„Homme alustab Taliban relvade loovutamist,” ütles Talibani kõneisik mulla Abdul Salam Zaeef 2001. aasta 7. detsembril. „Ma arvan, et me peame koju minema.”
USA ei võtnud aga Talibani alistumist vastu ja lubas võidelda, kuni Talibani mõju on purustatud Afganistani igas nurgas.
Samal nädalal sõlmiti rahvusvaheline kokkulepe uue valitsuse moodustamiseks Afganistanis, mis pidi mõnes mõttes olema kõige tsentraliseeritum maailmas, nagu märgib Carnegie rahvusvahelise rahu sihtasutuse Afganistani ekspert Frances Z. Brown.
USA tegeles edaspidi kaksikmissiooniga: Talibani väljajuurimise ja uue, ülimalt tsentraliseeritud riigi moodustamisega, mis ei olnud vähemalt alguses ühildamatud. Rida otsuseid seadsid need aga üha rohkem vastuollu.
„Need kaks asja tekitasid katastroofi, milles me nüüd ennast leiame,” ütles Brown.
Aastakümne lõpuks oli USA-l missioon, mis oli iseendaga vastuolus: kehtestada uus kord ülevalt alla, püüdes samal ajal hävitada Talibani, mis esindas otsustavat osa maapiirkondades elavatest puštudest ja ehitas oma riiki alt üles.
USA püüdis Afganistani kildkondadele peale suruda püsivat rahu, olles ise leppimise takistus ühe tähtsamaga.
President George W. Bush tegi sõjast terroriga võitluse hea ja kurja vahel. See muutis Talibaniga leppimise võimatuks, märkis mõttekoja Century Foundation esindaja Michael Wahid Hanna.
Bushi administratsioon kehtestas uue põhiseaduse, mis kujundas Afganistani riigi täielikult ümber ülitsentraliseeritud riigiks, kus president pidi Kabulist valitsema riigi iga nurka.
Browni sõnul pidi maksimalistlik, sekkuv riigimudel lõpu tegema etniliste rühmade kantsidele ja sõjapealikutele, mis olid aidanud Talibanil esile tõusta. See tekitas aga võitja võtab kõik olukorra, mis jättis väga vähe ruumi kohalikule autonoomiale ja juhtimisele.
Selline süsteem oli paljudele afgaanidele võõras ja kõrvaldas paljudel juhtudel kohalikud, traditsioonilised instiutsioonid. Tsentraliseerimine soodustas ka korruptsiooni.
Ajaks, kui 2009. aastal astus presidendiametisse Barack Obama, oli Afganistanil valitsus: ministeeriumid, ametnikud, president ja parlament, mis toetus regionaalsele esindatusele. Suures osas sellest maast ei olnud aga riiki. President Hamid Karzai ei olnud tuntud nalja järgi midagi muud kui Kabuli linnapea.
Selle asemel, et leevendada pinget võimu kehtestamise ülevalt alla ja võitlejate alistamise vahel, kellel oli võim kohapeal, püüdis Obama administratsioon saavutada mõlemat toore jõuga, tõstes vägede arvu 100 000-ni.
See oli vastupanuvõitluse aeg, kui USA juhitud väed rahustasid mingi piirkonna jõuga, panid paika keskvalitsuse eelposti ja ootasid siis, et kohalikud uue võimu vastu võtaksid.
Ameeriklased kulutasid oma energiat Kabuli kontrolli alt väljas kohalike pealikute kukutamiseks ja siis uute valitsejate ametisse panemiseks, kes pidid vanu surmavaenlastena kohtlema. See muutis iga küla ja oru omaette väikeseks võimuvõitluse tandriks.
Katkise riigi ülesehitamine võtab igal tasemel põlvkondi. Kohalikud rühmitused ja keskvalitsus õpivad koos eksisteerima, seejärel koostööd tegema ja alles siis toimub lõimumine.
Ameeriklased olid selle alt üles, lepitava lähenemise vastu aastaid ja isegi õõnestasid seda.
Sõjaväe võidud lahinguväljal andsid ameeriklastele kindluse, et sellele järgneb poliitiline võit, mis kõrvaldas igasuguse vajaduse läbi rääkida.
Obama vähendas vägede arvu oma viimasel valitsemisaastal 8000-ni, mis oli paljude jaoks USA läbikukkumise selge tunnistamine.
Obama keeldus aga otseselt Talibaniga rahuläbirääkimisi pidamast. Obama nõudis, et Taliban peaks läbirääkimisi Afganistani valitsusega, aga Taliban nimetas valitsust Ameerika marionetiks.
Uus president Donald Trump kaotas selle piirangu ja pärast kuid kestnud läbirääkimisi sõlmiti Talibaniga kokkulepe USA vägede väljatoomiseks. Keerulised ja otsustavad detailid, mis oleksid võinud viia leppimise ja võimu jagamiseni, jäeti aga läbirääkimiste hilisemasse faasi Talibani ja Afganistani valitsuse vahel ja neid on seganud vaenulikkus.
Paljud Afganistanis kardavad, et USA nõrgestas tugevalt Afganistani valitsuse positsioone nendel läbirääkimistel Talibaniga kokkulepitud vägede väljaviimise tingimustega. Pole selge, kas Taliban kavatseb austada lubadust Afganistani valitsusega läbi rääkida või püüab lihtsalt sõjaliselt täieliku võidu saavutada.
Asju on ekspertide sõnul hullemaks teinud ka USA lähenemine „koos meiega või meie vastu”.
Oodati, et sõjapealikud ja võitlejad ühineksid keskvalitsusega Talibani vastu. Neid, kes ei ühinenud, koheldi vaenlastena.
See ei lasknud kohalikel rühmitustel olukorra üle kontrolli saavutada, sest neid sunniti laiemasse sõtta. Ja sisuliselt sundis see neid liituma ka Talibaniga, tugevdades seda, või olema liidus Ameerika toetatud keskvalitsusega, mis näis võimetuna ellu jääma pärast ameeriklaste lahkumist.
