Seksuaalne väärkohtlemine ja sellest ülesaamine. Minu lugu

Seksuaaltrauma ja seksuaalne väärkohtlemine on teema, millest keegi ei soovi rääkida, olgugi et see on olemas ja mõjutab väga valusalt inimest terve tema elu vältel. Kahjuks ei ole ka mina erand ja pean sellega terve oma elu elama, sest olen omal nahal tundnud seksuaalvägivalda.

Siinkohal tahan jagada enda kogemust: kuidas ma olen selle traumaga koos elama õppinud ja hakkama saanud. See pole lihtne, kuid mind on aidanud mõned tegevused ja mõttemaailma muutused, mida soovin sinuga jagada. Mulle on oluline, et see tekst aitaks kedagi, kes on midagi sarnast läbi elanud, kuid pole sellega veel rahu teinud.

Mul oli seksuaalse väärkohtlemise läbi elamisel mitu eri faasi – alljärgnevalt kirjutan neljast lähemalt.

1. Esimene faas oli eitamine. Kuna minu trauma juhtus üheksakümnendatel kodust eemal, siis ma peitsin selle enda jaoks ära. See juhtus siis, kui käisin koolis. Praegu ma sellel pikemalt ei peatu, sest see pole oluline. Mitte keegi ei teadnud sellest väga kaua aega, sest mul oli häbi. Mul oli piinlik, et see minuga juhtuda sai. Mina, kõva mees, jäin hätta. Kartsin ka seda, mis saab, kui keegi teada saab. Ei, ei, see pole üldse võimalik. Panin selle enda jaoks peitu ja tahtsin lihtsalt unustada.

2. Teine faas oli süüdistamine. Süüdistasin ennast, et olin purjus, käitusin kuidagi väljakutsuvalt. Ka mõtlesin seda, kas mul oli vaja alkoholi tarvitada, võib-olla kõik oleks teistmoodi, kui ma poleks joonud, kui ma poleks sinna läinud, võib-olla ütelnud midagi jne. Ketrasin seda enda peas kogu aeg ega saanud rahu.

Ennast süüdistades oli see teema minus peidus pea 20 aastat. Nii kaua, kuni sattusin enesearengu teel erinevatesse teraapiatesse, millest mõne kohta saad lisaks lugeda siit. Sammhaaval õppides sain aru, et seksuaalne väärkohtlemine tekitas mulle tervisehädasid. Avastasin, et sellest rääkimine on aktsepteeritav.

Seega, minu soovitus: jaga oma muret, sest jagatud mure on pool muret. Rääkimine aitab.

3. Kolmas faas oli ohvri roll. Ma tundsin, et olen ohver. Tundsin, et tegemist on ülekohtuga. Miks mina pean katki olema ja miks see minuga juhtus? Olin küll varem enda arust ise süüdi, kuid oma olemuselt oli kogu see teema ebaõiglane. Mulle on tehtud haiget ja nüüd on vaja see olukord parandada nii, et see minu elu ei segaks.

4. Neljas faas oli mõistmine. Suurim muutus saabus, kui kohtasin õpetajat, kes ütles, et süüdlaseid ei ole, on vaid õppetunnid. Õpid ära ja tänad, et said kogemusi. Kui süüdistad, siis saad blokeeringu.

Mõtesta seksuaalne väärkohtlemine enda jaoks ümber

Proovisin analüüsida olukorda ja mõtestada ümber selle, mis minuga toimus. Üks inimene, kelle arengutase pole minuga võrdne, tegi tegevuse, mis mulle ei meeldinud ja mis on valus. Ta tegi, sest pidas seda sel hetkel õigeks.

Kui tema õige on minu jaoks vale, siis kas tema õige muutub valeks? Tema tegevus ja elu vastab tema arengutasemele. Kuna me kõik oleme loomadest arenenud, siis oleme me kõik sellise etapi läbi teinud. Kui ma tema tegevust oma mätta otsast valeks hindan, siis hindan ma valeks või olematuks iseenda mineviku ehk ajaloo. See, kes elab minevikuta, sellel ei ole tulevikku. Kui ma mõistan, et see normaalsus, mida kogeb tema täna, oli minu reaalsus ammu aega tagasi, siis kuidas ma ennast valeks pean? Kas ma oleksin sama inimene, kui see arenguetapp oleks vahele jäänud? Ei oleks.

Seega, püüdes mõista teist inimest, kes on teises arengustaadiumis, aitab see mul leppida oma minevikuga ja mõista elus suuremat pilti. Jah, see tegevus oli kahetsusväärne ja valus, kuid ma ei mõista enam hukka. Kui ma ei mõista hukka, siis ma järelikult mõistan.

Kui ma mõistan, siis ei tekita see sündmus enam kannatusi. Eesmärgiks peaks olema edasi liikumine. Inimeste aktsepteerimine sellistena, nagu nad on, ilma hinnanguteta. Võib-olla saab siin paralleele tõmmata praegu maailmas toimuvaga. Inimesed vaatavad kõike oma mätta otsast ja eeldavad, et kõikidel on sarnased mättad. Nii pole see aga kunagi ja ainus viis sellised olukorrad lahendada on mõista teist, teda hukka mõistmata. Luba tal omas tempos areneda nii, nagu ta on.

Ehk kui sammhaaval minna, siis on oluline eitamine lõpetada. Jah, see on toiminud. Jah, see tegi haiget, aga ohvreid suurelt jaolt enam ei ole. On õpetaja ja õpilane. Õpilane peab selle kannatuse läbi tegema, kuni ta selle ära õpib ja mõistab, miks õpetaja teda õpetab ja mida ta täpsemalt õpetab. Elu on kool. Õpid ära ja saad klassi läbi, jätad õppimata ja pead kordama nii kaua, kuni selge on.

Kõik inimesed on erinevad. Nii nagu looduses ei ole ühesuguseid puid, ei ole ka ühtegi ühesugust inimest. Ka kaksikud on erinevad. Seega, suurim õppetund, mille saad, on mõistmine ja tolerantsus.

Mind on aidanud halastamine

Teoreetiliselt on see lihtne, kuid enne lõplikku mõistmist oli tunne, et ma saan aru, et arenetakse erinevalt, kuid ikkagi jääb kogu olemus selgusetuks. Sel juhul aitas halastamine. See ei ole andestamine, sest andestamise jaoks on vaja süüdlast. Meil ei ole süüdlaseid. Seega on vaja halastada. See tähendab, et ma ei ole veel lõplikult asja olemust omale teadvustanud ja kipun olema ohver. Lahenduseks on talle halastada. Olen nagu päike, kes paistab kõigi jaoks ühtemoodi, olenemata sellest, kas inimene on hea või halb. Mind on see palju aidanud.

Aga milleks see kõik vajalik on? Miks on vaja inimestel sellistes kannatuste tingimustes areneda? Näen, et elu juhib meid tunnistama, et me oleme nõrgad. Pool meist on tegelikult nõrk, naiselik. See on nii igas inimeses. Nii kaua, kuni me seda omaks ei võta, ei saa toimuda suures plaanis loomist. Selleks, et olla keegi, peab olema ka mitte keegi ja selline seksuaalne vägivald on suurepärane koht selleks, et näidata inimesele peidus olnud, alla surutud osa. Seda, et ta on võrdselt indiviidina ka mitte keegi.

Kaasaegne ühiskond on inimese pannud võitlema ja tegutsema. Mitte keegi ei taha nõrk olla. Aga loomist ilma nõrkusteta ei saa olla. Laps ei saa sündida elutargana ja elutargana ei saa unustada last, oma juuri. Võtame vastu kõik, mis antakse, täname ja aktsepteerime.

Kokkuvõtteks: ma mõistan nii kaua hukka, kuni ma ei mõista. Hukkamõistmine lõppeb sel juhul, kui ma hakkan mõistma. Kui ma mõistan, siis saabub rahu ja saan edasi liikuda.

Teadlik Seksuaalsus – tutvu e-kursustega!