Sissevaade Leedu pagulaslaagritesse: päris inimeste päris lood on jäänud tagaplaanile

Suures plaanis pole võetud aega ega ressurssi, et selgitada välja, kes päriselt ja inimlikult abi vajab. Kõik migrandid Valgevene-Poola piiril - hoolimata põhjustest - on jäänud poliitilise võimumängu ohvriks.

Septembris kogus Eesti Pagulasabi koos partnerite abiga kokku riideid, voodipesu, hügieenitarbeid ning jalanõusid, mis toimetati Leedu-Valgevene piiril asuvatesse põgenikelaagritesse. Toona oli piirialadel üle kolmekümne laagri, kokku üle 4000 põgenikuga. Nüüdseks on inimesed majutatud viite suuremasse laagrisse, kus baasvajadused on suures osas kaetud, kuid vajadus nii õigus- kui ka psühholoogilisele abile on jätkuvalt kriitiline.

“Esimeses septembris külastatud laagris tuli mulle vastu umbes 6-aastane poiss, T-särgis ja ütles otse, et tal on külm, kas mul on talle midagi selga anda. See pilt, mis avanes osades külastatud majutuskohtades ja telkides, oli pehmelt öeldes trööstitu,” ütles kohapeal viibinud Eesti Pagulasabi kommunikatsioonijuht Madle Timm.

Timmi sõnul on enamik Leedus olevatest piiriületajatest Iraagist, aga ka Kongost, Kamerunist, Süüriast, Venemaalt, Afganistanist ja Iraanist, ligi kolmandik neist naised ja veerand lapsed. Nende hulgas on hulk haavatavaid inimesi: lastega emad, rasedad naised, saatjata lapsed, vaimselt traumeeritud ja krooniliste haiguste ja puuetega inimesed.

“Põhjuseid, miks inimesed – terved pered, üksikud mehed, haavatavad grupid –, oma koduriigi seljataha jätsid, on mitmeid. Nende seas on tagakiusamise või sõja eest põgenejaid, aga ka paremat elu otsivaid inimesi. Põgenikel, kellega õnnestus pikemalt rääkida, olid head põhjused selle riskantse teekonna ettevõtmiseks,” ütles Timm.

Ta tõi välja nii Afganistani perekonna, kelle pereliikmed said ähvarduskirju Talibanilt, kui ka üksinda piiri ületanud Iraagi noormehe, kes arvati fotograafitööd tehes perest välja ning keda sealses kultuuriruumis ootab verine kättemaks. “Paraku ei ole suures plaanis võetud seda aega ja ressurssi, et selgitada välja, kes päriselt ja inimlikult abi vajab. Nad kõik, hoolimata põhjustest, on jäänud poliitilise võimumängu ohvriks,” nentis Timm.

Kas teadsid?

Õigus taotleda varjupaika on võõrandamatu inimõigus, mis on sätestatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonis ja Euroopa Liidu enda õiguses. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on pagulasseisundi konventsiooniga liitunud ning neil on kohustus registreerida ja menetleda varjupaigataotlusi olenemata viisist, kuidas inimene riiki sisenes.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi peatada varjupaigataotluste registreerimist või saata inimesi koduriiki tagasi ilma, et nende varjupaigataotlusi ja tausta oleks piisavalt uuritud. Juulis 2021 kuulutas Leedu valitsus välja erakorralise olukorra seoses suure hulga põgenike arvuga ning muutis oma seadusi, piirates inimeste õigusi ja ligipääsu varjupaigasüsteemile ning kehtestades üle piiri saabunud inimeste automaatse kinnipidamise.

Iraagi noormees Leedu pagulaslaagris: teenisin perele raha ja sain iga kord lihtsalt peksa. Tahan võimalust elada

Ibrahim on pealtnäha tagasihoidlik noormees, peaaegu märkamatu. Talle pisut suur pikkade varrukatega valge pusa varjab aga keha katvaid pikki arme, mis räägivad hoopis värvikama loo. 24-aastane noormees Iraagi pealinnast Bagdadist põgenes üksinda, tema pere ei teadnud pikka aega, kus ta on. Ja see päästis ta elu, vähemalt praeguseks. „Nüüd tagasi pöördudes ähvardaks mind suguvõsa kättemaks, sest sotsiaalmeedias ajakirjanduslikku sisu avaldades läksin vastuollu peamiselt oma isa vaadetega. Vastusammuna avaldas ta kohalikus lehes teate, et mina enam tema poeg ei ole ja mind on õigus tappa,“ ütleb Ibrahim.

Noormees jätkab, et tema isa on teda peksnud väiksest saati. „Mind ja mu nooremat venda, kes on seetõttu poolpime. Kord tõukas ta mu liikuvast autost välja. Kui ma politseisse läksin, siis nemad ütlesid, et aga ta on ju sinu isa. See on su pereasi, tema on suurem, järelikult on tal õigus. Ma olin siis päris väike,“ räägib Ibrahim katkendlikult, pisaraid alla neelates. „Teinekord sattusin peksu tõttu mitmeks päevaks haiglasse. Kui isa mulle sinna järele tuli, ütles arstidele, et mu sõbrad peksid mind. Mu isa on alkohoolik.“

Ibrahim on lapsest saati töötanud, olles perele leivateenija. Iraagist lahkudes oli Ibrahimil kolm töökohta, et aidata ema ja õdesid ning nooremat venda. Vanem vend jõi koos isaga, viimane võttis pojalt raha siis, kui parajasti ise tahtis. „Ma õppisin ja töötasin mehhaanikuna, supermarketis ja lisaks fotograafina, avaldasin ajakirjanduslikku sisu sotsiaalmeedias,“ räägib Ibrahim, „ja see viimane oli midagi, mida ma lapsest saati teha olen tahtnud. Ma töötasin ööd ja päevad, et saaksin endale kaamera osta.“

Fotograafiast rääkides läheb Ibrahimi nägu hetkeks särama. Ta palub mu telefoni, et näidata sotsiaalmeediast enda tehtud pilte. Uhkusega, nagu noored ikka, räägib ta oma mitmekümnest tuhandest jälgijast Instagramis ja sellest, kuhu fotograafi töö teda viis. Loo varjupool on aga isa ja tema sugulased, kes noormehelt raha nillisid ja teda erinevates linnades jälitasid.

Ma elasin head elu, välja arvatud see, et ma ei elanud head elu.

Ibrahim, 24

Ibrahim jääb vaikselt istuma, vaatab tühjusesse, silmad niisked. „Mu ema ei tööta, ma ei saanud teda jätta. Aga isa peksmine läks nii hulluks, et mul on sisemised vigastused. Ma elasin head elu, välja arvatud see, et ma ei elanud head elu.“

End veidi kogudes räägib ta, et andis ühel hetkel oma pangakaardi salaja emale, et ta saaks isa türanniast sõltumata vajalikke asju osta. „Ma siis ütlesin talle oma pin-koodi ja ta läks pangaautomaadi juurde, ning ütles kõva häälega automaadi ees selle koodi ja ootas, et raha välja tuleks,“ hakkab Ibrahim äkki naerma. „Ta ei teadnud alguses, kuidas seda üldse kasutada. Aga siis ühel päeval, ma olin oma toas, kui ema lükkas minu ukse alt läbi minu passi ja tuhat dollarit. Ja ütles, et põgene, põgene, kuhu saad, sest muidu su isa tapab su,“ ütleb Ibrahim ja

lisab, et pakkis kaasa vaid mõned riided ning läks esialgu sõbra juurde, kellega koos leidsid nad Facebookist grupi, kus oli kirjeldatud, kuidas saada Valgevenesse. Ühesse vähestest riikidest, kuhu iraaklased viisavabalt reisida saavad. Ja sealt edasi Euroopa Liitu. Lennupilet olemas, sõitis Ibrahim Minski, võttis lennujaamast takso ning oligi piiril. „Valgevene piirivalvur pidas mu kinni, otsis läbi, võttis ära mu raha ja saatis edasi, Leedu poole,“ jutustab Ibrahim.

Ibrahimi unistuseks on saada kuulsaks fotograafiks ning luua pere, saada lapsi. „Aga hetkel on minu unistuseks elada lihtsalt rahus. Keegi ei pea mulle raha andma. Ma tean, kuidas ennast üles ehitada, ma oskan tööd teha, ma tahan seda teha, aga ma ei saa.“

Leedu laagrites on tingimused paranemas

Üks suurimaid organisatsioone, mis suve keskel laagrites abi hakkas osutama, oli Leedu Punane Rist, mis jagas vett ja toitu, riideid, ravimeid ning muud vajalikku.

Punase Risti esindaja sõnul on hetkel inimestele tagatud elementaarsed elamis-, toidu- ja sanitaartingimused, kuid enamik inimesi seisavad silmitsi psühholoogiliste probleemidega, mis on tingitud pikaajalisest kinnipidamisest ning teabe- ja tööpuudusest. Leedu Punasel Ristil on kokkulepped psühholoogidega, kes pakuvad nii individuaalset kui ka rühmakonsultatsiooni, kuid vajadus selle järele on suurem, kui hetkel pakkuda suudetakse.

Alates oktoobri algusest käivad kõik kooliealised lapsed iga päev leedu keele tundides, erinevad vabaühendused viivad jõudu mööda laagrites läbi nii lastele kui täiskasvanutele suunatud haridus- ja muid tegevusi.

Leedu Punane Rist tõi välja, et kuigi tingimused on võrreldes septembriga paranenud, on jätkuvalt murekohti, millega igapäevaselt tegeleda: tagada piisav personaalne ruum inimese kohta, parandada sanitaartingimusi, tagada kõigile psühholoogiline ja meditsiiniline abi ning õigusabi.

Loo autoriks on MTÜ Eesti Pagulasabi.