60 režissööri: plaan vähendada Eesti filmi rahastust 42% tähendab Eesti filmikultuuri vältimatut hääbumist
(75)
See pole liialdus. Valitsuse plaan vähendada järgmisel aastal Eesti filmide rahastust 42% tähendab Eesti filmikultuuri vältimatut hääbumist. Oleme hämmeldunud ja nördinud valitsuse plaanide üle vähendada niigi silmatorkavalt nappe toetusi Eesti filmile pea poole võrra. Poliitikute soojad käepigistused ning pidulikud naeratused meie filmide rahvusvahelise edu puhul ei ole valuuta, millega oleks võimalik filme teha. Väikeriigi kultuur vajab oma riigi tuge. Kui riik keeldub oma rahvuskultuuri hoidmisest, siis kultuur kaob.
Eesti film on olnud pärast taasiseseisvumist pidevalt alarahastatud. Täna saab Eesti filmitootmine riigieelarvest rohkem kui kolm korda vähem raha kui näiteks teater. Meil on kasutada aastas filmide tegemiseks kõigest 7 miljonit, mis vajaks mitmekordset tõstmist, kuid millest soovitakse hoopis kärpida 3 miljonit. Aastal 2022 plaanib riik toetada meid summaga, millest piisab ühe ja poole mängufilmi, paari lühianimatsiooni ja mõne dokumentaalfilmi tegemiseks.
Üks mängufilm aastas tähendab kodumaise filmikultuuri vältimatut hääbumist. Filminäitlejad, operaatorid, stsenaristid, kunstnikud ja tehnilised töötajad leiavad edaspidi rakendust ainult
nätsureklaamides ning poliitikute valimisklippides. Filmialane haridus muutub mõttetuks, sest BFMi filmiosakonda astunutel pole mitte mingisugust tulevikku. Kinolinadele ei jõua enam
kaalukaid teoseid, mis käsitleksid Eesti ajalugu ja identiteeti, kaasaegse eestimaalase olemasolu ja unistusi, pakuksid põnevust, katarsist või lepitust – neid võib näha veel vaid nostalgilistel
kinoõhtutel, kus näidatakse vanu Eesti filme. Sest uusi filme enam ei tule.
Eesti filmi on järjepidevalt alarahastatud. EV100 puhul tehtud ühekordne rahastussüst tõi filmi rahastuse peaaegu normaalsele tasemele ning tulemused olid kohe näha. Valmis ridamisi uusi filme, mis tõid sadade tuhandete kaupa vaatajaid. Kahjuks on valitsusel nüüd plaan jätta rahasüst ühekordseks ning püsivat immuunsust rahapuuduse vastu ei tekitata.
Sellest hoolimata on filmivaldkond olnud ise aktiivne ja teotahteline. Oleme jõudnud suurtele festivalidele ning pälvinud seal olulisi auhindu. Oleme loonud ridamisi edukaid rahvusvahelisi
koostööprojekte. Oleme hinnatud partnerid rahvusvahelisel areenil, meie panust oodatakse ja vajatakse. Ainuke, kes Eesti filmiloojate panust ei oota ega vaja, on täna Eesti riik.
Kujutage ette päeva, mil ei kirjutata enam ühtegi eestikeelset luuletust. Mil ei etendu ükski eestikeelne lavastus ega mängita ühegi Eesti helilooja teost. Kujutage ette päeva, mil vaikib viimane Eesti kirjanik ja millal laguneb viimane Eesti arhitekti maja. Eestikeelseid filme ei tee keegi peale meie. Kui riik keeldub Eesti filmide toetamisest, näeme peatselt päeva, mil linastub viimane Eesti film. Sealt edasi oleme veel vaid allhankijad teiste riikide filmitööstusele. Nende riikide, kes on mõistnud, hindavad ja peavad oluliseks omakeelset filmikultuuri.
Lugupidamisega,
Eesti filmirežissöörid:
Tanel Toom (“Tõde ja õigus”, “Pihtimus”, “Teine tulemine” )
Moonika Siimets (“Seltsimees laps”, “Juured: 40 aastat hiljem”)
Veiko Õunpuu (“Viimased”, “Sügisball”)
Jaan Tootsen (“Fred Jüssi. Olemise ilu”, “Uus Maailm”)
Ilmar Raag (“Klass”, “Eestlanna pariisis”)
Triin Ruumet (“Päevad, mis ajasid segadusse “)
Martti Helde (“ Risttuules”, “Skandinaavia vaikus”)
Marta Pulk (“Aasta täis draamat”)
Anu Aun (“Eia jõulud Tondikakul”, “Polaarpoiss”)
Rainer Sarnet (“Idioot”, Rehepapp”)
Peeter Simm (“Ideaalmaastik”, “Vee peal”)
Joosep Matjus (“Tuulte tahutud maa”, “Vanamees ja põder”)
Kadri Kõusaar (“Ema”, “Magnus”)
Priit Pärn (“Kolmnurk”, “Eine murul”, “1895”, “Porgandite öö”, “Elu ilma Gabriella Ferrita”)
Janno Põldmaa (“Leiutajateküla Lotte”, “Lotte ja kadunud lohed”)
Margit Lillak (“Südamering”, “40+2 nädalat”)
Sulev Keedus (“Somnambuul”, “Kirjad inglile”)
Liina Trishkina-Vanhatalo (“ Võta või jäta”, “Ma elasin Eesti Vabariigis”)
Oskar Lehemaa ( “Vanamehe film”, “Karv”)
Terje Toomistu (“Nõukogude hipid”)
Marko Raat (“Matusepäevikud”, “Fast Eddy vanad uudised”)
Aljona Suržikova (“Suur-Sõjamäe”, “Oodates imet”, “Ankeet”)
Priit Tender (“Ussinuumaja”, “Mont Blanc”)
Kullar Viimne (“Jagatud valgus”, “Kuidas ma Aafrikat päästsin”)
Katri Rannastu (“Pingeväljade aednik”, “Lehelapse suvi”)
German Golub (“Minu kallid laibad”)
Olga Pärn (“Elu ilma Gabriella Ferrita”, “Tuukrid vihmas”, “Lendurid koduteel”)
Ülo Pikkov (“Keha mälu”, “Tühi ruum”)
Kersti Uibo (“Vaikelu naisega”, “Kitsas on värav”)
Maria Aua (“Rauaniit”, “Samaaria mees”)
Toomas Hussar ( “Seenelkäik”, “Luuraja ja luuletaja”)
Raimo Jõerand (“Rodeo”, “Sea aasta”)
Vladimir Loginov (“Sipelgapesa”, “Prazdnik”)
Anna Hints (“Homme saabub paradiis”, “Jää”)
Liis Nimik (“Parem homne”, “Veel üks laul”)
Rain Tolk (“Jan Uuspõld läheb Tartusse”, “Kormoranid”)
Toomas Järvet (“Side lõpp”, “Karmil pinnal”)
Martinus Klemet (“Fatcula”, “Näotuvastus”)
Kaspar Jancis (“Krokodill”, “Villa Antropoff”, “Kapten Morten Lollide Laeval”)
Vallo Toomla (“Teesklejad”, “Marju Lepajõe. Päevade sõnad”)
Kaupo Kruusiauk (“Viimane vürst”, “Sandra saab tööd”)
Madis Ligema (“Sääskedest ja inimestest”, “Mõjutajad”)
Andres Maimik (“Kirsitubakas”, “Minu näoga onu”)
Heilika Pikkov (“Õlimäe õied”, “Juured”)
Krista Jutt (“Kelder”, “3D”)
Katrin Tegova (“Minu näoga onu”, “Kirsitubakas”)
Jaanis Valk (“Ahto. Unistuste jaht.”)
Madli Lääne (“Kolm päeva augustis”, “Sõelaga vett. Merle Karusoo”)
Anu-Laura Tuttelber (“Kärbeste veski”, “Talv vihmametsas”)
Evar Anvelt (“Hea karjane”)
Martinus Klemet (“Fatcula”, “Näotuvastus”)
Sergei Kibus (“Teofrastus”)
Kadriann Kibus (“Muhu: ätsed ja roosid”, “Tuvid”)
Andres Tenusaar (“Kolmnurga-afäär”, “Miriami kodutu koer”)
Nora Särak (“Valguseks/Valguseni/Valgusena”, “Juured: Poeem armastusest”)
Riho Västrik (“Patarei”, “Uued naabrid”)
Meelis Muhu (“Kihnu pulm”, “Aljoša”)
Priit Pääsuke (“Öölapsed”)
Eeva Mägi (“Lembri Uudu”, “Süda Sõrve sääres”)
