Toompead rünnatakse! Kuidas Interrinne lossiväravad maha murdis, aga lõpuks häbiga minema lonkis
(69)
Eesti Päevalehe ja Delfi Virtuaalmuuseumi leiad SIIT!
Kevadel 1990 liikusid eestlased jõudsatel sammudel taasiseseisvumise poole. Märtsis valitud ülemnõukogu tunnistas kohe NSV Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks alates selle kehtestamisest 1940 ja kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.
Kui 8. mail võeti vastu seadus Eesti sümboolikast, tuli sellele mõne päevaga Moskva keskvõimu, eesotsas Mihhail Gorbatšoviga tühistamiskäsk.See omakorda saatis signaali Interrindele, siinseid sõjakaid venemeelseid, tehasetöötajaid, töölismalevlasi koondanud liikumisele.
Nii võtsidki 15. mail tuhanded mässajad Mihhail Lõssenko juhtimisel ette tee punalippudega Toompea lossi juurde. Kella neljaks pärastlõunal lainetas plats punaloosungeist ja lippe kandvatest meeleavaldajatest. Meeleavaldajad nõudsid ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kohest tagasiastumist, Eestit iseseisva riigi suunas tõukavate seaduste tühistamist, referendumit Eesti riikliku staatuse üle ja hinnatõusu peatamist.
Kõrvalhoome kaudu, mis oli lossiga ühenduses, saadi ka katusele, kus lühikeseks ajaks kaks meest heiskasid punalipu.
Keegi avas mässajatele väravaluku?
Ühel hetkel tungis rahvas Toompea lossi väravatest sisse ja valgus sisehoovi. Toona lossis tööpostil olnud miilitsapataljoni ülem Jaan Toots meenutab, et väravate ees oli veoauto, mis blokeeris sealt sisse saamist aga nii kui murti väravad ülevalt alt paindu, siis pääsesid mässajad sisse, auto pandi tühikäigule ja veeretati eest ära. Legendid räägivad, et keegi seestpoolt tegi lossi väravate luku lahti.
Tootsi sõnul pidas ta tol hetkel oluliseks rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Kuigi mõtteid oli teisigi, otsustati jagada lossis olnutele enesekaitseks viis Kalašnikovi automaati. Need said lisaks Tootsile riigikogu juhataja Ülo Nugis, siseminister Olev Laanjärv, valverühma komandör Evald Tõnurist ja Nugise abi Karl Tiilik. Toots meenutab ka, kuidas läks, automaat käes, õue, et edastada mässajatele sõnum: karjuge siin lossiõues palju jõuate, aga niipea, kui lossi sisse murrate, me enam nii rahumeelsed ei ole.
Lossihoovi tunginud meeleavaldajad lehvitasid loosungeid ja pidasid kõnesid, ent tundusid ise ka veidi segaduses olevat. Olukorda ei muutnud kergemaks ka ülemnõukogu liige, NSVL-i õhukaitsediviisi komandör, kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov, kes ilmus lossihoovile ja nõudis mässajatelt selgitust - mis laamendamine see on? See oli see moment, kus nõukogudemeelsed tehasetöölised said aru, et Nõukogude armee toetust nende selja taga ei ole.
Vahepeal oli aga Savisaar rahvast Toompea kaitsele jõudnud kutsuda. "Toompea lossi istungite saali nurgas oli raadiosaatja, millelt tavapäraselt anti edasi ajakirjandusele teateid ülemnõukogu töö ja otsuste kohta, Savisaar kasutas seda, et Eesti rahvast lossi juurde kutsuda,” meenutab Toots.
Eestlased säilitasid külma närvi
Seda ei pidanud mitu korda ütlema, vaid poole tunniga oli Toompea lossi esine sinimustvalgeid kandvaid eestlasi täis. Interrinde mässajad mõistsid, et nende protesti ei toeta mitte keegi ja asusid häbist nina maas koduteele.
"See ongi sellest päevast kõige tugevam mälupilt. Vaatasin rõdult lossi platsile, kuidas intrid lähevad noruspäi läbi eestlaste spaleeri mäest alla. See oli võimas," on kirjeldamud toonane riigiminister Raivo Vare ERR-ile.
Isegi veidi uskumatul kombel ei läinud tol päeval eestlaste ja interite vahel suuremaks kähmluseks. Isegi pärast, kui eestlased kohale tulid ja interrinde liikmed lahkusid. Eestlased olid külma närviga, ja Toompea lossi rõdult hüüdsid ülemnõukogu liikmed ja ministrid inimestele, et nad oleksid rahulikud.
"Hea oli, et ei jaotatud kõigile relvasid, nagu oli üks variant, sest raudselt oleks olnud üks inimene, kel poleks närv vastu pidanud ja siis oleks läinud juba ajalugu sootuks teisiti," võtab Toots kokku.
