Erki Loigom: Kim Jong-un kasutab pandeemiat, et sundida Põhja-Korea rahvast ja eliiti püksirihma pingutama
(22)
Põhja-Koread valitsev dünastia toetub umbkaudu miljonist inimesest koosnevale eliidile, mis on tõenäoliselt esimest korda sunnitud elukvaliteedis järeleandmisi tegema.
Korea Rahvademokraatlikust Vabariigist ehk Põhja-Koreast kõnelevad uudislood sisaldavad sageli epiteete “saladuslik” või “maailma suletuim”. Koread ja eriti selle põhjaosa on tuntud aastasadu erakliku kuningriigina, peamiselt geograafiliste eripärade tõttu. Poliitiliste ning epidemioloogiliste arengute tulemusel on riik saamas inimtekkelise suletuse võrdkujuks. Mis toimub Põhja-Koreas?
Maailma “avatuimaks suletud režiimiks” (spordiajakirjanik Jaan Martinsoni võrdlus) peetud Põhja-Korea on koroonapandeemia algusest olnud välismaailmale suhtluseks suletud. Globaalse tähelepanu pälvimiseks mõeldud ärplemise asemel keskendub riik iseenesega hakkamasaamisele. 1990.-te näljahädast alates pole vaatlejatel olnud nii kasinat ligipääsu riigist tulevale infole.
Tavapäraselt riigis toimetanud sadadest abiorganisatsioonidest ei jätka 2021. aastal tööd mitte ükski. Ei ÜRO toiduabi programmil ega Punasel Ristil pole praegu Põhja-Koreas ainsatki välismaalasest töötajat. Valitsusväliste organisatsioonide esindajatest rääkimata. Suletud on kõik lääneriikide saatkonnad, kümnekonna esinduse vähendatud koosseisud istuvad pealinnas saatkondade territooriumitel koduaresti laadses olukorras. Venemaa saatkonna töötajad pidid hiljuti riigist lahkumiseks ületama Korea ja Venemaa piiri käsidresiinil.
Kõik viimase poolteise aasta teadmised riigist tuginevad vähestele allikatele, kes sinna smugeldatud mobiiltelefonide kaudu infot jagavad. Põhja-Korea riiklik ning välistarbijatele suunatud propagandamasin töötab küll täistuuridel, kuid ka sellest ei piisa ammendava tervikpildi loomiseks.
Riigijuht Kim Jong-un on võimutäiuse saavutamise hetkest ehk 2016. aastal toimunud Korea Töölispartei 7. kongressist korduvalt tunnistanud vigu riigi majanduselu juhtimisel. 2020. aastal partei 75. aastapäeval peetud paraadkõnes valas Liider pisaraid ja vabandas rahva ees Tema Enese tegematajätmistest tingitud kannatuste pärast. Veel 2012. aastal lubas Kim, et riik ei pea eales püksirihma pingutama, ent tänavu on ta sunnitud korduvalt rõhutama probleeme toiduainete kättesaadavusega.
Kolmel järjestikusel aastal kestnud põuad ning nendele järgnenud üleujutused on hävitanud märkimisväärse osa saagist ning Põhja-Koreal jääb rahva toimtiseks vajalikust saagist puudu umbes veerand. Tänavu ootab puudus isegi maisist, mida kasutatakse riisi ja kartuli aseainena. Olukord sarnaneb 90.-te keskpaigas alanud humanitaarkatastroofiga. Kim Jong-uni pöördumistes ning partei juhtorganitel peetud kõnedes kasutaski liider üllatuslikult semi tabuks peetud viiteid 90.-te näljahädale. Kui juba Kim kasutab niivõrd sageli mõistet “kannatuste marss”, kas olukord maapiirkondades võiks viidata kättejõudnud mastaapsele nälgimisele? Vastus on küll spekulatiivne, kuid pigem ei.
Pandeemia paine
Pole kahtlust, et koroonapandeemiast on saanud Kim Jong-uni seni raskeim juhtimisülesanne. Veel 2017. aastal USA-d tuumakonflikti kutsunud režiim on praegu silmitsi märksa maapealsemate väljakutsetega kui ballistika toel leevenduste kauplemine. 2018. aastal alanud “Korea sula” (korduvad tippkohtumised Donald Trumpi ja Lõuna-Korea president Moon Jae-iniga) lõppes aasta hiljem Vietnami pealinnas Hanois, kui Trump õigustatult uksi paugutas ja kauplemise lõpetas. Kim Jong-uni staaž maailmalavadel tõsiseltvõetava riigimehena jäi üürikeseks.
Kuid paradoksaalsel moel on koroonasuletus andnud türannile võimaluse korrektiivideks, et kutsuda korrale ühiskonda, mis on sula tingimustes liigseid lootusi hellitanud. See puudutab ka võimueliiti.
Ükski diktatuur pole juhi kontrolli all, kui teda ei toeta lojaalne kaaskond. Põhja-Koread valitsev Kimide dünastia toetub umbkaudu miljonist inimesest koosnevale kildkonnale. Tõenäoliselt esmakordselt on nad sunnitud tegema kompromisse elukvaliteedis. Näidispealinnas Pyongyangis on lõppenud imporditavad kaubaartiklid, sealhulgas toiduained nagu küpsetusõlid, jahutooted, puuviljad ja palju muud. Seda kinnitavad ka välissaatkonnad. Kevade ja suve jooksul on kütuste, teraviljade ning lihatoodete hinnatasemed läbinud ajaloo suurimad sinusoidid.
Lõuna-Korea keskpanga umbkaudsel hinnangul langes põhjanaabri majandus 2020. aastal 4,5%, olles eelneval kümnendil aastas kasvanud 1%-3% võrra. Senine kasv pakkus eliidile ja rahajumalatest uusrikastele ehk donju-le rikkalikku äraelamist. Ka tavakodaniku argieluline hakkamasaamine ajaga pigem paranes. Koroonapandeemia on olukorda muutnud, kuid režiim on teinud viirusest omalaadse liitlase.
Põhja-Korea elanikkonna hakkamasaamine on suurel määral sõltunud illegaalselt läbikäimisest Hiinaga. Tegelik eluliin on smugeldajate seljas üle Yalu ja Tumeni tarnitud kaubad. Riigi maavarade, tekstiili ja kalasaaduste ametlikku eksporti keelavad sanktsioonid. Põhja-Korea režiimi rahakott ning rahvamajandus on aga erinevad kategooriad. Kui sanktsioonirežiim asus esimest tühjendama, hakkas võim kümnist korjama rahvamajanduselt. Hiina piiril 30 aastat kestnud isetegevuse toodud majandusvabadus loob ohu, et tekivad ka poliitilised nõudmised. Selle reguleerimisele pakkus koroona ootamatud väljundi.
Turgude toimimist on Kimide pererežiim pidanud vajalikuks kärpida regulaarselt, kuid on tunnistanud, et elanikkonna äraelamiseks on need möödapääsmatud. Riiklik toidujagamissüsteem kannab Põhja-Koreas ammu hellitusnime “riiginälg”. Absurdsetele viirusetõkke meetmetele viidates (lumememmede veeretamise keeld, lumesajus ja udus väljas viibimise keel, rändlindude allatulistamine ja nii edasi) on piiriülesed tegevused ja nende tekittud vabadused tänaseks aga sisuliselt lõppenud.
Kogu Põhja-Korea piir saab lähikuude jooksul eluohtlikult elektrifitseeritud. Kasutusel on moodne Saksa ja Hiina jälgimistehnika. Piiriülesed mobiilikõned tuvastatakse. Veel 2019. aastal aktiivset igapäevaelu näinud piirijõgede idakaldad on muudetud piiritsooniks, kus loata viibijad hoiatuseta tapetakse. Sellekohased hoiatused ripuvad avalikult piiritsooni asulate kuulutustetulpadel. Põhja-Korea piirivalvurite kuulide läbi on hukkunud inimesed ka Yalu Hiina-poolsel kaldal.
Tavapärase 1000–2000 põgeniku asemel on tänavu Lõuna-Koreasse jõudnud vähem kui 40 ja selle suve jooksul vaid kaks inimest. Koroonareeglite rikkujaid ja Lõuna-Korea meedia tarbimiselt tabatuid koheldakse riigikorra vastastena. Karistused tuleb portaali Daily NK kohalike allikate andmetel kanda eluaegsete vangide sektoris sunnitöölaagrites.
Kuig koroona on absoluutselt kontrollitud ühiskonna taaskehtestamisel appi tulnud, on Põhja-Korea valitsuse sõnul endiselt viirusest puutumata. Seda väidet kordab ka Vene Föderatsiooni saatkond Pyongyangis. Sunnitult teeb sama WHO, kelleni jõudnud 34 000 testitulemust on olnud tõesti negatiivsed. Samas mahus teste teeb Eesti umbes pooleteise nädalaga.
Vaktsiinid ja ideoloogia ei käi kokku
Milline on Põhja-Korea valmidus ja tahe vaktsineerimiseks? Riigi olematu maksevõime võimaldab osa saada WHO abiprogrammist Covax, kuid vaid 1,7 miljoni doosi ulatuses. Sellest napist ressursist piisaks vaid eliidi kaitsepookimiseks. WHO hinnangul piisaks riigi võimekusest vaid AstraZeneca vaktsiinide laialijaotamiseks, mitte aga Pfizeri või Moderna toodete laialdaseks kasutamiseks. Hiina vaktsiine Põhja-Korea tõenäoliselt ei usalda, hinnangut kinnitavad ka tõhususuuringud.
WHO pakub Põhja-Koreale abi külmutusladude loomiseks, kuid nagu lugeja praeguseks aimab, on see pakkumine riigi suletuse tõttu ebarealistlik. Selle asemel veenab režiim ühiskonda, et järgmised viis aastat tuleb riigil ise hakkama saada. Uudistemagasinides räägitakse vaktsiinide ebaefektiivsusest ja tuuakse regulaarselt näiteid ohtlikest kõrvaltoimetest.
Laialdane vaktsineerimisprogramm eeldaks välismaiste partnerite seatud tingimuste tunnustamist. Mõte üle riigi omapäi toimetavatest välistöötajatest on jälgimisühiskonnale vastuvõetamatu. Ise hakkamasaamise ideoloogia ehk juche on riiklikku retoorikasse massiivsel moel naasnud, samuti kümnendi eest kadunud väljend “kommunism”. See kinnitab režiimi soovi kiiresti naasta Kim Il-sungi loodud ebainimliku eksperimendi alustalade juurde.
Aina kasinam eelarve, kahanevad valuutavarud ning argielus valitsev ebakindlus sunnib Kimi ümber korraldama ka Põhja-Korea juhtimist. Rasketel aegadel on Geniaalse Juhi retoorika asendumas Kollektiivse Kannatamisega. (Pikemalt saab Korea Töölispartei toimimisprintsiipide muudatustest lugeda siit.)
Koroonast tingitud ulatuslik ja enneolematu suletus pole riigi sõltuvust doonoritest vähendanud. Kui sotsialismibloki lagunemisel 1991. aastal moodustas Hiina tugi napi veerandi, siis kolm dekaadi hiljem juba 95% Kimi režiimi enam-vähem mõõdetavast majanduselust. Musta ja halli majanduse (relvakaubandus, narko- ja küberkuritegevus) osakaal võib olla suuremgi kui legaalsel.
Enim rahvusvahelisi survemeetmeid taluv režiim on paradoksaalsel kombel suutnud luua globaalsed võrgustikud illegaalse kaubanduse käigushoidmiseks. Prioriteetsed valdkonnad (Põhja-Korea jaoks tuuma- ja raketiprogramm) kahju ei kannata. Sanktsioonide mõju tunnetavad enim tavainimesed. Võib kindlalt prognoosida, et Põhja-Korea brutaalne režiim jätkab sanktsioonidele vaatamata oma tegevust. Klišeena mõjuv väide status quost kui kõigile osapooltele sobivast olukorrast on täna asjakohasem kui kunagi varem.
Selle arusaama toel võib olla ka kindel, et Hiina ei luba Põhja-Koreas näljast tingitud ebastabiilsusel tekkida. “Päikesepaiste poliitikat” viljeleva, peatselt ametist lahkuva Lõuna-Korea presidendi Moon Jae-ini suurim hirm on vajadus kaht Koread on ootamatult liitma asuda. Põhja-Korea pinnal ja Hiina piiril ootavad desinfitseerimiskeskused kinnitavad teadmist, et Pekingil on olukord täieliku kontrolli all.
