Raivo E. Tamm: vihakõneseaduse eelnõu on jabur!
(164)
Tamm sõnab, et vihakõneseaduse jõustumine paneks tarbetu lisakoorma ka meie õiguskaitseorganitele.
Eestis on terve hulk inimesi, kes arvavad, et võimalik vihakõneseadus on sihitud konkreetselt nende vastu, alustades lihtsast netikommentaatorist, kes kirjutab mingeid labaseid neljasõnalisi kommentaare ja lõpetades Mart Helme ning Urmas Reitelmanniga. Mida teie arvate: kelle vastu see sihitud on?
Seda tuleks koalitsiooni käest küsida. Mina olen selles osas oma seisukoha Eesti Päevalehes ilmunud artiklis välja öelnud. Tegelikult pole põhiline küsimus selles, kelle vastu on Reformierakonna katse piirata sõnavabadust suunatud. Väljendusvabadust ei saa piirata mingi uitmõtte alusel, praegu aga selline mulje on jäänud. Vaja on ikkagi selget ettekujutust ja selget põhjendust, mida ning miks ära hoida tahetakse.
Lihtsalt mingite sõnavõttude pärast hakata inimesi kriminaalkorras karistama – see ei aita mitte ühtegi inimest ega ka Eesti ühiskonda tervikuna. Ma pole seni ka näinud, et vastavat tervemõistuslikku argumentatsiooni ja praktikat oleks teistest riikidest näiteks tuua.
Ühesõnaga: kui see hääletusele läheb, siis teie panete sellele riigikogus „punast nuppu”?
Loomulikult. Ma olen seda meelt, et vihakõne, solvangud ja labane kõnepruuk on taunimisväärsed, ning ma ei püüa neid kuidagi õigustada. Kuid minu seisukoht on, et kriminaalkorras neid asju ei lahenda.
Kui üksikisik tunneb ennast solvatuna, siis on tal juba praegu õigus pöörduda kohtusse, kuid praegu tegeletakse mingite abstraktsete gruppide tekitamisega, keda justkui tahetakse kaitsta. Aga grupp ei saa solvuda, solvumistunne puudutab siiski üksikisikuid.
Kui oodati abieluhääletust, siis ühed Isamaa saadikud olid selle poolt ja teised vastu. Kas vihakõne osas on teie fraktsioonil ühtsus olemas?
Isamaa sees oli olemas ühtsus ka abieluinstitutsiooni osas. See peab olema siiski mehe ja naise vaheline liit. Eriarvamused olid selles kas sellist rahvahääletust on vaja. Vihakõne küsimuses oleme me kõik ühel meelel.
Meie politsei ja prokuratuur on kaunis nõrgukesed selles osas, mis puudutab asjade uurimist ja kohtusse viimist. Kas see ei kujune vihakõne puhul Eestis praktiliseks takistuseks vihakõneseaduse puhul, et meie õiguskaitseorganitel pole lihtsalt võimekust tegeleda sellise suure hulga potentsiaalsete uute asjadega?
Ma ei nõustu hinnanguga meie õiguskaitsesüsteemi tööle. Meie julgeolek on tagatud ja korrakaitseorganid teevad väga head tööd. Seda on ka näha päevavalgele toodud korruptsioonijuhtumitest, erinevad spioonilugudest aga ka praegusest kriisiaegsest tegutsemisest.
Nii eelmine riigi peaprokurör Lavly Perling, praegune peaprokurör Andres Parmas kui ka eelmine justiitsminister Raivo Aeg on mõista andnud, et kui see asi praegusel kujul läbi läheb, siis kas prokuratuur peaks tegelema päris-kuritegudega või peab prokuratuur hakkama tegelema iga sõnavõtu ja kommentaariga ning selgitama välja, mis oli selle motiiv.
Ainuüksi peaksid nad teoorias tegelema tuhandete Facebookipostitustega. See ei ole mõistlik viis olemasoleva ressursiga ümber käimiseks. Selge, et nende võimekus muuga tegeleda hakkab sellisel juhul kannatama.
