VAATA | Isetehtud särk EI! fosforiidile sümboliseerib laiemalt Eesti vabadusliikumise algust
(3)
1987. aastal ühinesid eestlased, et seista vastu Virumaale plaanitavate fosforiidikaevanduste rajamisele. Kitsamalt oli tegu meie keskkonnakaitse, aga laiemalt kodanikuliikumiste ja avaliku arvamuse esiletulekuga Eestis.
Eriti märgiliseks kujunesid mais Tartu tudengite korraldatud protestiaktsioonid, millel kanti fosforiidikaevandamise vastaseid loosungeid ja isetehtud särke. Alo Mattiiseni laulust "Ei ole üksi ükski maa" kujunes kogu liikumise sümbol.
Rahvas hakkab mässama?
Ivo Linna: „1987. aasta esimesel poolel ajas Alo kokku ühe seltskonna lauljaid, Jüri Leesment tegi sõnad. „Ei ole ükski üksi maa” lauluga oli plaan esineda Tartu raekojaplatsil suurel vabaõhukontserdil – viimasena. Aga rahvas oli fosforiiditeema tõttu nii erutunud, noortel särgid seljas, et Tartu linnavalitsus hakkas põnnama ja ütles Alole, et kui te tahate üldse seda esitada, siis laulate selle kohe alguses ära. Nad kartsid, et rahvas hakkab mässama. Me laulsime selle siis ära. Ja see raekojaplatsil olnud pilt oli väga võimas. Mõnel võis juba seljas näha Juhan Liivi sõnadega „Aga ükskord on Eesti riik” särki. Me ei teadnud ju, mis Eestist saab, mis Eesti rahvast saab, aga midagi selget oli õhus.”
Reet Linna: „Esimene kord, kui laulu „Ei ole üksi ükski maa” esitati, meid ei lastud ju eetrisse. Tegin televisioonile sealt saateid ja meid võeti maha. Kusagil oli otsetelefon, kust öeldi: ei, see ei lähe. Meid ei lastud eetrisse... Ja siis tekkis kõigis trots: pagan võtaks, miks me ei tohi laulda!? See on meie Eesti ja me laulame ju millegi ilusa nimel. See trots kandus edasi järgmistesse hetkedesse.”
Sügisel aga langes fosforiidiküsimus võimude päevakorrast lõplikult välja. See T-särk pärineb Eesti Ajaloomuuseumi kogust.
Lugu on osa Eesti Päevalehe ja Delfi Virtuaalmuuseumist, mille leiad SIIT!
