Esimene suhe – ilus mälestus või valus õppetund?

Suhtesse astumine ja sellega toime tulemine võib asetada noore õlule paraja koorma. Surve vastata ootustele, soov muljet avaldada ja meeldida võib panna iseennast ja oma tundeid unustama. Eriti valusalt võib see tabada neid, kel madal enesehinnang ja raskusi „ei” ütlemisega. Oma esimese suhte lugu jagab Liis. Nõuandeid, kuidas suhtega kaasneda võiva surve ja kahetsusega toime tulla, annab psühholoog, paari- ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Liisi (29) lugu

„Kolisin oma esimese kaaslasega kokku juba 18-aastaselt. Tundsin sel ajal, et hoolin temast päriselt, aga tagantjärele olen mõelnud, et mind lihtsalt vaimustas see, et keegi tunneb minu vastu lõpuks ometi huvi.” Liisi sõnul ei olnud ta oma eakaaslaste hulgas eriti populaarne ja tajus end pidevalt autsaiderina, keda seltskonda ei oodatud. Nii oligi Liis väga meelitatud, kui kohtas endast kuus aastat vanemat noormeest, kes talle tähelepanu pööras. „Kindlasti ei olnud see mingi suur armastus, aga olin tähelepanust täiesti lummatud. Olin elevil ja uskusin, et tegemist on suurte tunnetega. Samuti tahtsin teistele näidata, et ka mina olen midagi väärt ja lausa nii palju väärt, et keegi soovib minuga kogu oma elu jagada, minuga koos elada. Muidugi ei mõelnud ma tol ajal, et teen seda kõike teistele näitamiseks – alles hiljem olen enda jaoks oma suhtega kiirustamise niimoodi lahti mõtestanud.”

Esialgu tundus kõik hästi olevat. „Käisin gümnaasiumi viimases klassis, mul oli palju tegemist ja nii ei jäänud eriti aega oma tunnete üle mõtisklemiseks. Kõik läks kuidagi iseenesest ja samas oli ka äge. Suhe andis mulle justkui uue ettekujutuse iseendast. Mulle tundus, et minusse suhtutakse paremini, nagu minus oleks mingi elutarkus või küpsus, mida teised imetlevad,” meenutab Liis.

Mõne aja möödudes pani ta aga tähele, et kaaslasega koos veedetud lähedushetkedest jääb justkui midagi puudu. Ehkki Liis ei tundnud ennast suhtes enam hästi, ei kiirustanud ta oma kõhklusi kaaslasega jagama. Nii kestiski nende suhe lausa kuus aastat. „Ma ei mõelnud selle aja jooksul kordagi tõsiselt lahkumineku algatamise peale. Mulle tundus, et need probleemid, mis mul on, on mingi minu isiklik teema, et mu kaaslane ei ole milleski süüdi, ja kui avaldan soovi lahku minna, siis peaks mul olema ette näidata mõni suur põhjus, suur etteheide. Kui lahku minnakse, siis ju alati küsitakse esimese asjana: „Miks?” Aga miks siis? Oli selge, et sellist suurt põhjust mul ei ole ja pole mõtet seda üldse jutuks võttagi.”

Alles siis, kui lõpuks hoopis kaaslase soovil lahku mindi, hakkas Liis seljataha jäänud suhet põhjalikumalt analüüsima. Koos veedetud aastad tundusid talle raisatud ajana, sest ta oli kogu selle aja peaaegu täielikult suhtele pühendanud. „Ma ei läinud pärast gümnaasiumi lõppu ülikooli, olin oma vanematest täiesti võõrdunud, mul ei olnud tekkinud tugevaid sõprussuhteid, olin üksi ja ainus emotsioon, mida tundsin, oli kahetsus raisatud aja pärast. Kuigi nüüdseks olen edasi liikunud, tunnen mõnikord siiani, et minu esimene suhe avaldab mõnes olukorras mulle endiselt mõju. Kõike seda, mis on esimene, tuuakse ju esile, peetakse eriliseks – mul on kahju, et mul ei ole oma esimesest suhtest ilusat mälestust, vaid ainult valus õppetund.”

Kuidas kahetsusega toime tulla?

„Kui oleme teinud elus otsuseid, mida pärast väga kahetseme, siis esmalt tuleb suhtuda endasse sõbralikult – absoluutselt kõik inimesed teevad elus vigu ja kui end ning saatust lõpmatult kirume, siis see meid ei aita. Küll aga saame mõelda, millest meie eksisamm oli tingitud ja mida peaksime ette võtma, et sellised vead ei korduks,” soovitab psühholoog, paari- ja pereterapeut Kätlin Konstabel. „On inimesi, kellele läheb väga korda teiste arvamus, nad ei oska „ei” öelda ja tahavad väga teistele meeldida – liiasena võib see kaasa tuua probleeme, sest meie enda vajadused jäävad tagaplaanile. Endast paremini arusaamist, enesekehtestamist, suhtlemisoskust – kõiki neid omadusi saab õnneks arendada.” Konstabel julgustab sellises olukorras mõtlema, mis on sellest suhtekogemusest õpitud ja mis on selles positiivset. Kui aga kahetsusväärne suhe on toonud kaasa elumuutvaid valikuid – kas on näiteks kool pooleli jäänud, kolitud välismaale, katkenud läbisaamine lähedastega või saadud ise planeerimatult lapsevanemaks –, siis kibeduse vältimiseks on vahel vaja ka spetsialisti abi.

Mida teha, kui tajud survet astuda järgmine samm?

Kätlin Konstabeli sõnul juhtub lähisuhete loomisel väga tihti, et mingi samm on juba astutud, kogemata või poolnaljaks huvitundev signaal teele pandud ja siis mõeldakse ümber. „Kui tundub, et teisel on tutvusega plaanid, mis mulle ei sobi, siis pole muud väljapääsu, tuleb ausalt teisele poolele öelda, mis tunne on. Ausus ei tähenda ebaviisakust. Saab öelda nii, et hindad teise juures väga neid ja neid omadusi ning et on tekkinud mulje, et teise meelest olete juba paar, peaksite kokku kolima või niisama suudlemisest kaugemale jõudma – aga et sa pole selles päris kindel ja vajad natuke aega. Aja maha võtmine võib teinekord ju tähendada, et tekib arusaamine, et teine ongi tõesti see õige, aga igal juhul mõtted ja tunded selginevad.”

Konstabel toonitab, et väga oluline on meeles pidada, et sõnastaksime täpselt, mida „vajan aega” tähendab – ja siis sellest ka kinni peaksime. „Kui räägime teisele, et tahame pausi, aga ise otsime internetis ikka kontakti või reageerime kõigile tema sõnumitele, teevad vastuolulised signaalid meie tõsiseltvõetavusele suure karuteene.”

Surve tajumisel tasuks Konstabeli sõnul mõelda ka seda, et võib-olla tunneme survet vaid oma peas. „Ka siin aitab otse rääkimine. Suhetes mõtete lugemisse uskuda ei tasu mitte kunagi. Võib-olla meie varasemad negatiivsed kogemused on meid teinud väga tundlikuks ja me kipume üle või lihtsalt viltu mõtlema,” julgustab ta avatud dialoogi pidama.

„Alati tasub endale meenutada, et arvaku või oodaku teised mis tahes, see on sinu elu ja kui midagi viltu läheb, siis oma valikute eest vastutad ikka ise,” võtab ta teema kokku.

Projekt valmib Delfi, Teeviit.ee, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti koostöös.