Pagulasabi juht: kui visata inimesed probleemsesse piirkonda, nõuab ikka suurt tahet, et sealt välja saada

Võrreldes tavaliste sisserändajatega teeb pagulaste lõimimise keerukamaks konfliktipiirkonnast kaasa saadud vaimse tervise probleemid, mida ei tohi jätta tähelepanuta, ütleb MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson.

Mille järgi mõõdetakse, kas pagulaste lõimimine käib mingis riigis edukalt või mitte?

Selle kohta on olemas üks hea indeks MIPEX, mille järgi hinnatakse ka Eestit. Seal on kaheksa eri valdkonda: kuidas on pagulaste ligipääs tööturule, haridusele, poliitilisele osalusele, kodakondsusele, tervishoiule ja pikaajalistele elamislubadele, millised on võimalused perede taasühinemiseks ja diskrimineerimisevastased poliitikad. MIPEX ei keskendu küll pagulastele konkreetselt, vaid vaatab kogu riigi sisserändepoliitikat tervikuna.

Mis lääneriigid on nende kriteeriumide järgi kõige edukamad olnud?

Meile lähemalt on Soome-Rootsi ühed tugevamad, üle ookeani on Kanada väga hea näide. Eesti on selline keskmik. Mida need riigid õigesti teevad? Neil on üldiselt tervilik lähenemine integratsioonile ja nad on oma lähenemiselt õiguspõhised. Ehk siis kõigil, kes saabuvad, on õigus saada tervet hulka teenuseid, mis kümnete aastate pikkuse arendustöö tulemusel välja arendatud. Vigadest on õpitud, neid parandatud ja edasi liigutud. Mitmes hea lõimumissüsteemiga riigis toimib näiteks väga hästi see, et keeleõpe toimub kohe töökeskkonnas või käin oskusõpe koos keeleõppega. Need on sellised soovitused, mis käivad ka akadeemilisest kirjandusest üsna palju läbi.

Eestis oleks seda siiski keeruline rakendada, kuna inimeste arv on palju väiksem. Selliseid meetmeid saab võtta tingimustes, kus arvud on piisavad. Eesti integratsioonipoliitika kontekst on selline, et tegelikult neid inimesi, kes Eestisse saabuvad, on võrreldes teiste riikidega ääretult vähe. Paljusid teenuseid ei ole mõtet nii väikesele arvule inimestele üles ehitada. Paradoksaalne, aga riikides, kus on rohkem sisserändajaid, on nende teenuste ülesehitamine lihtsam. Eestis tehakse rätsepaülikond.

Üks pagulaspoliitika murekoht on ajude raiskamine: kolmanda maailma spetsialistid asuvad Euroopas asuma vähekvalifitseeritud tööle. Kuidas näiteks põhjamaad sellega toime tulevad?

Mis puudutab puht dokumentatiivset poolt, siis põhjamaades on kasutatud ka paindlikke lahendusi. Kui diplom on maha jäänud, saab inimeste kompetentsi tunnustada ka koopiate põhjal või ka päris oskuste põhjal, ei pea ainult paber selle aluseks olema. Aga jaa, see mure on üsna laialdane ja ka põhjamaades ka sellega kõik tip-top korras ei ole. Kui saabuvad inimesed, kellel on kõrgem haridus või rohkem oskusi, siis nad on ikkagi pahatihti sunnitud vastu võtma madala tasuga ja väheseid oskusi nõudvaid töökohti. Nn brain waste on murekoht.

Eesti näitel: meil on samuti olnud siin Süüriast pärit arst ja Türgist pärit õpetaja, kellel on kulunud pikki aastaid, et oma erialasel tööl uuesti jätkata. Eesti keeleseadus on selles osas üsna piirav, et arstina töötamiseks peabki olema C1 keeletase, milleni jõudmine võtab nullist õppides ikka üsna kaua. Siin on selline nokk kinni, saba lahti olukord. Sa ei saa tööle minna, sest sul pole keeleoskust, aga paljuski puudub keeleoskus sellepärast, et sa ei saa töökeskkonnas keelepraktikat omandada. Nende asjade sidumine on üldiselt väga hea mõte. On ka meil siin teinekord leitud inimesele vastu tulles paindlikumaid lahendusi. Näiteks kasvõi see Aleppost pärit arst saigi haiglas töövarjuna kaasas käia ja seeläbi niihästi keelt praktiseerida kui ka vältida oma oskuste kaotsiminekut. Aga need lahendused on sündinud ühekordsete kokkulepete pinnalt, need ei ole süsteemsed.

Aga mis spetsiifilised väljakutsed on seotud pagulaste lõimumisega, võrreldes näiteks tavalise võõrtöötajaga, kes ei tule konfliktikoldest? Uuringutest on käinud läbi, et üle pooled Süüria kodusõjast põgenenud inimesed kannatavaf posttraumaatiliste stressihäirete ja muude psühhiaatriliste prtobleemide all.

Jaa, vaimne tervis on üks väga suur teema. Möödunud aastal andsime muide välja kaardistuse ka Eesti olukorrast, sellest, kuidas meil vaimset tervist toetatakse ja mis on põhilised kitsaskohad [vaata linki siit]. Üks osa, mis on pagulaste lõimimise puhul keerulisem, ongi just see vaimse tervise pool. Inimesed on oma koduriigis kogenud traumeerivaid asju, kaotanud inimesi. Ka teekond siia on olnud tihti aastaid pikk ja kätkenud endas väga palju kriitilisi olukordi. Ja muidugi pole lihtne ka uude keskkonda kohanemine. Selline kumuleeruv trauma on midagi sellist, millega tuleb väga intensiivselt tegeleda. Lõppkokkuvõttes on see eelduseks igasugusele integratsioonile, et inimene oleks kognitiivselt võimeline keelt omandama, tööle asuma ja enesega toime tulema.

Oleme võtnud üle teatud praktikaid, näiteks pakume praegu virtuaalselt psühholoogilist nõustamist, nii araabia kui türgi keeles. Just nimelt omakeelset, sest kui tõlk on psühholoogilisel nõustamisel vahel, siis see ei ole päris see. Aga see vajab süsteemset lähenemist ja hoiakute muutust ka pagulaste enda poolt vaadates. Vaimne tervis on paljudes kultuurides stigma- või tabuteema. Vaja on tegeleda ka teenusepakkujate hoiakutega, kes peavad abivajaja ära tundma ja edasi suunama, muidugi ka teenuse kvaliteediga üleüldiselt. Kui vahel on keelebarjäär ja inimesed on pärit teisest kultuurist, siis ei saa täiesti samu meetodeid kasutada.

Missugune näeb välja äpardunud lõimumispoliitika?

Eks neid riike, kes ei paku head vastuvõtuplatvormi, on palju. Inimene saabub ja leiab oma väheste vahendite juurest elukoha piirkonnas, kus on sotsiaalmajanduslikud probleemid ja kuritegevus. Ruumiline segregeeritus on paljudes riikides reaalsus. Nõuab ikka väga suurt tahet ja pealehakkamist, et ise mitte sisse kukkuda samadesse sotsiaalmajanduslikesse probleemidesse, mis seal piirkonnas on endeemilised. Üks asi on see, et me ei tohiks neid kogukondi karta, vaid peaksime neid pigem jõustama. Et uued saabujad leiaksid seal selle pehme maandumispadja - inimesed ,kellega suhelda, kellelt saada häid kogemusi ja õppida. Mitte lihtsalt visata neid probleemsesse piirkonda ja kurta pärast, et lõimumine pole olnud edukas.

Tugevad kogukonnad viivad parema integratsioonini. Aga nii Eestis kui paljudes teistes piirkondades neid kogukondi kiputakse kartma. Meil siin ka 2015. aastal paar poliitikut rääkisid getodest: et saabub 50 inimest ja moodustub geto. See on vale lähenemine. On ka häid näiteid. USA-s olen käinud ümberasustamisagentuurides, kes võtavad vastu värskelt saabuvaid pagulasi. Nepaalist pärit pagulane paigutatakse elama linna, kus on tugev Nepaali kogukond. Seal ta saab kõige kiiremini jalad alla, seal on töö ja õppimise võimalused.