• Mihhail Kõlvart oma tiimiga tõi Keskerakonna meetri kaugusele võidust. Jüri Ratase vahetus andis seljavõidu käest.
• Katri Raik võttis tormijooksuga Narva. Keskerakonna iseenesest mõistetav ülemvõim piirilinnas on minevikku vajumas.
• EKRE kahmas üle Eesti volikogu kohti kokku paremalt ja vasakult. Tallinnasse koondatud löögirusikas eesotsas Helmetega eriti ei töötanud.
• Reformierakond sai löökidega pihta, aga jäi püsti. Eesti 200 jõudis pildile. Sotsiaaldemokraadid hävisid korralikult.
Linna- ja vallavolikogude valimistel pandi järgmiseks neljaks aastaks terve Eesti peale paika 1717 rahvaesindajat. Vaata, kes sinu kodukohas volikogusse valiti.
Seitse olulist kohalike valimiste tagajärge
1. Keskerakonna ainuvõimu ajastu Tallinnas lõpeb selleks korraks
Seda siiski mitte põhjusel, et valija oleks Keski pealinnas hüljanud – nad said hoopiski rohkem hääli kui 2017. aastal. Tsentristidel aga ei vedanud, sest väiksemad parteid lõpetades Isamaaga ei kukkunud volikogust välja ja esinduskogusse lisandus uus jõud Eesti 200 näol.
38 volikogu kohta 79st Keskerakonnale tähendab, et Tallinnas tuleb hakata volikogus lisatoetust otsima.
2. Reformierakonnas need valimised raputusi ei too
Kuigi peaminister Kaja Kallasel oli karta, et süvenev koroonakriis ja elektri ning gaasi hinnatõus maksavad valitsusele valimistulemuse näol kätte, seda siiski kardetuid määral ei juhtunud. Reformierakond on endiselt ka omavalitsustes väga arvestatav jõud, lisandus aga võimalus pääseda koalitsiooni Tallinnas. Oluline on hoida koos valitsust, aga seal mängivad pigem üleriigilised probleemid.
3. Keskerakonna juhil Jüri Ratasel pole valimistulemusest hõisata
Ratas sai Tallinnas Mustamäel 3034 häält, jäädes enam kui topelt alla linnaosavanem Lauri Laatsile. See on korralik häältesaak ükskõik kelle jaoks, aga mitte kahekordse peaministri ja riigikogu esimehe tase pärast laialdast isiklikku kampaaniat oma ringkonnas. Ratase pannkoogid ei maitsenud Mustamäe rahvale piisavalt magusad.
Keskerakonna ministrite häältesaak ulatus väheldasest katastroofiliseni. Uued ministrid, keda just Ratas valitsusse tõi – Eva-Maria Liimets, Kristian Jaani, Anneli Ott – kogusid hääli napilt. Keskerakonna valitsusdelegatsiooni võtmeisik, Ratase lähedane kaastöötaja tervishoiuminister Tanel Kiik sai Põhja-Tallinnas 872 häält, olles seal häältearvult kolmas keskerakondlane.
Need valimistulemused annavad hoogu spekulatsioonidele, et nii Jüri Ratas parteijuhina kui ka Tanel Kiik ministrikohal on kõikumas ja erakond vaatab tulevikus ringi muude variantide järele.
4. Kohalikul tasandil on EKRE hoog suur, Eesti 200 sai märgi maha
EKRE on suuremates linnades va Narva kindlalt volikogus sees ja omab tugevat positsiooni. Võrreldes eelmiste kohalike valimistega kasvatas EKRE oma toetust tublisti. See ei taga neile aga veel igal pool koalitsiooni pääsemist. Eesti200 on nüüd suuremate linnade volikogudes hästi esindatud (vaata nende tulemusi kaardilt), partei peamine väljakutse on kuskil ka võimule saada, milleks reaalne šanss näib olevat Tartus ja Narvas.
5. Sotse ootab ilmselt juhivahetus
Sotsiaaldemokraatide jaoks oli valimistulemus kehv. Kohe väga kehv. Nad kaotasid volinikke üle Eesti ja korralikult. Oleks üpris ootamatu, kui Indrek Saar juhib sotside parteid veel riigikogu valimiste aegu. Pole samas teada, kas nende võimekaim poliitik Jevgeni Ossinovski on huvitatud taaskord erakonnajuhi kohale asuma.
6. Rohelised hävisid valimistel totaalselt
See tähendab, et keskkonnateemade kilbiletõstmine jääb Eesti peavoolu poliitikas teiste erakondade ülesandeks. Rohelised on mitmetes Euroopa riikides suure poliitilise kaaluga erakond, hea näide on kasvõi hiljutine valimisedu Saksamaal. Aeg on asjad kokku pakkida, kui samamoodi tahetakse edasi minna.
7. Isamaa on igavene, aga igavesti väike
Isamaa suutis Tallinnas napilt volikokku pääseda. Samuti kaitsti oma esindatust volikogudes üle Eesti, kaotades õige napilt kohti. Aga edasiminekut ei toimunud. Kas see on partei jaoks rahuldav seis, seda tuleb isamaalastel endilt taas küsida.
Maavärin kohtadel: EKRE tegi konkurentidele tuule täielikult alla
Häälte hulgad ja protsendid võivad kohalikel valimistel olla nii või naa. Kuid lõpuks valitakse volikogu liikmeid, kelle käes on võim. Kõigi Eesti 79 valla ja linna peale jagati ära 1717 volikogu liikme kohta.
Ja 2021. aasta valimistel on parteide arvestuses absoluutselt suurim võitja EKRE, kelle volinike arv tõusis üle Eesti sisuliselt võrdseks kahe suurpartei – Keskerakonna ja Reformierakonna – esindatusega volikogudes. EKRE võitis neil valimistel juurde 155 kohta volikogudes, mille tagajärjel on neil nüüd üle Eesti kokku 242 linna- ja vallavolinikku. Seda on vaid kahe võrra vähem kui Reformierakonnal!
Keskerakond ja Reformierakond kaotasid mõlemad üle Eesti peaaegu 50 voliniku kohta. Sotsiaaldemokraatlikku erakonda aga tabas oma parteivärvide esindatuse osas sisuliselt katastroof – valimiste õhtu viis neilt 103 kohta volikogudes üle Eesti!
Kuidas Tallinnas võim jagatakse?
Variant 1. Toompea võimu kloonimine
Ajalooliselt on selline tandem pealinnas töötanud. Keskerakonna ja Reformierakonna kokkulepe Tallinnas sai 2001. aastal saatuslikuks nn vana kolmikliidu valitsusele ning 2002. a läksid Kesk ja Reform kokku ka riigi valitsemisel. Nüüd on Toompeal Reform-Kesk võimuliit juba olemas ning kui seda liitu on kavas jätkata, oleks Kesk-Reform kooslus all-linnas loogiline. Reform seda näib ka eeldavat, arvestades nende vähest agressiivsust Tallinna valimiskampaanias. Probleem on aga selles, et Reform ei lepiks väikevenna positsiooniga, vaid tahab olla linnajuhtimisel Keskiga võrdne. Tõenäosus ca 50%.
Variant 2. Keskerakonna tööbörs ülejooksikutele
Kuna Keskerakonnal on ainuvõimust puudu vaid paar-kolm linnavolinikku, pole võimatu, et otsitakse lahendus, kus mõnele sobivale inimesele leitakse linnasüsteemis tulutoov positsioon ning tagatakse seega toetus Keskerakonna võimu jätkumisele. Sellistes sammudes on Mihhail Kõlvarti linnavalitsus olnud osav – tasub vaid meenutada Helve Särgava, Rainer Vakra, Deniss Boroditši juhtumeid. Ülesostmisele altid munitsipaalpoliitikud ei ole maa pealt mitte otsa lõppenud ja kõlakate järgi on Keskerakond konkurentide ridu juba enne valimisi läbi kamminud. Kuid selline samm vaid kinnistaks Keskerakonna susser-vusser kuvandit, mis ei pruugi riigikogu valimiste vaates hea olla. Tõenäosus 20% kandis.
Variant 3. Keskerakond-sotsid
Ka sel tandemil on oma ajalugu olemas. Kas mäletate, et sotsiaaldemokraat Jüri Pihl oli aastatel 2009–2010 Tallinna abilinnapea? Siin poleks aga võrdsetest partneritest juttu, tegu oleks Keskerakonna väikese abilisega, kellele jaguks ehk üks abilinnapea, paar linnaosavanemat, võib-olla mõni muu tagasihoidlikum koht linnasüsteemis. Samas sotside kaotused üle riigi võiks nad teha leplikuks väikese venna rolli suhtes. Tõenäosus 20%.
Variant 4. “Päkapikkude koalitsioon”
Kõik ülejäänud jõud volikogus koonduksid, et Keskerakond pealinnas võimult tõugata. Kuigi Keskerakonna linnapea Mihhail Kõlvart miskipärast eeldab sellist katset, siis pikemaajaliselt seda kirjut kooslust hoida ning sellega valitseda pealinna oleks äärmiselt keerukas. Jüri Mõisa linnavalitsuse ajal oli näha, kui palju ebastabiilsust “päkapikkude koalitsioon” sisaldab. Tõenäosus 15%.
Variant 5. Keskerakond-EKRE-Isamaa
See koalitsioon kopeeriks Jüri Ratase teist valitsust linnatasandil. Sellise seltskonna koostöö pole võimatu, seda juba nägime. Kuid kas on võimalik riigis, mida Jüri Ratas valitseb koos Reformiga? Pigem ebatõenäoline, kui ei taheta Toompeal koalitsiooni õhkida. Tõenäosus 10% kandis.
Keskerakonna kõige suurem eesmärk oli pealinna ainuvõimu hoidmine
Selleks oli vaja ühendada jõud nii linnaisadel Mihhail Kõlvarti juhtimisel kui ka muul partei ladvikul eesotsas Erakonna esimehe Jüri Ratasega. Kui n-ö Kõlvarti tiim ehk linnavalitsuse liikmed ja linnaosavanemad tõid hääled uhkelt koju, siis Ratase tiimi minek pealinna valijate seas oli silmnähtavalt kehv.
Jüri Ratas oli näiteks Keskerakonna esinumber Mustamäel. Kuid jäi oma 3034 häälega enam kui kahekordselt alla tema taga kandideerinud linnaosavanema Lauri Laatsi tulemusele – 8466 häält. Keskerakonna kandideerinud ministritest keegi ei suutnud ületada maagilist 1000 hääle piiri, kui see õnnestus mitmel linnaosavanemal ja linnavalitsuse liikmel.
Tinglik tiim Ratas jäi ligi neljakordselt oma häältesaagis Kõlvarti meeskonnale alla ja mängis kindlasti oma osa Tallinna volikogus enamuse võtmiseks puudu jäänud tulemuses.
Siin on mõtteainet Keskerakonnale, millel on kohalikest valimistest laiem sõnum. Kas riigivalitsemisega tegelev meeskond on olnud valijatele meelest oma ülesannete kõrgusel? Kas igale poole ulatuva koroonaepideemia vastase võitlusega ollakse hakkama saanud? Kas sama tiim saab lihtsalt samamoodi jätkata järgmisena eelsesivate riigikogu valimiste vaates? Mis järeldused teeb erakond sellest?
P.S. Kui Ratas peab murdma pead enda poolt valitsusse toodud välisminister Eva-Maria Liimetsa erakordselt kehva mineku osas, siis Kõlvartil oleks paras teha ka järeldused, kuidas ikkagi abilinnapead Kalle Klandorf, Aivar Riisalu ja Eha Võrk isegi 200 häält kokku ei saanud!
EKRE tahtis Tallinnas pealahingut, tulemus oli nii ja naa
Selleks koondati pealinna kogu erakonna kõige tugevamatest nimedest koosnev löögirusikas. Tallinna volikogus kasvatatigi oma fraktsiooni kuuelt liikmelt kaheksale. Aga huvitav on seejuures vaadata, kes löögirusikast Tallinnas võrreldes eelmiste kohalike valimistega siis paremini töötas. Selleks on hea võrrelda hoopis oma ringkonnas saadud häälte osakaalu kõigist häältest.
Erakonna esimees Martin Helme sai Mustamäel sel korral võrreldes 2017. aastaga ca 400 häält rohkem ja kogus seega 10% ringkonna häältest, mida on 1,5% rohkem kui eelmine kord.
Sellise vaate järgi oli EKRE löögirusikana nõksu edukamgi endine riigikogu esimees Henn Põlluaas, kes kolis Nõmmele kandideerima Sauelt. 1931 häälega korjas ta 10% Nõmmel antud häältest ja varem polnud ta Sauel kunagi nii kõva tulemust teinud. Löökgrupist saavutas 2017. aasta valimistest kaalukama tulemuse ka Helle-Moonika Helme, kelle häälte arv küll kahanes Kesklinnast Haaberstisse kolimise tagajärjel pisut, kuid saadud häälte osakaal ringkonnas suurenes.
Seevastu ülejäänute puhul tuleb nentida, et olid oma häältepoti kaalukuse osas 2017. aastal paremas seisus kui sel korral. EKRE endine esimees Mart Helme sai küll nüüd Lasnamäel kandideerides mõnisada häält rohkem kui 2017. aastal Pärnus, aga kuurortlinnas eelmisel korral saadud häälte hulk oli kaks korda kaalukam kui nüüd Lasnamäel. Ka Jaak Madison oli Viljandis eelmisel korral ses vaates edukam kui nüüd Kesklinnas.
Tartus tuleb teha uus võimuliit
Äsjaste valimiste tulemusel pole mõeldav enam Tartu linna valitseda senise Reformierakonna-sotside koalitsiooniga, sest see tandem ei oma uues volikogus enamust. Reformierakond ja linnapea Urmas Klaas võitsid küll valimised Tartus veenvalt ja said 19 mandaati 49st, ent toimiva linnavalitsuse moodustamine võib võitjale olla keerukas pähkel.
Üks võimalus on Reformil sotsid nende viie kohaga ikkagi kampa võtta ning otsida veel keegi teine partneriks. Näiteks Isamaa viis kohta või Keskerakonna neli kohta juurde.
Teine võimalus oleks oravatel kaasata linnavalitsusse Eesti200, mis pälvis uues volikogus kaheksa kohta. 27 kohaga volikogus saab juba Tartut valitseda küll. See oleks ka loogiline rahva poolt antud mandaadi seisukohalt, kuna Isamaa või sotsid või Keskerakond omavad märksa nõrgemat toetust. Keskerakonnal jäi ju seitsmest kohast alles neli, ehk sisuliselt häving.
Küsimus on ilmselt paljuski Eesti200 ambitsioonis: kas nad nõuavad Tartus mingeid asju, mida Reform eeldatavalt teha ei taha? Näiteks SÜKU projektist loobumine.
Oleks veel variant Reform-EKRE, aga seda on riigi tasandi vastasseisu tõttu raske ellu viia, ehkki Tartus juhivad kohalikke konservatiive vahetult teised inimesed kui perekond Helmed. Ilmselt paljud Reformierakonna valijad sellist käiku ei mõistaks. Vähemalt seni, kui mingid muud uksed on mõistlikult avatud.
Ja muidugi on Tartus võimalik teha kõigil teistel koalitsiooni ilma Reformierakonnata. See oleks ilmselt maavärin kogu Lõuna-Eestis ja võrreldav sellega, kui Tallinnas tuleks linnavalitsus ilma Keskerakonda kaasamata. Aga ka probleemid oleksid üsna sarnased – erinevad jõud, keda ühendaks üksnes tahtmine Reformile ära teha.
Narvas võitis Katri Raik, aga mis edasi?
Endine linnapea Katri Raik ja tema nimega valimisliit oli Narvas valimisvõidu selgelt ära teeninud. Katri Raik on oma elust Narva asja ajamisele pühendanud väga palju aega ja närve, loobudes selle nimel ka kindlast leivatükist üleriigilises poliitikas. Sealjuures tõrjuti ta vaid veidi aega enne valimisi meeri kohalt mingite intriigidega, millest kaugemal elaval poliitikavaatlejal oli keeruline aru saada, kohalikud narvakad aga taipasid, et Raigile tehakse lihtsalt liiga.
Kohalikeks valimisteks kogus Katri Raik enda seljataha muljetavaldava seltskonna kandidaate ning osutus veenvamaks ning edukamaks poliitikuks kui näiteks Keskerakonna linnapeakandidaat ja põline tegija Narvas, Mihhail Stalnuhhin. Katri Raigi ülesannet teha toimiv linnavalitsus lihtsustab veidi asjaolu, et ka Eesti200 sai Narvas paar mandaati. Keskerakonnaga kokku minek tähendaks seal sisuliselt uuendustest ette loobumist.
Keskerakonna selge kaotus Katri Raigi nimekirjale näitab, et tsentristidel pole enam ammugi piirilinnas sellist lööki, mis oleks võrreldav nende aegadega, kus seal teisi jõude sisuliselt ei tunnistatud üldse. Narvas oleks Keskerakonda toetanud samm, kui nad saatnuks sinna populaarse Yana Toomi. Kuid eurosaadik toodi kandideerima hoopis Põhja-Tallinna, kus minister Tanel Kiige menule väga loota ei julgetud. Yana Toom olnuks Raigile kindlasti Narvas tõsine vastane.
EKRE ei jõudnud Narva linnavolikogusse, mis on ilmselgelt selle partei jaoks pettumus. EKRE püüdes kaasata oma valijaskonda vene emakeelega inimesi on teatud loogika, sest venekeelses ja eelkõige Venemaa meediaruumis on kehtivad arusaamad mõneski väärtusküsimuses väga EKRE positsioonide sarnased. Kuid Narvas ei õnnestunud seda teatud sarnasust häälteks konverteerida. Samas peletab isegi paljasõnaline flirt putinlike elunormidega EKRE eestikeelset valijat.
