KOGEMUSLUGU | Kristin COVID-osakonnas töötamisest: enne minekut valdas mind kahtlus, kas see haigus on ikka olemas

Kristin on väikelinnast Valgast pärit noor, kes elab praegu Tallinnas ja õpib Tallinna tehnikaülikoolis arhitektuuri ning Loovruumis kogemusnõustamist. Vabal ajal end spordile, enesearengule, oma blogile ja investeerimisele pühendav Kristin otsustas võtta mõnda aega tagasi kätte ja minna COVID-osakonda appi. Põhjustest ja saadud kogemusest räägib Kristin kohe ise lähemalt.

Kuidas sattusid COVID-osakonda?

Minu juurde tuli elama sõbranna Marge, kes õpib ise Tartus meditsiini, ning tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei sooviks tööle tulla. Töö oli Tartus, aga mina töötasin ja toimetasin igapäevaselt Tallinnas. Olin sellest ideest ja mõttest kohe vaimustatud. Võtsin ise haigla personaliga ühendust ja kohe järgmine päev sain telefonikõne ning sealt see asi lõpuks nii välja kooruski, et sain COVID-osakonda tööle.

Miks läksid COVID-osakonda tööle?

Selle taga on mitmeid põhjuseid. Üks suurimaid nendest oli see, et ma põgenesin iseenda eest. Minu loomus on juba selline aktiivne, ma tahan, et kogu aeg toimuks midagi, et oleksid sisutihedad päevad. Ma tahan elu, mis on üles ehitatud õigetele väärtustele. Teiseks põhjuseks oli see, et praegu on haiglates meeletu suur kriis just töötajate puuduse pärast. Seal leidub nii palju arste, hooldajaid, õdesid, kes töötavad kahel kuni kolmel kohal. Sa vaatad neid inimesi ja näed, kui läbipõlenud nad seesmiselt on. Teha jutti 36 tundi tööd ja tulla uude osakonda tööle praktiliselt magamata – kas see on tervislik? Kas see on see unistuste meditsiinitöötaja elu? Kindlasti mitte. Kolmandaks põhjuseks oli see, et ma saan panustada meie ühiskonda kõige raskemal ajal iseenda kaudu, aidata neid inimesi palatites, kes vaaguvad elu ja surma vahel.

Kas sul oli ka varasem väljaõpe või said selle kohapealt?

Mul varasemat kogemust ei olnud. Kogu väljaõpe oli kohapeal ning selle jaoks pidi iga töötaja läbima vastava koolituse.

Milline nägi välja sinu tavapärane tööpäev? Kas sinu tööpäev vastas ootustele ja sellele, mida endale ette kujutasid?

Tööpäeva pikkus oli 12 tundi. Kokku olime päevas üheksa tundi mustas tsoonis ja kolm tundi puhtas tsoonis. Hommikul alustasime patsientidele toidu kätte jagamisega. Igal patsiendil oli vastav dieet. Igasse palatisse minnes pidime panema kollase kitli selga ja kindad kätte ning enne palatist väljumist pidime nii kitli kui kindad ära viskama. Pärast kandikute kokku korjamist puhastasime iga päev palateid. See oli igapäevane tavaline hommikune ring.

Kindlatel kellaaegadel olid inhalatsioonid, mida arst oli kellelegi välja kirjutanud ja mida pidime patsientidele tegema. Kuna väga palju oli vere- ja muude analüüside võtmist, jooksime alati labori vahet. Aga selleks oli vaja taas kaitsevarustus ära võtta (prillid, müts, respiraator). Vahel oli vaja minna patsientidega uuringutele ja mõnikord oli inimesi vaja ka pesta.

Toimetusi jagus väga palju. Kes koju said, nende palatid pidime korda tegema, et uus patsient saaks asemele tulla. Aeg kulges seal väga kiiresti.

Õhtul pärast viimast toidukorda tegime palatid lõplikult puhtaks, viisime prügi välja, vaatasime, kas mustas tsoonis on kõik vajalik olemas, et vahetuse lõpus saaks vahetuse üle anda. Üleandmisel rääkisime patsientide seisunditest, mis tegema peab, millist hoolt keegi vajab, et uus vahetus teaks, mida tegema peab.

Kuidas sinu tuttavad sellesse suhtusid?

Ma rääkisin oma pereliikmetele seda alles siis, kui see läbi sai. Ma ei tahtnud, et mu pere hakkaks selles osas ekstra muretsema ja üle mõtlema. Ma tahtsin neid lihtsalt säästa. Hiljem rääkides tundsin, et nad olid minu üle väga uhked, nad pole seda öelnud, aga nendest peegeldus see.

Aga paljud teised tuttavad ning minu Tallinna ülemus ja mentor näitasid minu suhtes üles väga suurt
austust. Et sellises olukorras panustan meie ühiskonda oma vabast ajast.

Mida see kõik sulle õpetas?

Esiteks, oma aja väärtustamist. Ma olin kogu see periood iga päev seitse päeva nädalas tööl ja nii kolm kuud järjest. Ma sõitsin iga reede Tallinnast Tartusse ja pühapäeval taas Tartust Tallinnasse. Mul polnud aega mitte millegi muu kui vaid spordi, enesearengu ja töö jaoks. Nüüd kui kõik on läbi, tunnen, et ma saan rohkem pühenduda nendele toimingutele, mis on minu elus väga-väga olulised.

Teiseks, kuidas hooldada inimesi, millised raskused nendega on, mida peab arvestama. Kindlasti suhtlemist, rääkimist, mida teed, miks teed. Väga oluline on omavaheline kommunikatsioon patsientidega.

Mul oli võimalus näha, kuidas kateetrit pannakse, teatud haavandeid – nende puhastamist ja sidumist. Sain ka patsiendile ise süsti teha, see oli mega lahe kogemus. Eriti äge oli, kui ekstra intensiivosakonna brigaad tuli kanüüli panema oma varustusega. See vaatepilt oli nagu otse opisaalist.

Õpetas mind, millised näevad välja öövahetused ja kuidas on teha 24 tunni pikkune vahetus. Õppimiskohti on väga palju. Kuna minu kokkupuude meditsiiniga on olnud null, siis ma olin seal nagu käsn, kes kõike endasse ammutas.

Milliseid raskusi tuli ette? Kuidas nendest üle said?

Minul raskusi ette ei tulnud. Mina nautisin pigem seda aega ja võtsin sellest oma maksimumi. Kuigi kõige raskem hetk, mis senini on olnud, oli see, et jäin ka ise vahepeal COVID-isse. See oli kuidagi emotsionaalselt raske, et pole võimalik. Mind sildistati kohe – sa oled COVID-is, miks sa palavikuga Tallinna sõidad, hull oled, kas sa ikka testima lähed – ja kõik muu sellega kaasnev.

Milline oli meeldejäävaim hetk?

Neid hetki oli palju. Kuid esimese mõttena tuleb kohe pähe, kuidas üks vanem proua vaatas mulle otse silmadesse ja ütles, et ma näen sinu silmadest, et sa oled väga hea inimene. Paljudega sai väga pikalt elust enesest räägitud, kui vabam moment oli. Enamik inimesi kogu aeg tänasid. Nad ei osanud mitte kuidagi ära tänada. Personalile toodi alati magusat, veini, kooki, puuvilja, kui patsient koju sai. Väikestel asjadel on hindamatu väärtus, kui see tuleb otse siirast südamest.

Miks otsustasid sellest blogi pidada?

Ma kirjutan oma blogi vaimselt rasketest teemadest. Ja ma tahtsin lihtsalt tuua inimestele rohkem selgust, mis tegelikult toimub COVID-sektoris.

Mida tahaksid öelda noortele, kes haigust tõsiselt ei võta?

Ma ei hakka kellelegi midagi ütlema. Iga sinu tõde/arvamus on õige. Mina isiklikult enne minekut ei võtnud seda asja üldse tõsiselt. Mind valdas kahtlus, kas see on ikka olemas. Kuid mu pilt muutus hetkega, kui olin seal osakonnas. Sealt tuli taipamine ja arusaam, mida see kõik tegelikult endast kujutab. Raske on uskuda teisi, kui ise seda ei näe ega koge.

Kristinit intervjueeris Teeviida sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats, toimetas Mariliis Lulla.

Projekt valmib Delfi, Teeviit.ee, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti koostöös.