Eufooria, konflikt, leppimine ja joovastus – Erasmuse koordinaatorid on kõike näinud

Erasmus tähendab enamat kui seljakoti ja päikesepõletusega välistudeng, sinna kuuluvad ka töötajad, kes võtavad naerulsui noori vastu ja soovivad minejatele tuult tiibadesse. Just nemad teevad enne minekut kindlaks, et partnerkoolid on valmis ja ettevõtted teavad, mida praktikantidega peale hakata.

Külas on Tallinna ülikooli väliskülalisõpilaste koordinaator Ingrid Hinojosa ja Järvamaa kutsehariduskeskuse projektijuht Merje Mölter, kes on haridusilma telgitagustes suuri tegusid teinud ja mitmeid välismaa noori siin vastu võtnud, nende muresid kuulanud ning sisse elamisel abistanud.

Kui veel mõned aastad tagasi pidid Erasmuse koordinaatorid vastama tudengite küsimustele stiilis „kust saab kõige odavamalt õlut osta“ ja „millises klubis on kõige parem tantsimas käia“, siis nüüd keskendutakse üha enam akadeemilisele eneseteostusele, et saada külaliskoolist võimalikult rikastavat kogemust.

„Kus siis inimesed elavad?“

Kui Hinojosa sõnul on Eestisse saabuvad välistudengid sageli hästi ette valmistunud, oskavad ehk mõne sõnagi eesti keelt rääkida ning kuulavad siinseid muusikuid (lemmikud olevat Karl-Erik Taukar ja Curly Strings, eriti „Kauges külas“), siis Mölteri väitel on kutseõppurid pigem üllatuse osaliseks saanud. „Mul on selle kohta üks tore lugu rääkida. Prantsuse õppurid pidid sõitma Tartust Tallinnasse ja kui kohale jõudsid, siis ütlesid, et teil on nii-ii palju metsa, aga kus siis inimesed elavad?!“ rääkis Mölter.

Üks mõru pill, mille tudengid peavad alla neelama, on see, et õppides tohivad nad töötada vaid osalise koormusega. „Mina olen kõik oma õpingud lõpetanud täiskohaga töötamise ja pere kõrvalt, miks on välistudeng võimetum? Neil ei ole siin ju ka perekondlikke kohustusi,“ ütles Hinojosa ning möönis, et see on tõsine arutlus- ja murekoht paljude tudengite jaoks.

Samuti tegi omad korrektuurid koroonapandeemia, mis võttis töökohti vähemaks nendel aladel, millelt tudengeid tihti töötamas võib leida: kullerlus ja muud sarnased väiksemad ametikohad. Siiski tõdes Hinojosa, et üsna palju välistudengeid töötab juba ka spetsialisti koha peal.

Sõnal on suurim väärtus

Mölteri sõnul on kõige parem Erasmuse reklaam suusõnaline – ehk kui üks erasmuslane räägib tuttavatele oma ägedast kogemusest, tahavad teisedki osa saada. „Muidu võid plakateid seina peale panna, aga neist kõnnitakse lihtsalt mööda,“ rääkis ta. Mölter paneb aga erasmuslastele südamele, et nad oma kogemusi üle ei romantiseeriks, sest vahel jõuab arusaam, et see oli elu ägedaim kogemus, kohale alles siis, kui reisisell juba koju tagasi on jõudnud.

Seetõttu tuleks alati anda edasi realistlik pilt, ei ole päris nii, et reisid seljakotiga Hispaanias neli kuud ringi ja puhkad palmi varjus. Tegelikult teevadki pea kõik vahetusõpilased läbi neli faasi: uude riiki saabumise eufooria, peale seda kohale jõudev reaalsus koos oma nõudmistega, seejärel leppimine ning viimaks soov, et see kogemus niipea ei lõppeks.

Taskuhäälingu seekordsest osast saab veel vastuseid küsimustele, milliste riikide tudengite seas on Eesti menukas sihtriik ja miks, kuidas mõjutas vahepealne poliitiline olustik välistudengeid, millise pitseri vajutas tudengielule pandeemia, kus meie koordinaatorid on ise end täiendamas käinud ja palju muud.