Väidetavalt Eestis elav Vene opositsionäär Ljubov Sobol: vahetasin ohtlikuma asukoha veidi vähem ohtliku vastu

Teadete kohaselt vähemalt osa ajast Eestis elav Vene opositsionäär, Aleksei Navalnõi kaastöötaja Ljubov Sobol rääkis intervjuus väljaandele Nastojaštšeje Vremja, mida teab enda Venemaal tagaotsitavaks kuulutamisest ning mida võib rääkida oma praegusest asukohast ja jälitamisest.

Moskva kohus mõistis Soboli tänavu aprillis süüdi elukoha puutumatuse rikkumises ja määras karistuseks tingimisi aasta paranduslikke töid. Väidetavalt tungis Sobol ebaseaduslikult Navalnõi mürgitamise ühe arvatava kaasosalise, Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) töötaja Konstantin Kudrjavtsevi korterisse.

Suvel määrati Sobolile Moskvas poolteist aastat vabaduse piiramist koroonapiirangute rikkumise eest inimesi Navalnõi toetuseks meeleavaldustele kutsumise eest. Pärast seda teatati, et Sobol lahkus Venemaalt.

Sobol ütles Nastojaštšeje Vremjale, et sai enda tagaotsitavaks kuulutamisest teada meediast ja mingit hoiatust Venemaa siseministeeriumilt ei ole ta saanud. Kriminaalasju on tema kohta palju ja seetõttu on esimene küsimus, millisega seoses nendest ta tagaotsitavaks kuulutatud on.

Täpset informatsiooni Sobolil enese sõnul selle kohta ei ole, aga ta arvab, et see on seotud tema katsega Kudrjavtsevile küsimusi esitada.

„See ei ole koomiline, see on tegelikult karjuv ja ilmselt tekib igal terve mõistusega inimesel palju küsimusi, millele ta vastuseid ei leia, sest: miks on Venemaal grupp FSB mõrvareid, kes kasutavad keemiarelva meie riigi territooriumil? Miks pääsevad nad karistusest? Miks riik ei tegele nendega, vaid poliitikute ja ajakirjanikega? Miks kuulutati tagaotsitavaks mind, mitte Konstantin Kudrjavtsevit? Ja kõigile neile küsimustele mul vastuseid loomulikult ei ole,” ütles Sobol.

„Ja me me mõistame, et riik kiusab antud juhul föderaalse karistuste täideviimise teenistuse ja siseministeeriumi kaudu taga mind kui inimest, kes võitleb Putini korruptsiooniga, kes võitleb Navalnõi vabastamise eest vanglast ja esitab küsimusi inimestele, kes kasutavad meie riigis keemiarelva,” lisas Sobol.

Nastojaštšeje Vremja küsis Sobolilt, kas on tõsi, et ta ei viibi praegu Venemaal, ja kui see nii on, siis kus ta on.

„Ma ei kommenteeri ohutuse eesmärgil küsimusi oma asukoha ja oma pere asukoha kohta. Seetõttu, kui te soovite saada autasu minu pea eest, pean ma teile kahjuks pettumuse valmistama. Vaevalt te selle saategi. Seetõttu siseministeeriumi töötajate elu kuidagi lihtsamaks teha ma ei kavatse. Loomulikult püüavad nad praegu teha nii, et ma esitaksin pidevalt neile pretensioone ja tegeldaks mingi kohtuliku vintsutamisega, kirjadega minu tagaotsimise kohta ja nii edasi. Seetõttu arvan ma, et küsimus minu asukoha kohta ei ole praegu kõige põhimõttelisem küsimus. Kõige põhimõttelisem küsimus on see, kas ma jätkan praegu oma poliitilist tegevust ja võitlust korruptsiooniga, tõe rääkimist ja tavaliste inimeste hääleks olemist – ma jätkan seda,” ütles Sobol.

Nastojaštšeje Vremja küsis ka seda, kas Sobol tunneb end turvaliselt ja kui kindel ta oma ohutuses on.

„Ei, ei ole kindel. Ilmselt võib öelda, et ma vahetasin ohtlikuma asukoha veidi vähem ohtliku asukoha vastu, aga kas ma tunnen end täiesti väljaspool ohtu – loomulikult mitte. Ma arvan, et ükski inimene, kes võitleb kuritegeliku Putini režiimi vastu, ei saa olla täielikult väljaspool ohtu, tunda ennast turvaliselt. Me kõik teame, et on grupp mõrvareid, FSB spetsiaalne allüksus, mis püüab inimesi tappa või isegi tapab neid. Seetõttu arvan ma praegu, et ükski inimene, keda Putin peab oma vaenlaseks ja oma poliitiliseks oponendiks, ei saa tunda end kuskil turvaliselt. See oleks liiga naiivne,” vastas Sobol.

Enda jälitamisest rääkis Sobol järgmist: „Kui teil on paranoia, ei tähenda see, et teid jälitatakse. Ma arvan, et [mind] loomulikult jälitatakse. Mõni teeb seda rumalamalt, kui minu järel käisid Prigožini (niinimetatud „Putini kokk” Jevgeni Prigožin – toim) sabarakud, liikusid nad väga avalikult ja jäid spetsiaalselt silma, et avaldada psühholoogilist survet mulle ja mu perekonnale, minu seitsmeaastasele tütrele. Siseministeeriumi töötajad teevad seda tavaliselt ilmselt pisut targemalt kui Prigožini omad, aga sealjuures piisavalt tahumatult, ka neid võib märgata – mingit varjatud tegevust, jälge ja nii edasi. Kui töötavad eriteenistuslased, on seda märgata raskem, neil on pikk-pikk ja suur praktika selle kohta, kuidas nad kontrollivad ja püüavad inimesi jälgida alates nõukogude ajast, mistõttu ma arvan, et loomulikult kontrollitakse, aga teisest küljest, ma ei tegele mingi seadusevastase tegevusega ja mul ei ole sisuliselt midagi varjata.”