60 aastat nõukogude ajal salastatud tragöödiast: tulekahjus Venemaal Tšuvaššias hukkus 106 last

Pealtnägijad rääkisid väljaandele Lenta.ru, kuidas Nõukogude Liidus salastatud tulekahjus Tšuvaššia Elbarussovo asula koolis hukkus 60 aastat tagasi, 1961. aasta 5. novembril 5-10 minutiga 106 last ja neli õpetajat.

Tulekahju puhkes Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäevale pühendatud piduliku kontserdi ajal, kui saalis viibis üle 200 inimese – õpetajad ja perekonnad lastega, kelle hulgas olid ka koolieelikud.

Samal ajal, kui aktusesaalis, mis igapäevaselt oli jagatud kaheks klassiruumiks, toimusid esinemised, remontis füüsikaõpetaja Mihhail Iritkov bensiinimootorit, mille abil pidi hiljem käivitatama kinoprojektor filmi näitamiseks. Teda aitasid kaks kümnenda klassi poissi.

Nende hooletuse tõttu valgus bensiin kabinetis laiali ja süttis, pärast mida hüppasid õpetaja ja poisid aknast välja ja jooksid ära, kedagi hoiatamata.

„Äkki kõlas kurdistav karje ja kõik nägid tuleleeke, bensiinipaak süttis ja siis plahvatas nagu pomm,” rääkis Lenta.ru-le tollal kuuendas klassis õppinud Arkadi Gavrilov. „Füüsikakabineti uks lendas läbi koridori aktusesaali. Tekkis kujuteldamatu segadus. Ma ronisin kuidagimoodi aknast välja, kätelt rippusid naharibad. (...) Möödus sõna otseses mõttes 5-10 minutit ja päästa ei olnud seal enam kedagi. Katus vajus sisse ja karjed lõppesid.”

Ellujäänu Ljudmila Gordejeva sõnul ei saadud alguses millestki aru, keegi ütles isegi, et ameeriklased viskasid aatompommi. Lapsed jooksid alguses uste juurde, aga tulid tagasi, kui nägid koridoris põlengu kuma.

Evakueerimist raskendas see, et enne kontserti oli koolipingid paigutatud akendega seinte äärde ja need takistasid põlevast ruumist väljumist. Lisaks sellele oli etendust segav koli kuhjatud varuväljapääsu ette, mistõttu ei saadud seda kasutada.

„Ma jooksin kohe akende juurde. Need olid suletud, aga muusikajuht virutas karmoškaga klaasid katki!” rääkis Gordejeva. „Klaasid lendasid raamidest välja ja ma hakkasin aknalauale ronima. See oli kõrgel, aga mina olin väikest kasvu. Kuidagimoodi ronisin üles, jalad rippusid. Tundsin, et teised lapsed juba ronivad mööda mind. Ma ei tea, kas mind lükati välja või kukkusin ise maha. Nii pääsesin. Olin nii hirmu täis, et ei teadnud, kuhu minna või mida teha.”

Rohkearvulisi vigastatuid raviti naaberasulates ja kõige raskemalt vigastatud saadeti Moskvasse.

„Kõik karjuvad, röögivad. Häid valuvaigisteid tol ajal ilmselt ei olnud. Või oli, aga kõigile ei jätkunud,” rääkis ellujäänu Juri Makarov. „Mäletan, et pandi kausid kaaliumpermanganaadiga. Leotad seal kätt ja valu annab pisut järele. Võtad välja ja jälle põletab. Pärast kaotasin ma teadvuse. Sellises seisundis leidis mu haiglasse tulnud ema. Pärast viidi meid Višnevski instituuti.”

Selle asemel, et pärast 110 surmaohvriga tulekahju meetmed tarvitusele võtta, viia läbi põhjalik uurimine ja inimesi toetada, otsustas Nõukogude juhtkond ohvrid kiiresti ühishauda maha matta. Kardeti massirahutusi enne Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäeva, mistõttu valmistasid Mariinski Posadi puusepad kogu öö vastu 6. novembrit kirste.

Matuserongkäiku saatsid miilitsad ja erariides KGB töötajad ei lubanud kellelgi pilti teha. Kui keegi jõudis pildistada, valgustati film üle.

Haudade vahel jooksid laste vanemad. Nad vaatasid, kuhu nende lapsed maetakse ja märgistasid koha.

Kommunistliku partei ettekandes kirjutati ohvrite perekonnaliikmetest järgmist: näitasid üles kõrget poliitilist teadlikkust, kodanikuvaprust ja organiseeritust.

Samas dokumendis öeldi, et Elbarussovo tragöödiast peavad järelduse tegema kõik Nõukogude Liidu elanikud, aga tegelikkuses midagi ette ei võetud. Juba aasta pärast põles Elbarussovost 20 kilomeetri kaugusel Tsivilskis hooletusest bensiiniga ümberkäimisel maha pioneeride maja. Õnneks pääseti siis ohvriteta.

Esimest korda toimus mälestusüritus Elbarussovos alles glasnost’i ajal, 1991. aasta 5. novembril, kui õnnetusest oli möödunud 30 aastat. Kuni selleni rääkisid kohalikud tulekahjust vaid sosinal.

Füüsikaõpetaja Iritkov ja kooli direktor Samuil Jarukin visati kommunistlikust parteist välja ning mõisteti vastavalt kümneks ja kaheksaks aastaks vangi. Kahe aasta pärast muudeti direktori paragrahvi ja lühendati karistust kolmele aastale. Põlengus naise kaotanud Iritkov istus ära kogu karistusaja. Parteiliinis karistati ka teisi kaudselt vastutanud inimesi.