AJALUGU | Viis korda, kui Genfi kohtumistel on maailma asju otsustatud

Neutraalne Šveits on kogu uuema ajaloo jooksul olnud heaks kohaks, kus suurvõimud saavad rahumeelselt arveid klaarida. Enne Joe Bideni ja Vladimir Putini tänast kokkusaamist on seal toimunud ka kaks Nõukogude-USA tippkohtumist ning mitu ajaloolist rahukonverentsi. Toome neist tähtsamad välja, värskemast alustades.

1985, USA-Nõukogude tippkohtumine
Kohal viibisid: USA president Ronald Reagan, Nõukogude peasekretär Mihhail Gorbatšov

Eelmisest Carteri-Brežnevi kohtumisest oli möödunud kuus aastat ja pingeleevendus oli selleks ajaks asendunud satelliitide ja tuumarakettide abil peetavateks “tähesõdadeks” valmistumisega. Relvastuskontrollile keskendus ka Reagani-Gorbatšovi kohtumine. Midagi siduvat ei otsustatud, ent liidrite otsesuhtlus võttis pingeid tajutavalt maha. “USA ja NSVL on ainukesed riigid, kes võivad maailmasõda alustada ja ainsad, kes suudavad maailma rahu tuua,” ütles Reagan sissejuhatuseks. Kahe aasta pärast allkirjastasid pooled juba keskmaa tuumarakettide piiramise leppe (INF). See pidas vastu 2019. aastani, kuni USA leppest lahkus. Leppe taaselustamine on ka tänavuse tippkohtumise põhiteemasid.

1973, Genfi konverents Araabia-Iisraeli sõja teemal
Kohal viibisid: ÜRO peasekretär Kurt Waldheim, USA riigisekretär Henry Kissinger, Nõukogude välisminister Andrei Gromõko, Iisraeli välisminister Abba Eban, Egiptuse välisminister Ismail Fahmy ja Jordaania peaminister Zeid el-Rifai.

Konverents kutsuti kokku Yom Kippuri sõja tagajärgede arutamiseks. Sõjas oli Egiptus üritanud Jordaania ja Süüria abil Iisraelilt tagasi vallutada 1963. aasta sõjas kaotatud Siinai poolsaart, ent edutult. Jordaania ja Egiptuse esindajad keeldusid juutidega samas lauas istumast, Süüria koht jäi üldse tühjaks. Sellegipoolest viisid kõnelused kokkuvõttes Iisraeli tunnustamiseni esimese araabia riigi poolt, ehkki selleni kulus aastaid tööd. Konverentsil räägitu vormistati paar aastat hiljem Egiptuse ja Iisraeli vaheliseks leppeks, kus lubati Siinai küsimusi lahendada edaspidi diplomaatiaga. Sellele järgnes juba Iisraeli-Egiptuse 1979. aasta rahulepe, mille järel sai Egiptus territooriumi kokkuvõttes tagasi.

1955, Nõukogude ja lääneriikide tippkohtumine
Kohal viibisid: USA president Dwight Eisenhower, Nõukogude peasekretär Nikita Hruštšov, Briti peaminister Anthony Eden ja Prantsuse peaminister Edgar Faure.

Esimene sõjajärgse tippkohtumise positiivseks küljeks oli, et Külma sõja vaenupooled olid nõus oma erimeelsustest rääkima, ehkki siduvaid kokkuleppeid ei sõlmitud. Arutelu keskendus NATO laienemisele ning Saksamaa taasühendamise võimalustele. Samal aastal oli Lääne-Saksamaa liitunud NATO-ga, mis Nõukogude poolt muidugi ärritas. Hruštšov tegi ettepaneku laiali saata korraga nii NATO kui Varssavi pakti, ent lääneriigid ei pidanud seda tõsiseltvõetavaks jutuks. Samuti pakkus huumorit välisminister Andrei Gromõko kommentaar, et kui NATO on rahumeelne organisatsioon, võiks sellega ühineda ka NSVL. Saksamaa taasühendamise asemel jätkus külma sõja ägenemine, mõni aasta hiljem algas Berliini müüri ehitus.

1954, Genfi konverents Korea ja Indo-Hiina teemal
Kohal viibisid: USA välismininister John Dulles, Briti välisminister Anthony Eden, Prantsuse välisminister Georges Bidault, Hiina peaminister Zhou Enlai, Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov, Vietnami DV peaminister Phạm Văn Đồng jt.

Konverents toimus kahes osas, ühes arutati Korea sõja tagajärgi ja teises Indo-Hiina tekkivate riikide tulevikku. Õhkkond oli sõjaajale omaselt vaenulik. Ameeriklased keeldusid hiinlastega kätlemast ja pöörasid tülli ka brittidega, nii et riigisekretär Dulles lõpuks konverentsilt lahkus. Peamine tulemus oli Prantsusmaa vaherahu Põhja-Vietnamiga, mille väed olid vahetult enne arutelu algust saavutanud prantslaste üle hävitava võidu Dien Bien Phu lahingus. Tulemuseks oli Prantsusmaa väljatõmbumine Indo-Hiinast koos Kambodža ja Laose kuningriikide loomisega, lisaks pidi tulema Vietnami rahumeelne taasühendamine. Selle asemel algas Indo-Hiinas uus sõda, mis lõppes 70.-tel kommunistide võiduga kõigis kolmes riigis.

1864-1949, Genfi konverentsid sõjareeglite teemal
Sõjakuritegudest rääkides mainitakse tavaliselt Genfi konventsioonide rikkumist. Rahvusvaheliste kokkulepete esimene tekst lepiti kokku juba 19. sajandil, äsjaasutatud Punase Risti ja Šveitsi valitsuse eestvedamisel kokkukutsutud konverentsil. Mitu korda täiendatud reeglid nõuavad riikidelt tsiviilelanike ja vangilangenud sõdurite säästmist. 1899. aastal aitas reegleid täiendada ka eestlasest Vene diplomaat Friedrich Martens, ehkki vastav kohtumine toimus seekord hoopis Haagis.