Artur Talvik: Kaja Kallase juhtimisel Eesti sõda ei võidaks
(100)
Poliitikas osalemise kohta märgib Talvik, et on võtnud endale järelemõtlemisaja.
Kunagi kui olite riigikogu liige, siis kirjutasite uue aasta paiku artikli sellest, mida peaks toonane reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas ette võtma. Mida soovitaksite praegusele Reformierakonna peaministrile Kaja Kallasele?
Olen aastaid pühendanud sellisele asjale nagu elanikkonna kaitse. Kui oli veel Taavi Rõiva valitsus ja veel mõni aeg enne seda oli aset leidnud Krimmi annekteerimine, siis selle tulemusel tegid leedulased oma riigi kodanikele raamatu sellest, kuidas käituda kriisiolukordades. Me tegime Rõivase valitsusele ettepaneku, et sellise võiks Eestis ka välja anda, mille peale meid naeruvääristati ja öeldi, et seda ei tohi teha, kuna tekitaks inimestes paanikat ja üleüldse on see totter värk ning meil on vastavad ametkonnad, mis ei toimi. Nüüd, kui oleme tervisekriisis, siis me näeme, et ikka ei toimi.
Reformierakonna pika valitsusaja tulemusel tekkis väikeste vürstiriigikeste süsteem, kus iga ministeerium tõmba köit enda poole. Selle tulemusel ühtset süsteemi kriisihaldamiseks ei ole. Selle poole on liigutud ja vahepeal moodustati igasugused rakkerühmad ja tehti raporteid, kuid neid pole ellu rakendatud. Kui inimesi oleks mõistlikult õpetatud ja neile näidatud, et riigi valitsejatel on plaan igaks juhtumiks, siis see tekitaks ühiskonnas turvatunnet ning inimesed võtaksid ka kõige keerulisemaid situatsioone rahulikult. Sellest plaani puudumisest tuleb praegu see, et Eesti ühiskond on närvis ja stressis. Kuid hea juhtimise korral oleks võimalik neid pingeid maandada.
Ma tooksin ühe positiivse näite. Kui kiirabi peaarst Raul Adlas esines ETV „Esimeses stuudios”, siis oli näha, et tal ja tema meeskonnal on plaan ning nad on selle läbi mõelnud, mis tuleb teha, kui asi läheb veel hullemaks. Selline lähenemine rahustab ühiskonda. Tänane olukord näitab, et Kallasel mingit plaani ei ole. Ning ka Kallase valitsuse sõnumid on segased. Vaktsineerimise logistikakriis näitab väga hästi, et ministeeriumid ja nende ametnikud on ringkaitses oma ministeeriumi huvide suhtes.
Vestlesin nädalavahetusel ühe inimesega, kes mõne aasta eest osales haridusministeeriumi aruteludel distantsõppest ja kes ütles, et ta naerdi välja, kui ütles ametnikele, et on vaja valmistuda kriisiks ning koolide distantsõppele viimiseks.
Täpselt nii! Olen ka ise praegu poolenisti koduõpetaja. Sel aastal on veidike kergem kui möödunud aastal, sest siis oli kogu koormus lapsevanema peal. Nüüd vähemalt toimuvad videotunnid ja on natuke koolidistsipliini.
Aga sellised asjad oleks saanud juba varem valmis teha. Näiteks igasugused digiregistratuurid ja meditsiini ühtse digisüsteemi sisse viimise. Reformierakondlased on head propagandistid, kui on tarvis rääkida Eesti edust, aga väga paljude valdkondade omavahelised suhtlemised digikeskkonnas on kas väga vigased või ei toimi absoluutselt. See on asi, mida peaks Kaja Kallas juhtima, sest peaministri tööks on panna erinevad ametkonnad lülidena komplekselt tööle. Aga seda pole saavutatud.
Teine teema on see, et meil on meeletult palju PR-inimesi. Peaministri bürool on meeletu suur PR-osakond, sinna juurde moodustati veel eraldi strateegilise kommunikatsiooni osakond, millel on miljoniline eelarve ja kes peaks selliste situatsioonidega toime tulema. Igal ametkonnal on Eestis oma PR-juhid ja PR-osakonnad. Igal haiglal on PR-osakonnad ja PR-juhid. Kogu see seltskond oskab vaid ilusat juttu rääkida, aga nad ei oska või pole neid õpetatud kriisis kommunikeerima. „Pealtnägijas” toodi välja, et ligi sada PR-inimest tegelevad kriisikommunikatsiooniga – see on absurdi tipp! Poliitikat on hakatud Eestis tegema läbi PR-juhtide, vahel on tunne, et PR-inimesed teevad meil poliitikat rohkem kui poliitikud. Aga see on täiesti käest läinud.
Kriis näitab, et head kommunikatsiooni pole. Üks asjatundlik ja professionaalne ametijuht, nagu näiteks Adlas või Arkadi Popov, suudab olla kümme korda parem kommunikaator kui kõik need sajad PR-inimesed kokku. Üldse riigist räägitakse nagu mingist abstraktsest asjast – unustades, et riik on ikkagi ennekõike kodanikud – ja sellisel toonil, et keegi peaks tulema ja meie eest kõik asjad ära tegema.
Meie jutt algas 2014. aasta Krimmi annekteerimisest. Küsin nii: kas Kaja Kallase valitsusega ja sellise asjade korraldamisega nagu praegu oleks Eesti võimeline sõda võitma?
Me kindlasti ei võidaks. Praeguses valitsuses on palju sümpaatseid inimesi ja neil on erinevalt eelmisest vähemalt kultuurne keelekasutus. Aga nad on ilmselgelt rahuaja valitsus. Rahuajal me ei peagi teadma, kes on meie ministrid. Ja peaminister võib olla tennistes, jalgrattaga sõitev ja massi sulanduv tore inimene.
Või näiteks ilusates sinistes sokkides Taavi Rõivas.
Või jah, mõni kaasaegne ning popp tüüp. Aga kui on kriisisituatsioon, siis on vaja väga selgesõnalist ning kindlakäelist juhti ja kindlat plaani.
Tegite 2015. aasta riigikoguvalimistel võimsa tulemuse. Kas plaanite Toompea poliitikasse tagasi tulla?
Mul on elus praegu selline downshifting-u (iseenesele elamise – toim.) periood. Teen praegu asju palju väiksemalt ja kohalikumas mastaabis. Hetkel on selline järelemõtlemise aeg. Kuid ma ei välista tagasitulekut. Maailmas toimuvad suured muutused, millest praegu hetkel vähesed aru saavad. See tõttu on poliitika praegu väga habras ja ülimalt konfliktne. Selles keskkonnas viibimine hakkab tervisele.
Pöörete momentidel on kaos kerge tulema, kuid kaos on uue sünniks väga oluline asi. Isiklikus plaanis jälgin huviga praegust kaose aega. Ja kui mõtted selginevad, siis võiks neid ühiskonnas hakata ellu viima, kui need on teistele inimestele vastuvõetavad.
Ma arvan, et looduse eest peab seisma, sest asi on käest lastud. Peale selle on tohutu rohepesu käima pandud: loodushoidmise väärtused on kaaperdatud ja neid kasutatakse hoopis vastupidiste asjade reklaamiks ja suuremate kasumite teenimise eesmärgil.
Teine asi on see, et inimesi võiks üritada harjutada suurema otsedemokraatiaga. Ehkki see eeldaks ühiskonna suuremat harimist. Mina ei poolda seda tohutut tsentraliseerimist, kuhu maailm liigub. Tundub, et maailma jääb viis suurt megariiki ja inimesed on seal vaid mass, kellele lubatakse seal mingi nalja pärast demokraatiamänge, ehkki otsuseid tehakse hoopis kolmandas kohas.
