Laur Kaunissaare: inimene teeb kohutavaid vigu. Kuidas sellega elada?
Juunis etendusega "Mäletan / Ei mäleta" avalikkuse ette tulnud Kaunissaaret ajendas lavastust looma märkamine, et sellal kui laulva revolutsiooni kohta käibib narratiiv, mida kõik moel või teisel tunnevad, laiutab 80ndate aastate koha peal must auk. Sellest ajajärgust ei kõnelda avalikes debattides, kunstiteostes ega suurt muudeski vormides. Ent 1991 ei saabunud päeva pealt! Inimesed, kes aitasid sel sündida, olid ka kaheksakümnendatel tegevad.
"Hilist nõukogude aega audivisuaalkultuuris peaaegu et ei eksisteeri," nendib Kaunissaare. "Kujutan ette filmi, mis algab kaadriga, kus Andres ärkab 1982. aastal Õismäel oma neljanda korruse korteris, sööb hommikust ja läheb tööle. Mis elu ta elab? Kes on ta kümne aasta pärast?"
Mälu ja unustamise vahekordi uurides tekib paratamatul küsimus, kes otsustab, mida mäletada ja mida unustada ning missugune roll on selles riiklikel struktuuridel. Missugune suhe on või peaks olema ajaloolisel ja kunstitõel? Samuti tuleb arutusele küsimus, miks inimesed enamasti ajaloost õppima ei kaldu, kuigi neid võimalusi pakub ajalugu üha uuesti.
