Milline üllatuslik ese ühendab taasiseseisvunud Eesti kaht tulist poliitilist konkurenti Edgar Savisaart ja Mart Laari?

Edgar Savisaart on alati saatnud poliitikas korralik vastandumine. Sellest hoolimata on ta Eesti taasiseseisvumise aja üks olulisem isik ja keerulise üleminekuperioodi valitsusjuht.

See artikkel on osa Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva projektist Virtuaalmuuseum. Koos toonaste võtmeisikute ja erinevate muuseumide abiga oleme kokku pannud näituse, mille sarnast pole varem tehtud: 30 ikoonilist eset, millel on taasiseseisvumise perioodil oluline lugu jutustada. See on Edgar Savisaare mantli ja tema valitsuse lugu.

Eesti Päevalehe ja Delfi Virtuaalmuuseumi leiad SIIT!

Edgar Savisaart tuleb pidada taasiseseisvumise aja üheks olulisemaks isikuks, juhtis ta ju kõige murrangulisemal ajal 1990-1992 Eesti üleminekuvalitsust. Aga juba Rahvarinde juhtfiguurina lükkas ta käima suured aktsioonid, nagu Balti kett, ja panustas majanduspeadlasena IME projekti.

Savisaart on alati saatnud poliitikas korralik vastandumine, oli see siis taasiseseisvumise eel Rahvarinne vs Eesti Kongress, 1990ndate alguses Rahvarinne vs Isamaa või hiljem Keskerakond vs Reformierakond.

Taasiseseisvumise järel, esimestel valimistel oli tema suurim rivaal vast valimisliidu Isamaa liider Mart Laar. Milline üllatuslik ese ühendab kaht tulist poliitilist konkurenti Edgar Savisaart ja Mart Laari?

See hommikumantel! Mantlit kasutas väidetavalt Savisaar Toompea lossis (kus olid toona ka valitsuse kabinetid) valitsusjuhi pesemisruumides. Peaministriametist lahkudes jättis ta selle nagisse rippuma, järgnenud valitsusjuht Tiit Vähi seda ei kasutanud ja kui Mart Laar 1992. aasta sügisel ametisse sai, otsutas ta riideeseme Eesti Rahva Muuseumile kinkida.

Nii räägib muuseumi legend, info, mis koguhoidjatel on. Savisaar ise on aga öelnud, et tegemist siiski polnud tema isikliku riideesemega, vaid kellegi tema eelkäija oma.

Peaministriks 54 toetajaga

Savisaar on läinud Eesti ajalukku kui peaminister vastutusrikkal üleminekuperioodil. Tema valitsus tuli võimule 3. aprillil 1990. aastal veel Eesti NSV valitsusena ja see toimis Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991 kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena. Ühelt poolt oli see väga keeruline aeg, näiteks inimeste igapäevaelu kasin toimetulek, teisalt oli see aeg täis vabaduseiha, rahvusliku eneseteadvuse taasärkamist, lootust.

Kuidas üldse Savisaare valitsus ENSV-s sündis? 18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, kus Rahvarinne sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said ülemnõukogus 45 kohta 105-st, enamusest jäi vähe puudu. Savisaar valiti Eesti NSV valitsuse esimeheks (peaministriks) 54 poolthäälega.

Veidi enne, 24. veebruaril, olid toimunud ka teise Eesti rahva esinduskogu, Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu Eesti Kongressi valimised. Valiti 464 saadikut kodu-Eestist ja 35 välis-Eestist, pluss 43 kodakondsuse taotlejate poolt. Kolm suurimat rühmitust olid Rahvarinne, Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

11.–12. märtsil toimus Eesti Kongressi esimene istungjärk Estonia kontserdisaalis, mis otsustas taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Kuulutati välja üleminekuperioodi, kindlate sammudega iseseisvuse taastamiseks. Eesti piiriks jäägu Tartu rahu piir, valmistatakse ette Eesti Vabariigi kodanike isikutunnistuste väljaandmist.

Etteruttavalt: 30. märtsil kiitis ka Ülemnõukogu heaks üleminekuperioodi, võeti vastu otsus Eesti riiklikust staatusest, millega NSV Liidu riigivõim Eestis tunnistati ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine ja üleminekuperiood.

Eesti Kongressi esimesel istungil valiti ka selle täidesaatev juhtorgan Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. Kurioossel kombel kuulus Eesti Komiteesse ka Savisaar. Kuid kahe rahva esinduskogu, Eesti Kongress ja Ülemnõukogu omavahelised suhted olid edaspidi pingelised, sest nägemused, millisena Eesti Vabariik taastada, erinesid.

Eesti Kogressi ja Rahvarinde eestseisused kohtusid küll peagi ja lubasid omavahel koostööd teha, kuid pärast Ülemnõukogu valimisi see kokkulepe unustati. Üheks mitmest tüliõunaks kujunes näiteks uue valitsuse moodustamine, millesse Eesti Kongressi ei kaasatud. Küll oli valitsuses neli Eesti Komitee liiget. ENSV konstitutsiooni järgi allus valitsus Ülemnõukogule, ka seadusandlik võim jäi selle kätte.

Kaks leeri siiski taasiseseisvumise taastamisel ühinesed ja said oma erimeelsustest üle, ka suudeti koostööd teha põhiseaduse assamblees uue põhiseaduse valmimisel.

Poliitiliselt pöördelised hetked

Savisaare valitsuse aega jääb mitu olulist sündmust, mis kõik kui malekäigud viisid lõpuks iseseisvuse taastamiseni.

Interrinde rünnak 15. mail 1990, mil kõlas Eesti rahvale raadio kaudu Savisaare kutse "Toompead rünnatakse!" ja mis tõi venemeelsete kõrvale sinimustvalgete inimsumma, näitas, et iseseisvusevastaste tunnid on peagi loetud.

Üheks olulistest sündmustest oli ka 13. jaanuaril 1991, mil Tallinnas toimus Vene Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini kohtumine Balti riikide juhtidega ja kus tehti ühisavaldus üksteise riikliku suveräänsuse tunnustamise kohta. Jeltsin pöördus Vene sõjaväelaste poole üleskutsega hoiduda relvade kasutamisest - just olid möödunud verised sündmused Vilniuses ja Riias.

3. märtsil aga toimus Eesti iseseisvusreferendum. Sellest võttis osa lausa 82,86% valimisõiguslikest elanikest ja 77,83% neist pooldas iseseisvuse taastamist.

Raske majanduslik aeg

Iseseisvumise taastamise kõrval oli see üleminekuperiood tegelikult raske aeg, eriti majanduslikus mõttes. Anaüütikud on hinnanud, et perioodil 1990-1992 kasvasid hinnad paari aastaga ca 3,3 korda. Suur osa ajast möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid.

1990. aastal kimbutas eriti liha- ja piimatoodete hinnatõus, 1991. aastal seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ja paljud jäidki leivata. Ka või kadus 1992. aasta alguses lettidelt, sest võikaupmehed ootasid hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid avamas.

Selles olukorras ta võitis küll ülemnõukogus umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel veebruaris, kui üleminekuperiood läbi sai, ja andis ohjad edasi Tiit Vähi nn ametnike valitsusele.

"Inimesed olid küllaltki optimistlikud, meil oli majanduspiir paigas, piirivalve, omandireform läbi viidud, Eesti oli reformidega jõudnud küllaltki kaugele," on Savisaar meenutanud taasiseseisvumise 25. aastapäeval ETV-le antud intervjuus. "Et ta [Savisaare valitsus] tegelikult kaks aastat vastu pidas, ei osanud keegi arvata. Meeskond oli hea, meil olid ministrid, keda sellises koguses on harva leida, kus kogu süsteem on kaetud inimestega, kellest enamus jah olid küll esimest korda valitsues, aga seda enam nad ka püüdsid," ütles Savisaar oma üleminekuvalitsuse kohta.

Savisaar jäi Eesti poliitikasse siiski veel aastakümneteks ja on tõenäoliselt poliitik, kellest Eesti meedia on aastakümnete jooksul kõige enam kirjutanud. Peaministriks, tõsi küll, ei õnnestunud tal erinevalt rivaal Mart Laarist, enam kunagi saada.

Mis oli tema peaministriaja kõrghetk? "Iseseisvumine ikkagi, sellest sõltus kõik muu."

Vaata, milline oli Edgar Savisaare valitsuse programm: