Salajane raadiosaatja Pika Hermanni tornis: plaan B, et Eestis saaks äreval augustiputši ajal info edasi liikuda
(39)
Eesti Päevalehe ja Delfi Virtuaalmuuseumi leiad SIIT!
Plaani B, mis läinuks käiku siis, kui tele- ja raadiomaja eetris valitseks vaikus või teletorn lõpetaks töö, põhiarhitekt oli Eesti Raadio raadio- ja elektroonikainsener Mati Tähemaa, kelle loodud väikesed ultralühilaineala raadiosaatjad suutsid katta raadioleviga Tallinna linna ja lähiümbruse.
Nagu on meenutanud Avo-Rein Tereping, toonane Eesti Raadio tehnikadirektor: “Pisendamata nende meeste-naiste vaprust, kes tulid kaitsma vabadust, ei peaks unustusse jääma ka need tehnilised töötajad, kes olid teletornis silmitsi sõduritega, päästes aparatuuri hävingust ja needki, kes lõid alternatiivsed infokanalid, et Eesti ei osutuks muust maailmast äralõigatuks.”
Tähemaa oli ametlikult valitsuse elektroonilise kaitsemeeskonna liige, tegutsedes Raadio ja Televisooni Saatekeskuse laboratooriumis. Üheks tema ülesandeks oli näiteks teha ka ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile nimekiri raadioamatööridest, kes on suutelised välismaailmaga ühendust võtma, kui meil side siin ära katkeb. “Tegin selle nimekirja neljast inimesest, viisin selle Rüütlile Kadrioru lossi, seletasin ära, kuhu helistada , mida teha, kui sidet ei ole. Õnneks ei läinud seda nimekirja kunagi vaja,” meenutab Tähemaa nüüd.
Aga veelgi olulisem oli Tähemaa teine “leiutis”, nagu ta seda ise nimetab: transistoritel töötav stereoerguti, mis kujutab endast 100-vatise võimsusega raadiosaatjat. “Kui kaob ära Eesti Raadio või teletorni tehniline võimakus, siis saaksime Tallinna piirkonnas, natuke kaugemal olukorrast ülevaade,” selgitab Tähemaa.
“Kui ka teletorn oleks langenud ning raadiosaatjad vaikinud, oleksime kasutanud Raadiokeskuse labori inseneri Mati Tähemaa poolt valmistatud väikese võimsusega raadiosaatjaid, millega sai katta Tallinna ja selle ümbruse. Reservsideplaan oli täielik ja mõned ööpäevad oleks Vikerraadio kuulda olnud ka teletorni ning raadiomaja langemise korral,” kirjutab toonane valitsuse sidekeskuse ülem Aadu Jõgiaas oma raamatus “Veretu võitlus Eesti eest 1991”.
Üks Tähemaa saatjatest oli augustiputši ajal paigaldatud Toompeale Pika Hermanni torni. Tähemaa oli koos raadiosaatjaga torni tipus väikeses putkas.
“Keegi jälle tuli ja ütles, et tuleb saatja üles panna võimalikult kõrgesse kohta, juhul kui teletornis midagi juhtub, aparatuur segi pekstakse või midagi. Et oleks üks koht, kust saaks inimesi informeerida. Olin esimest korda seal tornis, sinna viis üles müstiline trepp, eks ehmatas ära, kui uks mu järgi kinni läks ja ma üksi seal üleval kükitasin. Keegi mulle ei helistanud, ma ei teadnud, mis toimub, kas vene tankid sõidavad lossi õue. Olin seal pikka aega teadmatuses,” meenutab Tähemaa. Kas ta kartis ka? “Seda kartsin, et järsku ei saa enam alla - kujutasin ette, kuidas ma lipunööriga alla laskun sealt,” vastab ta naljatledes.
Teine Tähemaa saatja viidi Lasnamäe veerule ühe tornmaja ülemisele korrusele. Selles majas asus sideministeeriumi raadiohäirete büroo aparatuur. “Üks saatja oli Lasnamäel ühe kõrge hoone katusel, kus oli poolsalajane kontrolliasutus, mis kontrollis eetrit. Kuulsin hiljem, et sinna oli ka minu saatja üles pandud,” märgib Tähemaa. See saatja asub nüüd Vabamu muuseumi kogus - on ajalooline meenutus nendest ärevatest augustipäevadest.
Salaja oldi ühenduses ka Soomega, toimis raadio-releeühendus teletornist. Kauaegne raadio ja televisiooni saatekeskuse peainsener Rein Ruudi on aga märkinud, et see polnud ainud kanal: oli ka merekaabel Tallinn–Porkkala ja kuigi see oli KGB kontrolli all, olid Eesti kaugsidelased loonud kaks illegaalset sidekanalit Helsingiga.
Tähemaa meenutab veel, et valmistuti ka selleks, et putši ajal hävitatakse kõik ringhäälingu saatekeskuse seadmed, niisiis viidi need enne peitu. “Laboratooriumi varustuse tassisime minu juurde keldrisse, need olid väga kallid riistad, et kui vana sõdurid tulevad, siis võivad need puruks peksta. Leedus ja Lätis oli nii, et tuldi saatjaruumi ja hakkati purustama aparatuuri,” räägib ta.
Vene sõdurite side halvamine
Vähemtähtis ei olnud neil päevil raadioamatööride töö, kes segasid oma saatjatega vene sõjaväelaste omavahelist raadioühendust ja pidasid sidet välismaaga, edastades sinna teavet Tallinnas toimuva kohta. “Tabasalus oli vägev raadioamatööride kollektiivjaam, seal oli mehi, kes kuulasid venelaste raadiosidet peal, panid segajad peale, samal sagedusel häirisid suhtlust kõvasti,” räägib Tähemaa.
Oluline oli ka see, et raadioamatöörid said sidet pealt kuulates teada Vene dessantväelaste plaanidest.
“Kui vene tankide kolonn läbi sõitis Eestist, olid tee peal kõik kuulanud nende juttu pealt,” ütleb Tähemaa.
“Kui Pihkva dessantmasinad 19. augusti õhtul Tallinnasse jõudsid, olid sõjaväelased suhteliselt väsinud, aga esimese asjana tegid nad sideproovi. See andis meile töösagedused ja tagavarasagedused kätte,” kirjeldab Jõgiaas oma raamatus. Kui dessantväelased jõudsid teletroni juurde, raporteerisid nad sellest Tondi sõjaväelinnakusse jäänud diviisi komandörile, kes käskis olukorrast ette kanda.
“Seda teostatakse sõjaväes tavaliselt kõnetabeli abil, näiteks kaks-kolm numbrit tähendavad mingit fraasi. Hetkest, kui numbreid ette hakati lugema, alustas meie segaja tööd. Dessantlaste poolt prooviti läbi kõik tagavarasagedused, kuid igal pool ootas meie segaja. Neil ei õnnestunudki situatsiooni ette kanda ja kogu operatsiooni juht ei saanud rünnaku käsku anda. Katkestasime nende side kolmeks ja pooleks tunniks. Ühtegi teadet ei jõudnud teletornist juhtkonna poole.”
