VILJA KÜSIB | Indrek Treufeldt: võib-olla oli mul seni kõik liigagi hästi
(134)
Miks te selle ameti vastu võtsite? Teil oli ju kõik hästi. Tööelu ERR-is oli hästi sisse seatud ja mugav, õppejõutööd saite teha. Nüüd pöördub kõik pea peale, milleks teile see?
Võib-olla oli kõik isegi liiga hästi, liiga rutiinne. Tegin seda, mida olen juba hästi palju teinud. Uudsuse võlu hakkas lahtuma. Kui see pakkumine tuli, ei mõelnud ma pikalt. Läksin sellega kohe kaasa.
Olite ERRIs olnud 25 aastat. Oleksite ju võinud olla veel 25 ja miks siis mitte veel üks veerandsada? Aga läks liiga mugavaks?
Jaa, tõesti. Olin vahel mõelnud, et äkki olen olnud liiga lojaalne. Ühe tööandja juures nii kaua vastu pidada!
Niisiis, teil oli igav. Kas õppejõutöö ka?
Seda ma teen ikka veel. Semester ju kestab, eilegi olin tudengitega koos. Pean mõtlema. Üritan õppejõutööd praeguse tööga ühitada.
No aga just alguses on Alar Karisel teid kõige rohkem vaja. Te ei saa ju öelda, et ma ei tule täna kaasa, sorry, Alar, mul on loeng?
Kõik on hästi sätitud, loengud on ühel päeval. Ja pilves saab ju hästi asju ajada. Sain ka eile reageerida, kui oli vaja – mitte just keset loengut, aga vabal hetkel. Kui ma olin Kadriorus esimesel ringil, käis kõik paberi ja sulepeaga, klassikaliselt, võib-olla kohmakalt – mõneti aga võib-olla suurema keskendumisega. Nüüd on need asjad paindlikumad.
Mul on ju olnud kaks elu, üks on akadeemiline. Mind on akadeemiliselt huvitanud Eesti avalikkuse seis, ajalugu. Mulle tundus, et presidendi juurde minek annab mulle võimaluse mõningaid oma akadeemilisi ideid testida.
Tõepoolest, olete olnud Lennart Meri pressiesindaja hea hulk aastaid tagasi. Pidasite vastu ainult aasta. Saite kinga, läksite ise ära?
Läksin ise.
Miks?
No lihtsalt....
Ei jaksanud? Ei meeldinud?
Ei... Raske öelda. See on hästi keeruline teema.
Meri oli liiga intensiivne?
Ilmselt lõpuks.... See president, keda tundis avalikkuse ees, ei olnud päris see, kes... Mis mul üle jäi. Avalik president ja minu president ei läinud ühel hetkel enam kokku.
Te viitate sellele, et Lennart Meri ei olnud üldse see inimene, kellena avalikkus teda tundis?
Raske öelda. Tema epohhi on tegelikult vähe analüüsitud. Mihkel Mutt küll kirjutab temast omas võtmes, aga seda peaks analüüsima. See oli ikka päris absurdne – minna 25aastasena vabariigi presidendi teenistusse. Olen mõelnud, missugune jumbu ma olin alguses Eesti Televisioonis, täitsa laps ikka, kes alustab oma arglikku rada. Ja veel enne seda olin juba Lennarti juures! Ja siis veel Eesti Raadios ajakirjanik.
Siis olite te poole noorem kui praegu.
See oli pool elu tagasi!
Täpselt. Ja te teate väga hästi, mida presidendi avalike suhete korraldamine tähendab. Oma last näete edaspidi ainult magavana. Abikaasaga kohtute ainult erandjuhtudel. See töö tähendab sära, särtsu, pinget – aga teie olete ju flegmaatik. Või ma eksin?
Noo, jaa. Särts võib olla ka seespoolne. Nüüdki, lähen koju, olen pojaga koos.
Ja ütlete talle, et isa näed sa uuesti kahe nädala pärast?
Ei, ajame koos asju ja... Õhtul läheb lahti sõit Riia poole.
Visiidile, mis algab Riiast ja jõuab Soome välja, ühe päeva jooksul, nagu lubatud?
Jah. Me sõidame eeltaktina Riiga valmis.
Riiga ööbima maksumaksja raha eest?
No mis sa ikka teed.
Ja kuidas edasi läheb?
Siis alustame hommikuprogrammi, kõigepealt Läti presidendiga. Siis lendame Helsingisse, kus kohtume Soome presidendiga.
Korra tagasi flegmaatilisuse juurde, mida te ei vaidlustanud. Olete Alar Karisega mõlemad sellised hästi rahulikud. Kersti Kaljulaid oli ikkagi ekstraordinaarne president: noor, naine. Nüüd hakkab Kadriorus valitsema selline rahulikum, võib-olla isegi uimane vaib?
Noh, uimasus.... Mis see uimasus on? Uimasuses võib olla ka ratsionaalsust: et sa ei lähe närvi iga asja peale. Mõtled natuke enne, kui ütled. Mõtled ka teiste peale. Kõik konfliktid on ju sageli seotud paljude osapooltega. Mõelda tuleb nii, et keegi ei tunneks ennast lavalt lükatuna. Aeg on ju keeruline. Mitte olla liiga emotsionaalne, olla pigem ratsionaalne... Tuua välja argumendid, tõestada, selgitada, kasutades argumente, millel on ka kaalu, mis ei ole spontaansed.
Kas siin leidub varjatud kriitikat Kersti Kaljulaidi pihta või ma mõtlen selle juurde?
Ei, sugugi mitte. See oli sädelev aeg. Jah, suurepärane. Meil on olnud naispresident, selle üle tuleb uhkust tunda.
Paar sõna veel sellest, kuidas te sellesse ametisse saite. Kujutan ette, et võis olla nii: Karis helistas Sildamile ja kutsus teda. Sildam, kes on seda ametit varem pidanud mõtles: kurat, ma ei viitsi teist korda, see on ikkagi koera amet. Võtaks midagi mugavamat, näiteks sisenõuniku koha. Aga võib-olla Treufeldt... Ja siis helistaski Karis teile. Kuidas päriselt oli?
Eino... valitud president võttis minuga ühendust. Siis me rääkisime ja.... otsustasime. Tema pidi ka otsustama, et kas me klapime.
Sildami rolli ei olnud seal vahepeal?
Eks Sildam käis oma radu.
Olete omavahel sellest rääkinud? Äkki läks esimene kõne talle ja tema soovitas teid?
Noh... Me töötame ju ühel korrusel, see oli paratamatu, et mingil hetkel meie trajektoorid ristusid uudistemaja neljandal korrusel.
Te mõlemad olete varem presidendi heaks töötanud ja tulnud tagasi ajakirjandusse. On ka võimalik, et ajakirjanik käib vahepeal poliitikas ära ja tuleb ajakirjandusse tagasi. On see aktseptaabel asjade käik või on siis ka mõni küsitavus sees?
Ühelt poolt on hea, kui vaatad elu vahepeal teise seina äärest. Lennart Meri ja Alar Karise poliitilisi vaateid ei ole me ekstra lahanud, elame teadmises, et nad on apoliitilised, kogu rahva presidendid.
Mida see õieti tähendab?
See on jah, hästi pateetiline.
Ikkagi, Sildam ei varjanud oma lahkumisjutukeses, et ta loodab seegi kord Kadriorus ära käia ja ERRi tagasi tulla. Teie?
Eesti ajakirjanduse probleem on varjatud poliitilisus. Ajakirjanikud ajavad mingit ideoloogilist liini ja ütlevad ise: oi, ma olen sõltumatu ajakirjanik. See on selline ajakirjanduslik aktivism, aetakse mingit asja...
Nimed, palun.
Ma ei hakka nimesid nimetama. Tahan öelda, et need asjad peaksid ajakirjanduse selged olema. Teame, et ajakirjanduses lööb laineid mõni sotsiaaldemokraatlik hing. Või mõni sügavalt konservatiivne või liberaalne ajakirjanik. Euroopas peetaksegi seda tervete süsteemide tasemel normaalseks, eluterveks ajakirjanduseks. Väljaanded on end poliitiliselt määratlenud, põlvkonniti populaarsed, edukad. Eesti ajakirjanduse süsteem on pigem selline, et oleme teenindajad: osutame avalikkusele ajakirjanduslikku teenust. Seda nimetatakse klientistlikuks ajakirjanduseks.
Tahaks ikkagi saada konkreetset vastust: kas näete end Kadriorust ajakirjandusse tagasi tulemas?
See on selline igavikuline küsimus. Ma ei tea. Ma ei mõtle praegu selle peale.
Olete alates 2008 Toomkoguduse juhatuse esimees. Kuidas mõjutab see positsioon teie tööd Kadriorus?
Ma ei ole enam juhatuse esimees, just olid valimised ja minu töö võttis üle Riivo Sinijärv. Kuulun aga ikkagi Toomkoguduse juhatusse. Luteri kirik on rahvakirik, see tähendab, et kogudusi juhib rahvas. Kogudusel on nõukogu ja juhatus. Seda tööd olen ma, jah, pikalt teinud.
Kuidas see teie nüüdset tööd mõjutab? Alar Karis viitas juba, et kirik ja riik on lahus, mistõttu käis ta kirikuisade palge ees päev enne ametisse saamist.
Ainus võimalus on olla rahulik ja olla see, kes oled. Karis on öelnud, et on agnostik, ei ole kirikuga seotud. Olekski väga imelik, kui ta jumalateenistusel armulauda võtaks. Ei ole mõtet mängida mängu, et ollakse suurem kui koguduse liige kui need, kes seda päriselt on. Sellest teemast on tehtud mingi tohutu mull: et kuidas siis ikkagi kirikuga on? Ma ei saa aru, miks seda võetakse mingi erilise asjana. Sageli helistavad kolleegid mulle ja ütlevad: äkki sa aitad mind selle kirikuasjaga? Ma pole mingi asjatundja ju, mis teenistus, mis püha? Mis sa siis küsid, kui sa pole kodutööd ära teinud! Teed kiriku asjast mingi tohutu mulli, aga ise ei valda põhilisi teemasid.
Postimehes Andrus Karnaule antud intervjuus väljendas president Karis mõistmatust selle suhtes, miks on sõna „neeger” halb. Kui ta oleks selle avalduse teinud ingliskeelses meedias, oleks sellest saanud suur pealkiri ja Karis paistaks silma erakordselt ebateadliku ja vähesensitiivse riigipeana, tüüpilise idaeurooplasena. Miks te sellise asja eetrisse lasite?
Ma istusin seal kõrval. Mis seal minu jaoks kõlama jäi: ei ole mõtet loota, et saame minevikku ümber teha sellega, et kulutame üksteise närve, aega ja mõistust terminite üle targutades. See on kohati muutunud nagu mingiks indulgentsiks: muudame mõne kunstiteose nime ära. See on mineviku suhtes kohati hoolimatu. Deklaratiivne ja tühi.
Teil hing kinni ei jäänud selle koha peal? Mul küll jäi.
Ei jäänud. Tol hetkel rääkis ta veel ju eraisikuna, eks.
Aga te kujutate ette, mida oleks see tähendanud, kui see oleks pealkirjadena ingliskeelsesse meediasse jõudnud?
Noh, see on selline väga kirglik käsitlus. Siin on praegu kirge rohkem kui asjal mõju.
Sellessamas intervjuus oli koht, mis näitas, et Euroopaga seostub vastvalitud presidendil eelkõige bürokraatia. Ma mõistaksin aga paremini presidenti, kellele Euroopa tähendab eelkõige vaimset maailma. Heidegger, Hegel, Kant...
Linnukeele all pidas ta ju silmas bürokraatlikku keeletantsu, mis käib kõigi poliitiliste otsuste juurde. Reageerimisvõimekus Euroopa Liidus on suhteliselt küsitav. Heidegger või Kant ei puutu hetkel üldse asjasse. Ta rääkis Euroopa Liidu spetsiifilisest keelekasutusest ja sellest, et rahvas ei mõista, kuhu Euroopa Liit on teel.
Alati on ka huvitav vaadata, kellele president esimesena viitab. Ta viitas Viivi Luigele, kelle „Seitsmes rahukevad” on üks minugi lemmikraamatuid....
Mulle meeldib see ka väga, eriti see lapse käsitlus. Ehtne laps! Mitte ninnu-nännu nagu „Väike Illimar”.
... ent kolumnites on Viivi Luik väljendanud kitsamat konservatiivset vaadet. Kas saame siitkaudu teha mõned järelduse presidendi mõttemaailma avaruse või kitsuse kohta?
Ma ei tea. See on küll natuke valikuline suhtumine.
Kui suur roll oli teil presidendi esimese kõne sünnis? Palju Karis ise kirjutas?
Me kõik tegime seda kõnet. Kõik nõunikud. See oli meeskonnatöö ja päris pikk protsess. Alustasime suhteliselt varakult. See oli üks esimesi asju, mille me koos ette võtsime. See oli selles mõttes ka meeskonna proov.
Toomas Hendrik Ilves haigutas seda kuulates. Kõne läks ka üle aja, miks te koomale ei tõmmanud?
Õhus oli ootus teada saada, missugused valdkonnad on presidendi jaoks olulised. Alguses oli mõte ühe kujundi ümber arutleda, aga mingil hetkel hakkas mõttekäike, eri valdkondade sisendeid tulema ja neid sai teksti sulatatud. Nii ta läks.
Kas on plaanis palgata kõnekirjutaja või jääb see meeskonna tööks ka edaspidi?
Ei tea veel, elu näitab. Mõtete ja mõttekäikude kogumine on igapäevane töö. Mõtete settimiseks on presidendil aega vaja.
Tanel Kiik sai eile korraliku peapesu? Kas näeme selle tulemusi peagi vaktsineeritute hulga suurenemisena?
Jah, sümboolselt on see oluline, et alustasime nimelt viiruse teemaga. Samal päeval oli ju ka koosistumine teadusnõukoguga. Ei saa öelda, et tuli Tanel Kiik ja hakkasime tema persooni lahkama.
See oleks ju kohane. Äkki peaks ka Kaja Kallasega sellest rääkima, tema kui valitsusjuht ju vastutab?
On selline ettekujutus, justkui annaks mingite inimeste lahtilaskmine või ümberpaigutamine tõhusa ravimi, mis võtab ära kõik vaevad. Tuleb mõista tülpimust ja pettumust, lugeda juhtkirju ja kolumneid. Aga see on nurjatu probleem, wicked problem – ükskõik, kuidas seda ka ei lahenda, ikka on kehvasti.
Tõenäoliselt tekib Eestis uuesti probleem sõnavabadusega hiljemalt järgmiste riigikogu valimiste järel. Kas Alar Karis võtab sõna sõnavabaduse kaitseks, nagu seda tegi Kersti Kaljulaid?
Seda tuleb vaadata siis, kui selline olukord tekib. Me ei saa siin mingit universaalset algoritmi välja töötada: et vajutad nupule ja töötab. Üks oluline mõttekäik on see: kõik poliitilised vaated peavad kõlama. Loomulikult, kui midagi kriitilist tekib, siis tuleb reageerida.
Alar Karis on lubanud olla lepitaja ja tasakaalustaja. Keda hakkab ta lepitama, keda tasakaalustama?
Lihtne näide: suhtumine vaktsineerimisse. Siin on riigisisene lõhe, eri leerid. Meil tekib ka väliskaubanduslik või olmeline probleem, kui kõik organisatsioonid ütlevad, et meil on siin eriline urgas, kuhu ei tohi reisida. Siis on Eesti seotud lõhega, mis takistab teatud valdkondi arenemast ja õitsemast.
