Venemaa uus ajalooõpik: baltlased idealiseerisid iseseisvusaegset elu, nende majanduslik ja kultuuriline tõus toimus tänu Moskvale
(241)
Venemaal on sõjaajaloo seltsi toetusel ja president Vladimir Putini nõuniku Vladimir Medinski juhtimisel välja antud uus ajalooõpikute sari, mida peetakse märgiks selle kohta, mida Kreml tahab nüüd lastele rääkida. Soome ajaleht Helsingin Sanomat luges, mida õpikus kirjutatakse.
Venemaal on sel õppeaastal ajaloost palju räägitud. Kohe õppeaasta alguses läks õpilastega kohtunud Putinil kaks 18. sajandi sõda segamini, mille kohta üks koolipoiss kaamerate ees märkuse tegi. Sellest räägiti veel mitu päeva.
Teine põhjus on uus ajalooõpik 10. klassile ehk 16-aastastele. Kirjastuse Prosveštšenija välja antud õpik on koostatud Venemaa sõjaajaloo seltsi toetusel ja Putini nõuniku Medinski juhtimisel.
Õpik on osa uuest sarjast, aga enim tähelepanu on äratanud just 10. klassi õpik, sest käsitleb perioodi 20. sajandi algusest tänapäevani.
Venemaa sõjaajaloo selts asutati ligi kümme aastat tagasi Putini ukaasiga. Varem kultuuriministrina töötanud Medinski on selle esimees. Medinski ütles aasta alguses, et ajalooõpikutes tuleb arvesse võtta ka riiklikke huvisid.
Ka kriitilised eksperdid on tunnistanud, et tegemist on oskuslikult koostatud tänapäevase õpikuga. Kõigist olulistest sündmustest on juttu, tihti elavalt ja innustavalt.
Negatiivsetest ja piinlikest asjadest kirjutatakse aga kuivalt ja lühidalt, on kriitikud märganud. See puudutab näiteks 1930. aastate näljahäda või tuhandete Poola ohvitseride hukkamist Katõnis.
Ka Jossif Stalini aegsete repressioonide kirjeldus on napp. Ohvrite arvu nimetatakse „tohutuks”, aga hukatute ja vangistatute koguarvuks öeldakse „üle kolme miljoni”. Hinnanguliselt oli aga tegelikult laagrites 17–18 miljonit inimest.
Putini enese valitsemisaja kirjelduse üle on aga üldiselt irvitatud, sest seda esitatakse nii hea ja probleemituna.
Teist maailmasõda kirjeldatakse loomulikult ulatuslikult, eriti Suurt Isamaasõda.
Nõukogude Liidu ja Saksamaa koostööd ja mittekallaletungilepingut ehk 1939. aasta augustis sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti koos salajaste lisaprotokollidega kujutatakse diplomaatilise võiduna: „Nii ei lasknud Nõukogude Liit tõmmata end sõjalisse konflikti Saksamaaga ja nihutas oma piiri tähtsamatest poliitilistest ja majanduslikest keskustest lääne poole.”
Samasugune nõukogude lähenemine on ka kirjelduses Balti riikide iseseisvusliikumisest 1980. aastatel. Õpiku järgi „paljud eestlased, lätlased ja leedulased idealiseerisid iseseisvusaegset elu” ning mõtlesid, et vabanemine „parandab märgatavalt nende elu”. Õpikus korratakse Venemaal taas tavaliseks saanud väidet, et Balti riikide „majanduslik ja kultuuriline tõus” toimus nõukogude aastatel tänu keskvõimu toetusele.
Soome Talvesõjast on õpikus ligi kaks lehekülge.
Õpiku järgi oli Nõukogude Liidu julgeoleku jaoks tähtis, et Saksamaa või mõni teine riik ei saaks kasutada Soomet rünnakuks, mistõttu pakkus Stalin Soomele territooriumide vahetamist, mille raames oleks Karjala Kannase asemel Soomele antud kaks korda suurem piirkond Nõukogude-Karjalast. Soome ei nõustunud.
„Pidades vältimatuks kindlustada Leningradi julgeolek iga hinna eest, oli Nõukogude valitsus sunnitud lahendama probleemi sõjaliste vahenditega. Mainila külas toimunud piiriintsidendi järel, mille eest Nõukogude valitsus pidas vastutavaks Soomet, ületas osa punaarmeest 1939. aasta 30. novembril piiri.”
Õpikus räägitakse, kuidas propaganda seletas sõda püüdega vabastada Soome töölised kodanlaste ikke alt. Lisaks on juttu Otto Ville Kuusineni nukuvalitsuse ehk „rahvavalitsusega” sõlmitud lepingust, propaganda vähesest mõjust, Soome oodatust tugevamast vastupanust ja löögist Nõukogude Liidu rahvusvahelisele positsioonile.
Õpiku järgi Soome rahulepingu järgsed territooriumi loovutused „parandasid märgatavalt Nõukogude Liidu sõjalis-strateegilist positsiooni”. Öeldakse ka, et sõda paljastas punaarmee tõsised puudused, tänu millele alustas Nõukogude Liidu juhtkond armee reformimist.
