“Kui sa panid krimiuudise pealkirja “BMW”, oli alati loetavus tagatud. BMW rammis, BMW sõitis otsa… Ka Edgar Savisaar oli tohutu klikimagnet. Mulle meeldib öelda, et kui seksi ja vägivalda ei ole, siis on lugu igav.”
Nii meenutab Delfi üks esimesi toimetajaid Vilja Kiisler. Oli aasta 2000 ja uudiste refereerimise kõrval oli tema töö loovaim ja lustlikuim osa pealkirjade panek. Toimetajad proovisid üksteise võidu vaimukad olla. Lugejate klikid tõestasid, et inimesed tahavad tõepoolest kõige rohkem lugeda Savisaarest ja õnnetusse sattunud BMW-st.
Tänaseks on pealkirjade-Delfist arenenud lai originaalsisuga ajakirjandusplatvorm, mille populaarsuse mõõdupuu ei ole enam klikkide arv, vaid kümnete väljaannete usaldusväärseid uudiseid hindavad digitellijad.
“See on nagu Eesti ühiskonna kõige tähtsam keskväljak. Raekoja plats. Sinna tulevad kõik , noored ja vanad. Seal on kõige tähtsamad sündmused. See peab kajastama kõike, mis on ajakirjanduslikult oluline.”
Nii kirjeldab tänast Delfi esilehte peatoimetaja Urmo Soonvald. Kuidas me sinna jõudsime?
Vaata, kuidas on Delfi esileht muutunud:
Rahva armastus algusest peale (1999-2009)
Esimesed uudised läksid Delfis “eetrisse” 23. novembril aastal 1999 ja tegemist oli sõna otseses mõttes revolutsiooniga. “See oli esimene uudistekanal, mis oli ainult veebis, ajakirjanduse revolutsioon digitaalses maailmas,” ütleb Vilja Kiisler.
“Ja Delfil oli rahva armastus algusest peale, tänu oma uudsusele,” lisab Kerttu Pass, kes tuli Delfisse tööle aastal 2005.
Delfi esimene fotograaf Ilmar Saabas meenutab, kuidas 1990ndate teises pooles polnud uudisteportaale ja Delfi täitis selle tühimiku. “Nüüd olid kõik uudised ühte kohta kokku koondunud, ei pidanud mööda internetti ringi tuuseldama,” toob Saabas esile Delfi erilisuse.
Toonast portaali on raske praegusega võrreda, Delfi sisaldas refereeritud uudiseid BNS-ist ja ETA-st ning paberlehtedest, originaalsisu polnud alguses üldse, fotosid oli mõni üksik ja operatiivsus tänases mõttes oli olematu. Ka eraldiseisvat uudistetoimetust toimetajate-reporterite-fotograafidega polnud. Delfil oli esilehel päeva pilt, muidu olid lihtsalt pealkirjad – sinised read kollasel taustal.
Liigu paremale-vasakule, et saada ülevaade Delfi ajaloost:
“See oli ikka tänasega võrreldes täiesti teistmoodi töö, tohutult tehniline,” räägib Kiisler. Aastal 2000 genereeriti Delfit ehk esikülje uudised muutusid kolm korda päevas: kell 9, 12 ja 15. Ühe “genemisega” läks üles umbes 7-9 uudist. “Päevatoimetaja tõstis kl 12 käe püsti ja hüüdis: ja nüüd on kõik vakka, keegi ei tohi midagi teha, ja siis hakkas Delfi genereerima. Kui keegi midagi tegi, jooksis kõik kokku,” meenutab Pass. Ainult kolm korda päevas uuendati Delfit ka uudisteagentuuridega sõlmitud lepingute tõttu – et uudised saavad esimesena avaldatud ikka nemad.
Toimetajate vabadus ja lustlikkus
Ajakirjanike töös oli toona teatav vabadus, veebis polnud nii palju standardeid ja reegleid veel tekkinud, mistõttu võis toimetajate loominguline lend olla päris kõrge. “Koosolekutel aina arutati, kui palju oleme reklaami müünud, ajakirjanduslikku sisu ei arutatud üldse. Niisiis oli enda lõbustamine pealkirjadega ainus loov aspekt toimetaja töö juures. Oli ju vaja võimalikult tähelepanu köitvat pealkirja, mis oleks ka naljakas,” ütleb Kiisler ja jätkab: “Kõige toredam asi: kontekstist välja rebimine. Võeti üks tsitaat, mis haibiti üles. Tsiteerida võis isegi Nelli Teatajat – võtsime sealt loo, panime veel hullema pealkirja ja läks. Ja inimesed lugesid.”
Ta toob ühe näite: “Mingil ajal tehti Nelli Teatajas nn Äraostmatute seltskonna (Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Taavi Veskimägi, Indrek Raudne – toim) ümber homonalju. Kui Delfis seda refereeriti, helistati toonasele peatoimetajale Mart Pukile ja kaevati: sellised naljad pole kohased. Ja siis Mart Pukk alati vastas, et hea toimetaja on juba rangelt karistatud ja maha lastud. Ja uudis võetakse ka kohe maha. Ma arvan, et minu kohta pidi ta nii mitu korda ütlema. Aga uudist ei võetud maha – kas seda võimalust üldse tehniliselt oligi?”
Kiisler ja Pass ütlevad, et neile pole kunagi survet avaldatud, et nad paneks võimalikult kollase, “klikimagnetist” pealkirja. “Elupõlise Delfi Debiilikuna teeksin praegu palju radikaalsemaid pealkirju,” naerab Kiisler, et tänu tema pealkirjale tuli käibele üks kurikuulus fraas. “See oli aastal 2005 või 2006. Toonane peaminister Juhan Parts kelkis, et tal on teistest suurem Eesti lipu märk. Mina panin uudisele kahemõttelise pealkirja: Juhan Parts kelgib, et tal on teistest suurem. Ma ei teinud seda ka päris peatoimetajaga kooskõlastamata. Aga Mart Pukk oli alati kõigi sigadustega nõus. Delfi Debiiliku ülesanne oli klikid välja peksta, tahtsime ju, et seda lugu loetakse.”
““Ärapanija” ilkus selle pealkirja kallal väga pikalt. Et Delfis töötab idioot, debiilik, teeb selliseid pealkirju, ihihi-höhöhö. Aga õnneks sõbralikult, naersin kaasa. Ma ei tundnud ennast debiilikuna, ma ju teadsin, mis ma tegin. Tegin seda meelega, iisegi hea meelega,” jutustab Kiisler.
Kommentaarium kaasas lugejad
Delfi erilisus on algusest peale olnud ka kaasatus – lugejatel on olnud võimalus olla osa ajakirjanduse sisuloomest. Siia kuulub ka enda tehtud lugude ja fotode saatmine (lugejate fotosid pandi Passi sõnul ka Delfi päeva pildiks), kuid põhiline on olnud Delfi anonüümne kommentaarium, esimene omalaadne.
“Alguses oli kommentaarium mitu aastat täiesti aktsepteeritud koht, tihti saadi sealt lugude jaoks ideid. Seal käisid näiteks riigiametnikud, kes jagasid infot, mida nad muidu oma nime alt ei oleks saanud jagada,” räägib Kiisler. Ühel hetkel aga muutus kommentaarium tema sõnul “läbuks”, keskerakondlaste juhtimisel sai see ka poliitilise agenda ajamise kohaks. Olukorda ilmestas ka aastal 2006 alanud kohtusaaga, mil vaagiti selle üle, kas Delfi vastutab enda portaalis avaldatud kommentaaride eest.
“Võib-olla see anonüümsus toimis ajal, kui sotsiaalmeedia polnud veel nii tähtis, aga aeg, kus anonüümne kommenteerimine loob lisaväärtust, on pöördumatult möödas,“ hindab Kiisler.
Kasvav koormus IT-meeskonnale
Kogu selle taga, mis lugejani Delfi esilehe kaudu jõudis, oli ka suur IT-tehniline töö, mida oma tiimiga tegid Mait Tafenau ja Kristo Klausson. “Tööd jätkus igal rindel. Pidevalt tuli arvestada kasvava koormusega internetiteenustele. Kasutajate hulk läks igal aastal tugeva hokikepina ülespoole. Oli vaja mõelda, kuidas lehekülg kõigele sellele vastu peab,” räägib Delfisse 2001. aasta suvel tööle tulnud Tafenau.
Ülisuur väljakutse oli kogu IT-tiimile päev, mil toimus New Yorgi terrorirünnak. “Siis oli tõsine tegemine, et Delfi ikka püsti seisaks,” ütleb Tafenau. See päev on eredalt meeles ka Vilja Kiisleril: “Tööpäev oleks just lõppenud, kell oli umbes 16. Märkasime kusagil selle kohta paarirealist teadet ja ei hakanud seda üldse tiražeerima – see peab olema mingi eksitus, sellist asja ei saa juhtuda! Aga siis panime telekast BBC ja CNN-i käima ja nägime seda, mis toimus, pildis. See raputustunne on mul hästi meeles: see päriselt juhtubki... Midagi, mida sa ei usu, toimub su silme all! Kõik jäid tööle, et seda erakordset ajaloolist sündmust kajastada.”
Fotoaparaat kaasa ja “põllule”!
“Ma üldse ei mäletagi, kust me saime pildid? Meil polnud ju fotograafi palgal,” arutleb Pass. “Fotode puudus oli tohutu, mina näiteks olen poseerinud moosise käega, nuga käes, sest oli vaja fotole verist nuga,” lisab Kiisler.
“Pildid jõudsid toimetusse jalgu kasutades, ise lippasid. Kui oli väga kiire, võttis keegi sinult fotoka seest kaardi ja viis toimetusse, sina pildistasid edasi. Video sai siis populaarseks, kui tuli telefoniga filmimise võimalus, sellest ajast on ka lugejate videod tekkinud,” räägib Saabas.
Toonane IT-juht Tafenau ütleb, et Delfil oli tegelikult tehnoloogiline võimekus pakkuda keerukamat sisu, kui seda oldi valmis vastu võtma. “Alati on olnud surve lehele rohkem illustreeritud sisu paigutada. Aga selle hetke ära tunnetamine, et nüüd on turg valmis… Lugejast, tema seadmest ja internetikiirusest olenes palju,” sõnab ta.
Professionaalse uudistetoimetuse teke
Üks selliseid sündmusi, kus kiirus ja fotode-videote toimetusse jõudmine osutus ülioluliseks, oli pronksiöö aprillis 2007. Toimetaja Kerttu Pass meenutab: “Pidasin esimest korda otseblogi. Iga kord, kui midagi juhtus, vaatasin kella: ahah, kell on 20.39, kirjutasin selle üles ja siis, et inimesed liiguvad Kosmose juures, äride aknad löödi sisse. Ja siis kõik reporterid tänavatel helistasid mulle: ma olen nüüd siin, nüüd toimub see. See oli õudselt äge! Magasin paar tundi ja hommikul, kui jälle tööle tulin, oli Aljoša maha võetud.”
2007. aasta oli Delfile ajalooline – vahepeal välismaiste omanike kätte läinud portaali ostis ära Ekspress Grupp eesotsas Hans H. Luigega. Kiisleri sõnul algas just pärast seda ajakirjandusliku sisu loomine tänases mõistes, tekkis korralik uudistetoimetus.
“Selle üle on mul hea meel, et Delfi on uudisteportaalina muutunud aina professionaalsemaks. Refereerivast portaalist tänaseni on kui öö ja päev,” kirjeldab Saabas. Arenguhüppes peab ta oluliseks hetkeks Urmo Soonvaldi tulekut Delfi peatoimetajaks 2009. aasta alguses.
Tugeva sisu võidukäik (2009-2015)
Soonvald meenutab, et tuli algul Delfisse kerge skepsisega. “Tulin teise kutsumise peale. Alguses olin umbusklik: mis veebiajakirjandus, miks mind sinna kutsuti? 2008. aastal oli raske prognoosida, millal see suur veebiajakirjanduse plahvatus tuleb,” meenutab ta.
“Ma uskusin siis ja usun täna, et ajakirjandus saab olla edukas siis, kui on tugev sisu. Postimees oli siis just investeerinud online’i, et Delfile järele jõuda ja tekkis rivaliteet. Me poleks kunagi saanud sellise hooga edasi minna, kui me poleks keskendunud oma sisule. Et olla ajakirjanduslikult Eestis parim,” räägib ta. Üks oluline teetähis sisuka ajakirjanduse arengus oli kindlasti märtsis 2012, kui liideti Delfi ja Eesti Päevalehe uudistetoimetused.
Vaata, kuidas Delfi on muutunud:
Delfi on alati olnud suunanäitaja, eriti mis puudutab kiirust. Soonvaldi sõnul on oluline olla ajaliselt kiire, aga ka hästi informeeritud, et info kiiresti toimetusse jõuaks. “Mu kolleegid võivad öelda, et kiiruse saavutamise nimel olen ma palju hallimaks jäänud. Aga see on uudisteportaalile ülioluline,” ütleb ta.
Kiiruse tagamisel tuleb aga ka tähele panna, et ei tuleks liiga palju vigu. Ja kui tulevad, on oluline need ka kiiresti parandada. Selleks alustas Delfis eelmise aasta lõpus ka keeletoimetaja. “On mingid kohad, kus on punased jooned alati ees. Näiteks info avaldamine, mille osas faktikindlus puudub. See on absoluutne ei. Pluss ilmselge lohakuse läbi laskmine,” ütleb Delfi tegevtoimetaja aastast 2012 Tarmo Paju.
Vaata, kuidas Delfi on muutunud:
Tehniline innovatsioon oli prioriteet
Kiire tehniline innovatsioon toimus Delfis kümnendi vahetusel, nii nagu üle kogu maailma. Toonane IT-juht Mait Tafenau rõhutab: on prioriteet, et Delfi oleks uuenduslikes ajakirjanduslikes žanrites ja tehnilistes lahendustes esimene. “Me oleme oma uuendustega ajaloo osa olnud,” kinnitab ka Soonvald.
Nimetagem vaid mõned: otseblogi pidamine, otselülitused veebitelevisioonis Delfi TV, erinevate väljaannete digilehed, multimeedia tulek veebiajakirjandusse. Soonvald meenutab, et üks esimesi otseülekandeid oli president Toomas Hendrik Ilvese esinemisest Eesti ajalehtede liidu üritusel aastal 2010. “Mõnele tuhandele inimesele üheaegse striimi pakkumine oli siis nii keeruline, tänapäeval räägime korraga kümnetest tuhandetest, välisserverite abil sajast tuhandest vaatajast,” ütleb Paju.
Tafenau, kelle tiimi ülesanne oligi otseülekannete käivitamine, räägib, et alguses polnud kasutajad veel selleks veel valmis. “Hakkasime otseülekandeid tegema üha rohkem, sest tehnoloogia muutus odavamate seadmete tõttu kättesaadavamaks.”
Ühel hetkel olid inimesed valmis Delfit lugema ka oma mobiiltelefonidest. Tafenau meenutab, et tänapäevast mobiiliversiooni hakati arendama pärast esimese iPhone’i turuletulekut aastatel 2007-2008. “Alguses oli väga vaja hoolega mõelda, kui palju pilte sa võid esilehele panna. Oli suur väljakutse asi timmida selliseks, et keskmises telefonis Delfi üldse avaneks enne kui telefoni veebilehitseja kinni jookseb,” meenutab ta.
Hea eestlane üle maailma, saada meile oma lugu!
Tehniline areng ja see, et inimeste igapäevased tegemised liikusid üha enam nutiseadmetesse, tähendas ka võimalust ajakirjanduse tegemisse rohkem rahvast kaasata. “Mida on Delfi esimesena teinud: mobiiliga piltide saatmine. See oli selge murrang Eesti ajakirjanduses, värskuse mõttes. Mul on kohutavalt hea meel, et Delfil on hea positsioon selles, et kui inimestel üle Eesti märkavad midagi: esimene lumi, avarii, toonekured, tuntud inimene jokkis peaga – et nad saadavad selle pildi meile,” ütleb Soonvald.
“Ja me oleme saanud inimestelt uskumatud asju! Loogika on selles, et mis iganes on meie ajakirjanike arv toimetuses, on see ikka sadu kordi väiksem kui inimeste hulk üle Eesti. Kes näevad rohkem. Teiseks, see on parim viis olla inimestel oma looga professionaalse ajakirjanduse seas,” selgitab ta.
Kui üks kaasatuse vorm, rahvaajakirjandus, lõi õitsele, siis teisalt oli kommentaariumis lugejate kaasamisel tekkinud nn Metsik Lääs. Soonvald meenutab, kuidas kümnendi vahetusel liikus nali: Delfis on tööl kaks inimest: üks, kes varastab lugusid ja teine, kes neid kommenteerib.
Aga tegelikult läks olukord nn poliitkommentaatoritega erakordselt inetuks, näiteks ühe surmaloo juures, kus märgati, et paljud lahkunut mustavad kommentaarid tulid Tallinna linnakantselei IP-aadressilt. Soonvald helistas isiklikult toonasele linnasekretärile, et teatada: nüüd on liiga kaugele mindud. Delfis ilmus linna poliittrollide vahele jäämisest ka lugu, misjärel kadusid paljud konkreetselt IP-aadressilt tulnud kommentaarid.
Teine ja märksa ohtlikum osa kommentaariumi trollidest on Soonvaldi sõnul need, kelle palga maksja ei pruugi olla Eesti Vabariigist ja kes tegelevad teadliku lõhestamise, teadliku provotseerimisega Eestile oluliste uudiste juures.
Vaata, kellest on Delfi aastate jooksul kõige rohkem kirjutanud:
Kümnete väljaannete platvorm (2015-2021)
Delfi ajakirjanduslik sisuloome ja mitmekesisus sai suure hoo juurde aastal 2015, mil Ekspress Grupp liitis Delfi ja Eesti Ajalehed. Siis tekkis tänapäevane Ekspress Meedia ja Delfi portaalis avanes ka Eesti Ekspressi, Maalehe, Eesti Päevalehe ja LP sisu. Kolm aastat hiljem liideti juurde ka osa Ajakirjade Kirjastusest ja Delfi sisu rikastus seitsme ajakirja võrra, meelelahutuslikust Kroonikast pika traditsiooniga Eesti Naiseni.
Delfist on saanud kümnete väljaannete platvorm veebis ja Delfi esileht viib kokku kõikide väljaannete parima sisu ning lugejad. “Ikka öeldakse, et “ma lugesin seda Delfist” või et “Delfi kirjutas”. Kuigi võib olla tegelikult oli see Ekspressi või mõne muu väljaande lugu,” ütleb Delfi kunagine toimetaja, praegune LP peatoimetaja Kerttu Pass.
Ekspress Meedia väljaanded, mille sisu leiab Delfist:
Tulles tagasi alguse kujundi juurde Delfi esilehest kui ühiskonna keskväljakust, siis nüüd viivadki inimesi sinna Raekoja platsile mitmed-mitmed eri tänavad. “Spordi tänav, Eesti Päevalehe tänav, Naisteka tänav, Pere ja Kodu tänav jne. Ja kui on tähtsad hetked Eesti elus, on inimesed kõik agasi keskväljakul. Kaasa elamas, ootamas, vaatamas,” ütleb Soonvald.
“Tänu sellele, et Delfi oli esimene, on tal kõige parem know-how. Kõik teised on pidanud oma veebiväljaannete loomisel jooksma Delfi sabas. Kui sa oled esimene, on sul tohutu edumaa, mis avaldub ka näiteks selles, kuidas sa Google’i otsinguga välja tuled. Sinu ajalugu on kõige pikem,” räägib Delfi algusaja toimetaja, nüüdne uudistetoimetuse ajakirjanik Vilja Kiisler.
Umbes samal ajal kui Delfist tekkis laiapõhjaline keskkond paljude ajalehtede ja ajakirjade veebisisuga, hoogustus töö selle nimel, et harjutada seni tasuta uudiseid tarbinud lugejat ka veebiajakirjanduse eest maksma. “Ekspress Grupp oli esimene, mille väljaanded juba üle kümme aastat tagasi alustasid veebis sisu müümist. See oli pika teekonna esimene samm, mil suur osa konkurente ja ka lugejaid vaatas meid imestunud pilguga: kas te tõesti usute, et keegi hakkab uudiseid veebis ostma. Uskusime, tõsi, õrnemalt kui täna… Aga uskusime,” meenutab Soonvald.
Lugeja harjub tasulise sisuga
Ja Delfil ongi viimastel aastatel edukalt õnnestunud hüppeliselt kasvatada digitellimuste arvu ja inimesed on üha rohkem ära harjunud, et hea, kvaliteetse ja sisuka veebiajakirjanduse eest võib sama palju kui ühe lõunasöögi eest maksta küll. “Kunagine investeering tehnoloogiasse ja turu kiiremasse arengusse on meid teinud Eesti digitellimuste liidri. Delfi Kogupakett on lai ja sügav, erinevat sisu jagub kõikidele. Ka tasulise maailma võtmesõnad on kvaliteet, kiirus ja lai väärtus,” lisab Soonvald.
Innovatsiooni vaatenurgast on oluline märksõna just viimastel aastatel Delfis toimunud “digipööre” – mõttemalli muutus, et lugude juures pole enam olulised ainult fotod ja videod, vaid ka multimeedia: skeemid, graafikud, interaktiivsed elemendid, liikuvad pildid jne.
Veel üks uuenduslik Delfisse ilmunud ajakirjandusžanr on podcastid ehk taskuringhääling – 2018. aastal avati Eesti suurim podcastide keskkond Delfi Tasku.
“Loomulikult on mu mälu täis hetki ja ajakirjanduslikku tegevust, mis tekitavad ülevaid tundeid ja elevust; uhkust ja rahulolu. Eraldi vajavad rõhutamist pantvangikriis Liibanonis, Andrus Veerpalu ja teised Eesti dopingupatused, terrorirünnakud Euroopas, Taavi Rõivase seiklus Malaisias, viimased kaks aastat poliitilist gambiiti. Oleme seisnud ajaloo sünni juures ning teinud ajalugu. Delfi on kindlasti olnud viimase 15 aasta Eesti ajakirjandusajaloo kiirendi. Sama eredalt on mul meeles kümned valeotsused, inimeste lahkumised erinevatel põhjustel, ebaõnnestumised ja lood, mis konkurendid on enne meid ära teinud… Läbi nende saadud õppetunnid on kindlasti osutunud motiveerivamaks kui mõni kena edulugu. Edust rääkides peab tegema kummarduse ebaõnnestumistele.”
Sotsiaalmeedia toob lugeja
Kiirus on veebiajakirjanduses võtnud üha võimsamad mõõtmed, just tänu sotsiaalmeediale. “Kui sa oled oma uudisega-videoga-tekstiga esimene, on see ka parim viis, kuidas valitseda selle teema liikumist sotsiaalmeedias,” ütleb Soonvald.
Inimesed võivadki uudise Facebookist leida ja alles nii Delfisse jõuda. Tarmo Paju toob näiteks selle, kui selgus info, et Andrus Veerpalu “õigeksmõistmine” oli formaalne, mitte sisuline. Delfi sai selle uudise esimesena üles. “Ma mäletan seda kontrasti – kui palju sellest lugejaid tuli. Kui ise oled aeglane loo üles panemisel ja eri kanalites jagamisel, võib see tähendada suurt kadu lugejate osas,” selgitab ta.
Muutused on toimunud ka kommentaariumis. ”Mingi osa aruteludest on siirdunud sotsiaalmeediasse. Viimastel aastatel, nn donaldtrumpide ja konfliktsuse ajastul on kasvanud valeinfo hulk. Mida siis teha? Lihtne oleks anonüümne osa kinni panna, aga pigem me üritame argumenteeritud osa kasvatada ja võtsime selleks tööle eraldi kommentaariumi toimetaja. Lisaks on uus kommentaariumi modereerimise tööriist ka tehisintellekt, keda me just koolitame,” räägib Paju.
Vähem tähtis ei ole Delfisse uuriva toimetuse tekkimine, mille all on ka faktikontroll ning mis töötab pingsalt selle nimel, et igasugune veebis ringlev valeinformatsioon kiiresti ümber lükata. Ehe näide on siin mullu koroonakriisi alguses levima hakanud jutt, et Tallinnas kehtestatakse komandanditund, linn pannakse lukku. Väga kiiresti oli võimalik sotsiaalmeedias info päritolu välja selgitada ja see kuulujutuks kuulutada.
Vaata, kuidas on Delfi logo muutunud:
Kui mind pole Delfis, pole mind olemas
Aastal 2021 on Delfi Eesti kõige populaarsem uudisteportaal, mis saab nüüd uue logo, kujunduse ja tehnoloogilise platvormi. Mis seda Delfi edu ilmestab? Soonvald tsiteerib siinkohal Eesti tipp-poliitikut: kui mind ja minu tegemisi pole Delfi esilehel, pole mind olemas. Või teistpidi, hirm sattuda Delfi esilehele. “See näitab Delfi mõjukust,” ütleb ta.
“Delfi femonen on inimeste peades, see teadmine kuskil kuklas, et kui kuskil midagi olulist toimub, siis on see Delfis,” sõnab Paju.
“Delfi on suurim ja kõige infomahukam portaal. Ja isegi kui Delfit ei sallita, ega sellest pole võimalik ka mööda vaadata. Praegu on Delfi kiiruse supernäidis – kui on kriitilised sündmused, võistlevad kõik online-väljaanded sekundite peale, Delfi on olnud alati teistes sekundi või sekundi murdosa võrra ees,” ütleb Kiisler.
Nii ongi saanud algusaja pealkirjade-Delfist laiapõhjaline originaalsisuga veebiportaal. Klikkide asemel hinnatakse lugejaid ja digitellijate arvu kasvu. On suur tunnustus, kui inimesed on nõus kvalitseetse sisu eest maksma ja see sunnib omakorda Delfitki pingutama, et lugejatele head ajakirjandust teha.
