Mis kõik on ühes sigaretis peidus?

Suitsetamine on üks neist pahedest, mida ühiskonnas küll mõistetakse või millega lepitakse, kuid millest iga suitsetaja tegelikult loobuda soovib. Kindlasti tuleks seda teha, sest iga sigaret, millele tuli otsa pannakse, sisaldab hämmastavas koguses erinevaid mürgiseid aineid. Aineid, mida ükski suitsetaja endasse imeda ei tohiks.

Sigareti suitsetamine võib tunduda täiskasvanulik, suitsetamisel võib olla rahustav toime, samuti võib suitsetamine olla sotsiaalne lubrikant paremate suhete loomisel. Kuid tegemist on ikkagi mürgise tegevusega, mille jooksul kopsudesse hingatavad ained tekitavad sõltuvust, millest on väga raske lahti saada. Selleks, et oleks lihtsam järgmise suitsu läitmisest loobuda, räägime lähemalt sellest, millest üks sigaret koosneb ja mis juhtub siis, kui sigaretile tuli otsa panna.

Inimesel pole kaitsevahendeid nikotiini vastu

Inimorganismil puuduvad loomulikud kaitsemehhanismid nii sigaretis leiduva nikotiini kui ka muude tubaka tarvitamisel tekkivate mürkide, nende seas mitmete kantserogeenide ehk vähki tekitavate ainete vastu. Inimene ei ole mõeldud tubakat suitsetama, kui tõlkida eelmine lause inimkeelde.

Kuid läbi ajaloo on tubakas siiski olnud äärmiselt olulisel kohal nii majanduses kui ka sotsiaalsfääris. Algul, tubakat veel tundmata, suitsetati Euroopas tõenäoliselt mitmesuguseid eeterlikke õlisid sisaldavaid taimi: lavendlit, punet, paiselehti. 1492. aastal avastatud Ameerikast aga liikus tubakas üle ookeani Vanasse Maailma juba Kolumbuse enda laevaga.

Inimese suitsunälg on 3500 aastat vana

Alabama osariigi põhjaalade arheoloogiliste leidude täpsemal uurimisel ja nende vanuse hindamisel on jõutud järelduseni, et tubakat suitsetati piipudest juba 3500 aastat tagasi. Juba varem oli kirjalikest allikatest teada tubaka kasutamine Lõuna-Ameerika põlisrahvaste usuriitustel. Maiade preestrid põletasid tubakalehti altaritel, uskudes, et jumalad on peidus tubakalehe põlemisel eritunud lõhnades ja taeva poole tõusvas suitsus.

Kuni 19. sajandi lõpuni suitsetati tubakat enamasti piibust või sigariks keeratuna. Seoses sigaretikeeramiseks vajaliku masina leiutamisega 1880. aastal hakati algselt sigarillodeks nimetatud väikeseid tubakatorusid ka tööstuslikult tootma ja müüma. Sigarette sai suitsetada toas, need hakkasid meeldima ka naistele ja läbilöök tuli esimese maailmasõja ajal, kui kompaktne sigaret hakkas meeldima sõduritele.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul suitsetab maailma eri nurkades 2025. aastaks kokku tervelt 1,1 miljardit inimest. Tegemist on epideemiaks nimetatud levikuga, mis toob igal aastal kaasa ligi kolm miljonit enneaegset surma. Kuid mis on tegelikult ühes tänapäevases sigaretis peidus?

Sigareti põlemise käigus eraldub üle 6000 keemilise ühendi

Sigaretid koosnevad suurimas osas tubakast, filtrist ja paberist. Veel lisatakse sigarettidele erinevaid aineid, nagu kakao, mentool, vanilliin, sorbitool ja nii edasi, et parandada sigarettide maitseomadusi ja suitsetamisel tekkivaid lõhnu, muuta sigaretisuitsu värvi ning suitsetamist mahendada. Pikalt on räägitud, lõplikult tõendamata, et tootjad lisavad sigarettidesse ka aineid, mis suurendavad sõltuvuse tugevust ja sellesse jäämise kiirust.

Sigaret niisama – süütamata – inimesele kahjulik ei ole, kahjulikuks muutub tubakas aga siis, kui see süüdata ja tubaka hõõgpõlemisprotsessil tekkinud suitsu sisse hingata. Mainitud põlemisprotsessi käigus, kus temperatuurid tõusevad kõrgemale kui 600 kraadi Celsiuse järgi, eraldub sigaretist üle 6000 keemilise ühendi ja aine. Neile lisaks kahjustavad tervist ka suitsetamisega organismi jõudev tõrv, vingugaas ja erinevad raskmetallide soolad. Kõikidest neist ainetest on umbes 100 otseselt kantserogeensed ja vähktõbe soodustavad.

false

Mismoodi on aga kahjulikud need peamised „kurja juured”, nagu tõrv, vingugaas, metallid?

• Tõrv: tegemist on sigaretisuitsus lenduvate imepisikeste tahkete osakestega, mis sisaldavad kantserogeenseid kemikaale, millel on otsene side vähi tekkega. Tõrv on oma olemuselt pruun ja väga kleepuv, see värvib ära ka sõrmed ja hambad ning jääb pidama kopsukoes.
• Vingugaas (CO2): värvitu ja lõhnatu gaas, mis on suures koguses kiiresti surmav, kuna asendab vereringes hapniku. Suitsetajatele on see ohtlik, kuna pärsib hapniku levikut organismis, mis on omakorda ohtlik rakkudele.
• Oksüdeeruvad kemikaalid: tugevalt reageerivad kemikaalid, mis rikuvad suitsetajate südamelihaseid ja veresooni. Need kemikaalid reageerivad ka kolesterooliga, ladestades seda arterite seintele. Selline areng võib viia südame-veresoonkonnahaigusteni, samuti rabandusteni.
• Metallid: sigaretisuits sisaldab palju erinevaid metalle, mis on kõik vähi teket soodustavad. Näiteks on tubakasuitsust võimalik leida pliid, niklit, koobaltit, kroomi, arseeni jne.
• Radioaktiivsed osakesed: sigaretisuitsust leiab radioaktiivseid osakesi, eranditult kõik neist on kantserogeensed.

Nikotiin ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorid

Sõltuvust tekitab neist ainetest aga nikotiin. Pärast tubakasuitsu mahvi jõuab nikotiin vereringesse 4 sekundi ja ajju 7 sekundi jooksul. Spetsiifiliste nikotiiniretseptorite vahendusel mõjutab nikotiin meeleolu ja võib toimida aju tasandil kui stimulant või lõõgasti, kuid selle esialgne toime möödub kiiresti. Mõnutunde säilitamise ja ärajäämanähtude vähendamise vajadus sunnib suitsetajat nikotiinidoose uuesti manustama. Uuringud on näidanud, et nikotiinisõltuvuse tugevust saab võrrelda nii kokaiini kui ka heroiini tekitatavaga.

Eelmisel kümnendil aga avastati laborihiirtega tehtud katsetest, et nikotiinil ei oleks üksi nii suurt mõju sõltuvusele, kui tubakasuitsus ei leiduks monoamiini oksüdaasi inhibiitoreid. MAO-inhibiitorid on neuroaktiivsed ühendid, mis pärsivad monoamiini oksüdaasi ensüümide aktiivsust. Need ensüümid on tihedalt seotud sõltuvust tekitavate süsteemide reguleerimisega ja loovad ning suurendavad tugevalt suitsetamise sõltuvust tekitavaid omadusi. Koostöö nikotiiniga on see, mis ei jäta inimesele tihti võimalustki oma sõltuvusse jäämist kontrollida.

Kui nikotiin on inimkeha endast sõltuvaks muutnud ja pannud inimese regulaarselt suitsetama, siis tegelikku kahju inimorganismile tekitavad tõrv, vingukaas ja ülejäänud mitu tuhat ainet, mis suitsu kopsudesse tõmmates organismi ladestuvad.

Briti psühholoog Michael Russell, kes oli üks esimesi sigaretisuitsu halbade mõjude vähendamise eest võitlejaid, ütles juba 1976. aastal, et „suitsetama paneb inimesi küll nikotiin, kuid tapab neid tõrv”. Psühholoog mõtles tõenäoliselt seda öeldes kõiki tubaka põlemisel tekkivaid inimohtlikke aineid. Russell oli veendunud, et suurimat kahju inimestele tekitab suitsetamisel just see mehhanism, mismoodi tubakat tarbitakse – tubaka põletamine sigareti, sigari või piibutubaka kujul.

Pöördumatu kahju inimesele tekib juba esimesest sigaretist

Sisse hingatud tubakasuitsust imenduvad ained vereringesse ja pääsevad kõikjale inimese kehas. Pole ühtegi organit, mida tubakakeemia ei kahjustaks. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on tubakatarvitamine seotud vähemalt 25 haiguse tekkega ja tubakatarvitamist peetakse maailmas suurimaks surmade põhjustajaks.

Tubakas on kantserogeense toimega, põhjustades vähki vähemalt 12 erinevas kehapiirkonnas: kopsudes, suuõõnes, ninaõõnes, paranasaalsiinustes, neelus, kõris, söögitorus, pankreases, maos, maksas, neeruvaagnas, põies. Samuti põhjustab tubakas müeloidset leukeemiat ehk verevähki.

Tubaka tarvitamine põhjustab 40% südame-veresoonkonnahaigustest (infarkt, insult), 80% kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse juhtudest ja 90% kopsuvähi juhtudest. Tubaka tarvitamisest hoidumisel on 40% neist haigustest ennetatavad.

Allikad: www.vice.com, www.bbc.ee, www.tubakainfo.ee, www.delfi.ee, Staatus