VAATA JA LOE | Millised parandused tegi Heinz Valk viimasel hetkel oma legendaarse "Ükskord me võidame niikuinii" kõne käsikirjas?

1988. aasta suvi oli arvatavasti Eesti rahva ajaloos üks erakordsemaid. See kulmineerus septembris Eestimaa Lauluga Lauluväljakul, millest võttis osa hinnanguliselt 300 000 inimest. Esimesena astus nende ette, paber käes ja sinimustvalge lint üle õla, Heinz Valk, et esitada oma nüüdseks legendaarseks saanud kõne. Valk meenutab Delfile sellele eelnenud kuid ja seda unustamatut tunnet, mis kõnepuldis tekkis.

11. september 1988, Eestimaa Laul. Heinz Valk, kuidas Te sattusite seda kuulsat kõne pidama? Kes tegi Teile ettepaneku?

Alustaksin veidi kaugemalt. 1988. aasta suvi oli arvatavasti Eesti rahva ajaloos üks erakordsemaid, mida enam kunagi korrata ei õnnestu. Sest tuleb arvestada, et ligemale pool sajandit oli eestlased peitnud oma isamaalisi tundeid sügavale hingesoppi, ja nüüd uute poliitiliste olude valguses hakkas üha rohkemas inimestes kibelema soov midagi väga võimsat ja oodatud ära teha. Sellele andis alguse 1.-2. aprillil toimunud loomeliitude pleenum, kus öeldi välja niisuguseid sõnu, mille eest oleks veel paar aastat tagasi vangi läinud. Ja see, et neid sõnu ei öeldud kuskil rahvamajas või kirikus, vaid võimu kantsist, see vabastas senini rahvas olnud hirmu ja inimesed said hoobilt iseendiks.

Sealt peale algas sündmusteahel lausa gallopeerivalt - üks kõmakas teise järel, kuni lõpuks Tallinna Vanalinna Päevade lõpul toimunud kuulsal öölaulupeol lendas kork pealt ära.