VILJA KÜSIB | Maris Jesse: kehvasti läks see, et liiga palju tervishoiujuhte vahetus korraga

Endine sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse tunnistas tänases saates, et mõtleb sageli, mida oleks pidanud teisiti tegema. Näiteks leiab ta, et eakate ja riskirühmade vaktsineerimisega pole Eesti küllalt hästi toime tulnud.

Teil vist uut töökohta praegu ei ole?

Võtsin taotluslikult mitu kuud puhkamiseks, sest viimased viis aastat sotsiaalministeeriumis olid üliinimlikult intensiivsed, eriti kaks viimast aastat.

Kui te enam asekantsleriks ei kandideerinud, pidi teist sama kantsler Marika Priske nõunik. Tema lasti augustis lahti ja teie jäite ka oma kohast ilma. Oli see teile üllatus?

Nõunikuna mõnda aega jätkamine oli mõeldud eelkõige selleks, et üleminek oleks sujuvam ning et sügisese viiruse tõusu vastu ettevalmistamise perioodil oleks meeskond natuke suurem. Rohkem kui kaks-kolm, maksimaalselt neli kuud ei oleks ma nõuniku kohal jätkanud.

Praegu ehk kahetsete, et ei kandideerinud uuesti asekantsleriks, olete ju ilma tööta?

Ei saa öelda, et olen ilma tööta. Kui ma rohkem kui viie aasta eest sotsiaalministeeriumisse tööle kandideerisin, arvasin, et olen seal umbes kolm aastat. Arvasin, et selle ajaga saavad tehtud otsused valdkondades, mida tahtsin vedada.

Ja siis tuli koroona ja te ei saanud lahkuda?

Ja siis tuli koroona. Mu põhimõtted ja eesmärgid klappisid hästi Tanel Kiige omadega. Ent kui kaalusin kevadel, kas uuesti kandideerida või ei, siis leidsin, et minus ei ole energiat minna komisjoni ette ja sellele sirgjooneliselt silma vaadates kinnitada, et mul on energiat viis aastat samasugust elu edasi elada.

Olen kuulnud, et olite väga väsinud. Kas võiks öelda, et põlesite läbi?

Seda ma ei ütleks. Meil oli väga hea meeskond. Aga seda, et energia nivoo läheb üha allapoole, tundsin nii mina kui ka paljud teised. Tundsin, et mul on vaja rahulikumat perioodi, et keskenduda asjadele, mida ma ise endale päevakorda võtan. Ministeeriumiametniku tööd määrab väga palju see, mis tuleb ajakirjandusest, riigikogust ja valitsusest. Palju on erakorralist ja vähe plaanipärast tööd.

Kuula siit.

Mida te siis teete ikkagi praegu?

Kaks kuud pühendusin kodus tekkinud võlgnevustele, tegin remonti. Olen täitnud väiksemaid varasemaid tööalaseid kohustusi: esinemine arvamusfestivalil, debatt teenusmajanduse kojas. Uut töölepingut ei ole ma sõlminud.

Kogu sellel Eesti vaktsineerimisõnnetusel on kolm nime: teie, Priske, Kiik. Muidugi ka valitsusjuht Kallas, aga temast pole praegu jutt. Novembri alguses olime teist korda nakatumise maailma tipus. Kuivõrd tunnete praegu isiklikku vastutust selle pärast, et asjad on nii läinud?

Muidugi mõtlen ma, mida oleks pidanud teisiti tegema. Oluline on meeles pidada, et me ei vaktsineeri mitte selle pärast, et nakatumisi vähendada. See on algusest peale teada olnud, et vaktsiinid kaitsevad väga hästi raske haigestumise vastu. Seda teead nad siiamaani hästi. Millega me ehk nii hästi toime ei tulnud, on riskirühmade ja eakate vaktsineerimine. Seal ei aita ähvardused, vaja on veenmist ja rahulikku rääkimist. Seda ütleb teiste riikide kogemus.

Suvi lasti kolmandaks laineks valmistumise mõttes totaalselt raisku. Miks? Kuidas see võimalik oli?

Nii äärmuslikult ma ei väljenduks. Aga üleminek vaktsineerimiselt perearstide juurest suurtesse keskusetesse oleks pidanud olema sujuvam. Perearstid oleksid pidanud saama pikemalt vaktsiine tellida.

Kuivõrd olete nõus Andrus Ansipiga, kes väitis siinsamas eelmises saates, et Tondiraba skandaaliga toimus murrang? Kui süsti saama läinud nooremad inimesed said sõimata, et võtavad vanemate eest vaktsiine ära, ja lõid käega?

Suurte keskuste, Sõle ja Tondiraba keskuse teema oli lihavõtete ajal, aga vaktsineerimise tempo hakkas alla minema jaanipäevast. Küll aga oli see murdepunkt selle pooles, et tekkis frustratsioon. Tekkis väga tugev surve avada vaktsineerimine kohe kõikidele, meie aga üritasime argumenteerida, et kõige olulisem on ikkagi riskirühmade vaktsineerimine. Meediafrustratsiooni tipuks sai see lihavõtete aegne sündmus tõepoolest, mujal õnnestus vaktsineerimine hästi.

Teie valmistasite ette hinnanguid ja strateegiaid, nagu ma aru saan. Miks need tööle ei hakanud – kui need üldse olemas on?

Strateegiad olid olemas, aga nende rakendamise kohta ei ole mina enam õige inimene vastama. Strateegia nägi ette, et augusti keskelt, hiljemalt septembrist tuleb keskenduda sellele, et üle 60-aastaste seas oleks vaktsineerimisega hõlmatus võimalikult suur, sest neil on kõige suurem risk haigestumise korral haiglasse sattuda.

Rõhutate ikka vanu. Raimo Poomile antud intervjuus väitsite, et laste vaktsineerimine ei ole prioriteet. Sõnasite isegi: Ärge tulge mulle ütlema argumendina, et lapse kaudu võib nakkus koju jõuda. Ei juhtu sellest vaktsineeritud täiskasvanutele mitte midagi.” Isegi tollaste teadmiste valguses oli see ikka täiesti lambist võetud jutt, kuidas te selle peale tulite?

Raimo Poomi argument oli, et kui lapsed on vaktsineeritud, siis pole sellest lugu, kui vanaema on kaitsesüstimata, sest süstitud lapse kaudu viirust koju ei jõua. Minu argument tollaste teadmiste valguses oli, et vaktsiin ei kaitse absoluutselt nakatumise vastu, niisiis on oluline, et riskirühmad ja vanaemad-vanaisad oleksid vaktsineeritud.

Isegi Kaja Kallas oli tookord teie sõnadest häiritud ja teatas, et iga inimene, kes soovib end kaitsesüstida, on prioriteet. Te arvate ikka, et rääkisite õiget juttu?

Ei saa olla, et kõik on korraga prioriteet. See tähendaks seda, et prioriteeti ei ole. See oli emotsionaalne intervjuu ja ma kahetsen, et lasin ennast provotseerida olukorda, et oli võimalik selline pealkiri tekitada. Aga midagi ei ole teha, ka praegu pean ütlema: kõige tähtsam on, et meil oleks võimalikult hästi vaktsineeritud riskirühmad ja eakad.

Avalikkus ei armastanud teid eriti. Teie suhtes oldi väga kriitiline. Kolleeg tõmbas kohvi kurku, kui luges, et saite lahkudes ligi 9000 eurot tulemustasu. Mille eest?

Üks osa sellest oli kahe aasta puhkamata jäänud puhkuse raha, lisandus tasu intensiivsuse eest, millega olime töötanud. Koroonakriisiga tegelevate inimeste tööaeg on pikem kui 12 tundi ööpäevas.

Kiige pead on korduvalt nõutud, aga ta on siiamaani ametis. Oleks ta ehk pidanud tagasi astuma?

Selles kriisis on ka kogemus oluline. Minister Kiigel on varasemate lainete kogemus. Hokis on võitluskolmikud või viisikud. On intensiivne mäng, kolmik teeb platsil oma töö ära ja võetakse siis tervikuna mängust välja ja pannakse uus asemele. Aga meeskond on ikka seesama. Võõra meeskonna ründekolmik enam nii hästi toime ei tuleks. Sügisel läks kehvasti see, et liiga palju tervishoiujuhte vahetus korraga. Kui ka minister oleks välja vahetatud, ei oleks see vaktsineerimises kiirendust kaasa toonud.

Üsna üksmeelne arusaamine on, et suurpuhastusega sotsiaalministeeriumis säästeti Kiige nahka. Olete nõus?

Ma ei hakka selle spekulatsiooniga kaasa minema. Olen rohkem tervishoiu valdkonna inimene ja poliitikat hea meelega ei analüüsiks. Selle juurde jään, et tema väljavahetamine ei oleks kiirendust toonud, pigem oleks rapsimist rohkem olnud.

Kuivõrd tundsite oma töös poliitilist survet? Kuivõrd saadi aru, et küsimus on inimeste elus ja surmas?

Sotsiaalministeeriumis tajutakse seda väga hästi.

Välja see ei paista, ma ei küsi ilmaasjata. Ei paistnud siis, ei paista nüüd.

Mina ei saa sotsiaalministeeriumi päris kõrvalise pilguga vaadata. Samal ajal, kui vaktsineeriti esimesi tervishoiutöötajaid, algas kaitsesüstimine hooldekodudes, kuna ma teadsime, et seal ollakse kõige haavatavamad. Jaanuaris tuli vaktsiini väga tillukeste kogustena, selleks ei olnud keegi Euroopas valmis.

Veel üks nimi ja nägu selle õnnetuse juures, mille otsas me istume: Marek Seer. Kes mõjus ülbe jobuna, ütles valesid asju vales kohas. Kust säärane üldse välja võeti?

Marek Seeril on tervishoius väga pikk kogemus.

Ma tean. Kes ta palkas, miks?

Ta palgati osaliselt ju avalikkuse ja meedia survel. Meedia ju nõudis vaktsineerimistsaari. Et oleks üks konkreetne inimene, kes vastutab.

Kas ta sai hakkama?

Vaktsineerimistöö ei saagi põhineda monarhi otsustel. Ebakindlatel aegadel tuleb jõuda konsensusele. See tuleb leida kiiresti, aruteludega ei saa venitada. Ka Marek Seer ei tegutsenud üksi. Tal oli oma töörühm, tema parem käsi oli doktor Arkadi Popov, vasak käsi üks haigekassa töötaja. Marek võttis lihtsalt seletamistöö enda peale. Võimalik, et hästi suur avalik tähelepanu ehmatas teda.

Juba viidatud intervjuus ütlete, et kevadel ei suudetud luua korralikku meeskonda, sest ei olnud raha. Aga iga tippjuht suudab leida mõne päeva mõne miljoni, ka mitukümmend miljonit, kui küsius on elus ja surmas. Miks ei leitud? Miks ei saadud raha kokku, inimesi paika, asju liikuma?

Tagantjäreletarkusena: oleksime pidanud mais inimesi juurde võtma. Ent samal ajal ei rahuldanud valitsus ka teisi, veel kriitilisemaid rahastustaotlusi?

Mis saaks olla veel kriitilisem?

Terviseameti personali eelarve suurendamine, et saaks sügiseks inimesi juurde võtta. Tagantjäreletarkusest saame õppida vaid siis, kui me ei süüdista. Ma ei taha süüdistada. Saan aiult kinnitada, et ministeeriumis ja kogu tervishoiuvaldkonnas on väga selge arusaam, et tegemist on elu ja surma küsimusega.

Viimasel ajal on löögi alla sattunud solidaarne ravikindlustus. Peaminister tahaks vaktsineerimata inimesed järjekorra lõppu saata, kui tuleb valida, keda ravida ja keda mitte. Kuidas teie sellesse mõttesse suhtute?

Paremate tulemustega on kriisist välja tulnud riigid, kus solidaarsust peetakse väärtuseks, kus on usaldavamad, üksteisega arvestavamad suhted. Kui see kriis on midagi õpetanud, siis seda, et solidaarsus on väärtus, mida me peaem hoidma ja edasi arendama.

Aga raha ei ole lõputult. Uuring näitab, 95 protsenti ravirahast on kulunud kaitsesüstimata inimeste peale.

See on kahetsusväärselt kallutatud info. Enamik sellest rahast kulus vaktsineerimata inimeste peale ajal, mil vaktsiini veel ei olnudki. Praegu on see proportsioon teistsugune. Ja ega see aita raviraha kokku hoida, kui saadame kaitsesüstimata inimesed ravijärjekorra lõppu. Nende tervisprobleemid kuhjuvad. Niisugune ähvardamine toob kaasa selle, et need niigi haavatavad inimesed, kes on vaktsineerimise asjus kõhelnud, ei julge enam üldse arsti juurde minna. See ei ole tulemus, mida tahame ja ootame.

Vaktsiinikahjustuste fond. Kui kiiresti, mis kujul seda vajame?

Oleks pidanud tulema juba kevadel. Juba kevadel tõstatasime vaktsiini tugevate kõrvalmõjude kompenseerimise teema, et inimesed teaksid: neid ei jäeta hätta. Siis ei leidnud see idee kahjuks toetust. Oleksime paremas seisus, kui see oleks saanud juba kevadel otsustatud.

Teil on arstiharidus. Mida tundsite, kui ühe erakonna esimees tahtis koroonahaigeid ravida loomade ussirohuga?

(Vaikus, ohe.)

Jutt käib sellest erakonnast, kes soovitas alguses hanerasva ja sinepiplaastrit.

Hanerasvajutuga, arvan, tahtis Mart Helme raskesse teemasse huumorit tuua. Martin Helme on ju tark ja arukas mees. Miks ta sellele liimile läks, seda peab temalt endalt küsima.

Teist oleks võinud 2018 saada Jevgeni Ossinovski asemel tervise- ja tööminister. Ja isegi erakonna juht. Miks see nii ei läinud?

Ma ei ole Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liigegi...

Seda väikest asja saab ju muuta.

... nii et erakonnaa juhiks saamisest ei saanud rääkida. See oli kuulujutt, poliitiline spinn, mis lasti lahti mulle arusaamatul põhjusel. Ministriks saamise ettepanek mulle tõesti tehti. Tol korral ma nii suurt avalikku tähelepanu, avalikkusega koos elamist ei tahtnud. Erakonna juhiks asumisest ei ole ma kellegagi rääkinud.

Teil on parim võimalik haridus ja töökogemus – olete olnud haigekassa juht ja tervise arengu instituudi juht veel enne asekantsleriks saamist – et saada ministriks ja/või kogu koroona- ja vaktsiiniteema kõige veenvamaks eestkõnelejaks. Te ei saanud, miks?

Olen ka ise mõelnud sellele. Ma ei oska vastata küsimusele, miks meil Eestis ei kujunenud sellist usaldusväärset ja veenvat...

Räägime ikka teist. Teist võinuks ettevalmistuse ja karjääri poolest saada absoluutne tipp. See ei läinud nii, miks?

Ma olin ametnik ja ametnikud paigutatakse rolli. Tundsin mitmel korral intervjuusid andes eelhoiakut, et et ahaa, see on selline ametniku jutt. On aeg, mil on kombeks kõike kahtluse alla panna. Oleme murdepunktis: kas kasvame edasi hoidvaks, usaldavaks ühiskonnaks või kõike kahtluse alla panevaks, ründavaks. Olin osake keskkonnast, kus kõike pandi kahtluse alla ja kedagi ei usutud. Võib-olla ainult Arkadi Popov oma karismaga murdis sellest läbi. Minu õppetund oli see, et ühiskonnana ei saa ma panuseid teha ühele inimesele. Me peame kõik koos rahulikult arutledes, oma väärtushinnanguid järele katsudes siit välja pääsema ja minema solidaarsema, hoidvama ühiskonna poole.

Teil on arstiharidus, aga te pole päevagi arstina töötanud, miks?

Elutee läks teisiti. Sattusid adminstreerivale tööle ja sealtkaudu jäin administeerima ka tervishoius.

Lõpuks üks vaataja küsimus: millal see hullumaja lõpuks läbi saab?

Kevadel tehti rahvusvahelisi ennustusi, et kahe-kolme aastaga peaksid need lained läbi saama.