Kas Marsil on elu? Mitte juhul, kui me selle kogemata hävitame

Mida hoodamalt kulgeb Marsi avastamine, seda suuremat muret tunnevad planeedi tuleviku pärast teadlased, kes hoiatavad selle reostamise eest.

Võõraste taevakehade keskkonnakaitsest on räägitud pikalt, kuid nüüd on teema tõeliselt päevakorras. NASA kavatseb koos partneritega lähiajal inimesed jälle Kuule toimetada. Samuti tahetakse millalgi 2030.-tel viia astronaudid ka Marsile. Kus juba inimesed on, tuleb kindlasti kaasa ka bioloogiline reostus. Oleme kord juba organismid, mis kipuvad lekkima, isegi kui oleme skafandritega ümbritsetud. Täiuslik isolatsioon pole võimalik, mis tähendab, et viirused ja bakterid pääsevad astronautide küljest pidevalt väliskeskkonda.

Praegu üritatakse tagajärgi leevendada sel moel, et keelatakse kõigi potentsiaalselt vett sisaldavate piirkondade uurimine, isegi bioloogiliselt steriilsetele kulguritele nagu Perseverance. Inimastronautide puhul pole see aga võimalik, kuna neile on vesi hädavajalik nii joomiseks kui hapniku ja raketikütuse valmistamiseks. Kohalike ressursside kasutamine on kõigisse tulevaste avastusretkede plaanidesse vältimatult sisse kirjutatud.

Põhimõtteliselt peaks planeedikaitse reeglite järgi olema keelatud igasugune inimuurijate kasutamine ja sellega kaasnevad teaduslikud läbimurded. “Apollo missioonid oleksid olnud võimatud, kui tol ajal oleks üritatud planeedikaitsega tegeleda,” kommenteerib Marsi Ühingu asutaja Robert Zubrin, kes propageerib inimeste Marsile saatmist.