesti kohta. Eestis on domineerinud motiiv, et iga inimene loodab saada jõukaks. Kui Prantsusmaal prantslane istub ja ootab, millal raha tuleb, siis Eestis paljud istuvad ja ootavad, millal nad saavad hakata raha tegema. Ka Tammsaare „Tões ja õiguses” ei oodanud Andres, et miski sülle kukuks, vaid Andres tahtis tööga rikkaks saada.
Andrese juures olid ka teenijarahvas ja saunikud, kes temast sõltusid ning selle olukorraga enam-vähem rahul olid ning ei pürginud kuhugi.
Andres tahtis jõukaks saada ja ka iga teise eestlase eripära on see, et ta tahab rikkaks saada ja usub, et see õnnestub.
