„Ma tulin Ateenast. Kõik oli hästi. Me ei teadud midagi enne, kui märkasime, et lennuk lendab ümber oma telje. Umbes kell 12.45 hakkas ta tagasi pöörama. Oli imelik. Ma ei lennanud esimest korda, varem ei ole midagi sellist olnud. Siis teatati meile, et lennuk maandub Minskis,” rääkis naine.

Naise sõnul algas sagin, inimesed hakkasid seda uudist arutama, sest ei kuulnud, mida piloot veel ütles.

„Mulle tundub, et meile öeldi, et me ei maandu Minskis mitte probleemide tõttu lennukiga, vaid tehniliste rikete tõttu Vilniuses. Vähemalt mulle tundus nii. Aga võib-olla ma ei kuulnud midagi õigesti. Halvasti oli kuulda,” rääkis reisija.

„Maandumine oli kõva. Meid võtsid vastu 5-6 tuletõrjeautot, veel mingid ametkondlikud autod, 30-40 miilitsat, lennujaama töötajad, inimesed erinevas vormiriietuses,” meenutas naine.

„Keegi midagi ei teadnud. Lihtsalt see noormees hakkas paanitsema, kes pärast kadus. Ise ma seda ei näinud, istusin kaugel, teised rääkisid,” rääkis naine.

Siis hakati inimesi lennukist välja viima nelja inimese kaupa kõigi väljapääsude kaudu.

„Asjad tuli maha asetada. Siis nuusutas koer asjad üle ja tuli bussi peale minna. Mina väljusin ühena viimastest. Siis viidi meid terminali,” meenutas naine.

Terminalis seisti koridoris ja oodati passikontrolli.

„Kontrolliti passe ja asju. See võttis pool tundi kuni tunni. Siis viidi meid ootesaali,” rääkis naine.

„Kõik oli korras, mingit hirmu see ei tekitanud,” jätkas ta.

Naine rääkis, et Raman Pratasevitš talle eriti meelde ei jäänud. „Mina keskendusin lennule, sest kardan lennata. Ma nägin teda bussis, kui teda küsitleti, ja bussi juures. Aga me ei saanud millestki aru. Me ei teadnud, kes ta on. Me mõtlesime, et võib-olla olid tal mingid asjad või ta jättis midagi ütlemata,” meenutas naine.

Pärast juba tagasi lennukis räägiti naisele, et Pratasevitš võttis maski maha ja ütles: „Jätke mu nägu meelde, mind ähvardab surmanuhtlus. Te kuulete veel minust,” või midagi taolist.

„Aga see võib ka olla midagi kuulujuttude tasemel. Mulle seda ei öeldud, öeldi teistele leedulastele ja nemad edastasid mulle. Pärast viidi tema ja tema tüdruk meist mööda,” meenutas naine.

Naise sõnul oldi ootesaalis istudes täielikus teadmatuses. „Seal oli internet, inimesed lugesid uudiseid. Oli kolm versiooni, üks oli konflikt reisijate ja meeskonnaliikmete vahel. Midagi sellist ei olnud. Teine versioon oli, nagu oleks lennukis olnud mingi Tsihhanovskaja (Leedus eksiilis elav Valgevene opositsiooniliider Svjatlana Tsihhanovskaja – toim) nõunik. Keegi ei teadnud, kas ta on ajakirjanik või mitte, kõik oli kuulujuttude tasemel. Kolmas versioon oli, et lennukis on pomm. Aga meie ei teadnud midagi. Meeskond oli alguses koos meiega, pärast viidi nad minema.”

Naise sõnul keegi reisijatest paanikasse ei sattunud. „Lapsed jooksid ringi ja mängisid. Kellelgi ei olnud mingit hirmu. Vähemalt mina seda kindlasti ei tundnud,” rääkis naine. Ise ta aknast hävitajat ei näinud, aga kuulis, et teised nägid.

Siis hakkasid inimesed järjekorda kogunema.

„Ma lahkusin ootesaalist peaaegu viimasena. Me istusime bussi, siis lennukisse. Siis hoiti meid tund ja 20 minutit lennukis. Mõned inimesed tahtsid tualetti. Teatati, et tõuseme õhku 30 minuti pärast, aga kõik kokku venis ilmselt kahele tunnile. Meil ei lastud pikka aega õhku tõusta,” rääkis reisija.

Naise sõnul tuli pärast Vilniuses maandumist lennukisse Leedu peaminister Ingrida Šimonytė. „Ta pidas kõne. Pärast seda ütles politseinik, et mõned inimesed peavad sõitma eraldi bussiga ja andma tunnistusi,” meenutas naine.

Naine märkis, et Minskist startis lennuk vähemate reisijatega, kui seal enne oli. Kindlasti ei olnud kaasas Pratasevitšit.

Ateenast Vilniusse lennanud Ryanairi reisilennuk suunati Minskisse hetkel, kui oli juba praktiliselt Leedu piiril.

Leedu presidendi Gitanas Nausėda nõuniku Asta Skaisgirytė sõnul saatsid lennukit hävitaja MiG-29 ja lahingkopter Mi-24.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena