Jaak Madison kaebas riigi kohtusse seoses värske otsusega arvata ta abipolitseinike seast välja

Neli aastat abipolitseinikuna tegutsenud Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison arvati nädala eest korrakaitsjate seast välja, mida EKRE liige ise peab poliitiliselt motiveeritud ja diskrimineerivaks otsuseks.

Ühtlasi võttis Madison end esindama vandeadvokaat Paul Kerese, et minna asjaga kohtusse.

Sündmustest oma versiooni esitamiseks koostas Jaak Madison alljärgneva avaliku kirja:

Olen alates 2017. aastast oma põhitöö ja pere kõrvalt tegutsenud vabatahtliku abipolitseinikuna, nelja aastaga kokku 1425 tundi ehk kaheksatunnisteks tööpäevadeks arvestatuna 178 päeva. See töö on olnud minu väikene panus turvalisema Eesti heaks heast südamest ja ilma tasuta.

Selle aasta 5. aprillist ei ole ma enam abipolitseinik. Ei, ma ei väsinud ega loobunud ajapuudusel. Mind vabastati abipolitseiniku staatusest, sest väljendasin meediakanalis Objektiiv poliitilisi ja maailmavaatelisi seisukohti. Politsei- ja piirivalveamet (PPA) asus seisukohale, et poliitiliste ja maailmavaateliste seisukohtade avaldamine läheb vastuollu ametnike eetikakoodeksiga.

Nimelt arutasin 14. jaanuaril portaali Objektiiv videosaate külalisena teoreetiliselt, kuidas võiksid Eesti kodanikud käituda juhul, kui valitsus hakkab läbi suruma põhiseadusega vastuolus olevaid seaduseid. Muu hulgas ütlesin, et kui valitsus peaks võtma vastu vihakõneseaduse, siis ei tohi avalikkus sellega leppida, vaid tuleb korraldada massimeeleavaldusi, petitsioone, kampaaniaid ja riigikogus obstruktsiooni.

Kui saatejuht Varro Vooglaid juhtis tähelepanu, et koroonakriisi ajal meeleavaldusi teha ei saa, siis leidsin, et on olukordi, kus tuleb hakata vastu. Rääkisime ka sellest, et kui valitsus peaks tahtma tulevikus mis tahes ettekäändel relvi massiliselt keelustada, siis tuleb selle vastu hakata, leppida kas või väärteotrahviga, aga oma seaduslikku relva mitte ära anda.

Olgugi et saates olin ma europarlamendi saadiku, mitte abipolitseinikuna, kutsus politsei mind 27. jaanuaril elektroonilisele vestlusele ja heitis ette, et ma kutsuvat nende arvates eirama hüpoteetilises olukorras seadust ning avalikkus võib arvata, et ma kandvat edasi abipolitseinikuna politseiameti ametlikku seisukohta.

Lisaks leidis PPA, et kuna ma kuulun erakonda ja mul on poliitilisi eelistusi, ei tohi ma võimul oleva valitsuse eesmärkidele vastu töötada. PPA järeldab kaebaja seisukohtade sõnastusest, et kaebaja võib hüpoteetiliste tulevikusündmuste realiseerimisel juhinduda oma erapoolikutest tõekspidamistest.

Selgitasin PPA ametnikele, et saates kirjeldati äärmuslikke olukordi, mis Eestis ei ole tänasel päeval (loodetavasti!) veel tõenäoline. Eelkõige pidasin silmas, millal võiks inimene seista oma põhiseaduslike õiguste eest, isegi kui see rikub teisi kehtestatud nõudeid, sealhulgas koroonapiiranguid, või kui võimule tuleb režiim, mis teeb teadlikke samme elanike vastupanu kõrvaldamiseks.

Selgitasin, et ajaloos on ette tulnud olukordi, kus riigivõim üritab keelustada seaduslike relvade omamist, mis võtab rahvalt võimaluse enesekaitsele. Näiteks 1939. aastal käskis Eesti valitsus kõigil kaitseliitlastel tulirelvad ära anda. Tegu oli põhiseadusvastase otsusega, mis viis riigi iseseisvuse kaotuseni.

Kahjuks tõlgendati PPA poolt tahtlikult minu selgitusi ja mulle pandi süüks, nagu oleksin ma üles kutsunud inimesi rikkuma seadust ja ebaseaduslikult relvi omama.

Kõik need selgitused politseid ei huvitanud, PPA leidis, et ma olevat käitunud abipolitseinikule sobimatult.

Politseiameti otsus on seda hämmastavam, et eelmise nelja aasta jooksul ei ole minu poliitilised seisukohad abipolitseinikutööd kordagi takistanud. Mulle pole kordagi ette heidetud, et ma pole tööülesandeid abipolitseinikuna järginud neutraalsuse nõuet. Ma olen alati hoidnud lahus oma tööalast elu poliitikuna ja tööd politseis.

Samuti ei nähtud politsei poolt probleemi, et jätkasin oma panuse andmist politsei töösse ka jaanuaris, veebruaris ja märtsis käesoleval aastal.

Küll aga olid kõnealuse saate eetrisse jõudmise ajaks vahetunud Eesti vabariigi võimuerakonnad. Meenutan, et Objektiivi intervjuu oli eetris päev pärast jaanuaris toimunud võimupööret. Kui lisame siia juurde PPA selgituse, et nende arvates ma ei tohi võimul oleva valitsuse eesmärkidele vastu töötada, siis näen ma siin niinimetatud päiksetõusuvalitsuse poliitilist jõudemonstratsiooni, arvestades uue siseministri tausta.

Kogu lugu sunnib ennekõike küsima, mis saab abipolitseiniku institutsioonist edasi. Olles nelja aasta jooksul kokku puutunud paljude abipolitseinikega, julgen öelda, et enamik neist on rahvusmeelsed ja õiglased inimesed, kes on ustavad Eesti põhiseadusele. See ei ole sama mis truudus võimul olevale valitsusele.

Paljud neist panustavad oma riigi turvalisusesse võimul olevate valitsuste kiuste. Sama kehtib politseiametnike kohta, kes teevad oma tööd südamega Eesti inimeste heaks, hoolimata poliitilistest otsustest või valitsuserakondade maailmavaatest.

Mida abipolitseinikud, keda on Eestis kokku üle tuhatkonna, nüüd tegema peaksid? Kas hoidma oma maailmavaade ja kriitika isegi era- ja tööelus endale või astuma vabatahtlikult abipolitseinike ridadest välja, enne kui nad sealt välja visatakse?

Kas edaspidi hakatakse abipolitseinikuks soovijale tegema meelsuskontrolli ehk teisisõnu – vaadatakse, kui truu on ta parajasti riiki tüürivatele võimuerakondadele. Ja siit edasi: kas abipolitseinike kaader hakkab edaspidi vahetuma sünkroonis valimistega või võimupööretega?

Olen mõistagi kursis, et reapolitseinikul on seadusega keelatud kuuluda erakonda ja võtta poliitilisi seisukohti. Abipolitseinikule pole see nõue seni kehtinud ja abipolitseinikuna panustavad Eesti sisejulgeolekusse palju vabatahtlikke, kes kuuluvad mõnda erakonda ja töötavad igapäevaselt poliitikas.

Kuid alati on oluline olnud hoida kahte tööd lahus, mida mina ja teised igapäevaselt poliitikas töötavad abipolitseinikud on järginud. Kui politsei aga korda muudab ja hakkab abipolitseinikelt nõudma kuulekust võimuerakondadele või võtab ära õiguse oma poliitilist seisukohti väljendada, siis juhtub minu hinnangul soovitule vastupidine – tahtest hoida institutsioon mittepoliitilisena, sillutatakse teed selle sisuliseks politiseerimiseks.

See oleks samm selle tänuväärse institutsiooni lammutamise suunas. Olukorras, kus politseil niigi inimesi napib, kahjustaks selline asjade käik meie kõigi turvalisust, aga samuti suurendaks rahva usaldamatust oma riigi vastu.

Kuna kodanikuna ei saa ma sellisele arengule oma heakskiitu anda, pean vajalikuks, et minu juhtumile annaks õigusliku hinnangu kohus. Leian, et seda kohtuotsust on vaja kõigil maailmavaadet ja erakondlikku kuuluvust omavatel abipolitseinikel, kes ei ole politseiametnikud, omavad põhitöökohta ja annavad oma panuse Eesti heaks politseitöös osaledes tasuta oma perekondade ja põhitöö arvelt.

Oma õiguste kaitseks ja ebaõigluse vastaseks kohtuvaidluseks olen palunud end esindama vandeadvokaat Paul Kerese. Soovides hoida antud õiguslikku vaidlust kohtus eemal päevapoliitikast, ei anna me kohtumenetluse ajal ühtegi lisakommentaari ja ainus intervjuu antud küsimuses ilmub täna Objektiivi portaalis.

Lõpetuseks, mul on kahju, et minu vabatahtlikku panust Eesti turvalisemaks muutmisel enam ei vajata. Ma tänan kõiki oma endisi kolleege politseis ja paljusid politseis, kes on viimastel nädalatel avaldanud mulle toetust ning olnud vastu PPA juhtkonna sellisele poliitiliselt motiveeritud diskrimineerivale otsusele.

Jään edasi töötama Eesti julgeoleku nimel poliitilisel tasandil, kuna Eesti väärib turvalist elukeskkonda ja tuhanded politseiametnikud ja sajad abipolitseinikud teevad oma tööd südamega. Kuid vähemasti saan nüüd rohkem aega veeta ka oma perekonnaga, keskenduda igapäevasele tööle ja õpingutele.