KUULA | Kas Kreml tahab Ukrainas sõda või on see kõik lihtsalt kodupublikule suunatud vaatemäng?

Ehkki maailma tähelepanu võtab endale mõistetavalt Vene-Ukraina riid, puudutavad Vene ultimaatumid otseselt ka Läänemerel toimuvat ning eriti Balkani poolsaart, kus käib taas aktiivne maadejagamine.

Delfi stuudios arutasid Vene-USA, Vene-NATO ja Vene-Ukraina suhteid ajakirjanikud Argo Ideon, Indrek Lepik ja Kaarel Kressa.

Saate eel laekus Vene välisministeeriumist uudis, et 10. jaanuaril toimuvatel Vene-US kõnelustel osalevad Vene asevälisminister Sergei Rjabkov ja USA asevälisminister Wendy Sherman, kes on varemgi erinevates sõlmküsimustes läbirääkimisi pidanud. Meie aja järgi täna hilisõhtul peavad järjekordse telefonikõne Vladimir Putin ja Joe Biden.

Indrek Lepik nimetas mõistetavaks osa Ida-Euroopa poliitikute kartusi, et USA-Vene kõnelused võivad hakata kulgema üle Euroopa riikide peade. „Arvan, et see on olnud selline ennetav reaktsioon, et seda tõepoolest ei juhtuks,” ütles Lepik. „Vaatame kasvõi seda, et jaanuaris toimub üle kahe ja poole aasta esimene NATO-Vene nõukogu. Selles formaadis pole nii ammu läbi räägitud eelkõige seetõttu, et Venemaa ei taha Ukrainat arutada kontekstis, kus lisaks ameeriklastele on kohal ülejäänud alliansi liikmed. Ameeriklased on päris hästi hakkama saanud sellega, et liitlased on tagasi pardale toodud. Aga kui vaadata läbirääkimiste sisu, siis on raske uskuda, et Venemaa nõudmiste üle saaks mingil moel arutada, need paistavad küll olevat koostatud selliselt, et need tulebki tagasi lükata.”

Argo Ideon leidis, et Vene nõudmised on suunatud Vene enda sisepublikule. „Ma ei kujuta ette, et niisugustele nõudmistele järele saaks anda, mis puudutavad alliansi enda territooriumil toimuvat või juba antud lubaduste tagasivõtmist,” ütles Ideon. „See retoorika on osa sellest, mida Vene televaatajad kuulevad läbi föderaalsete telekanalite iga päev. Uus on ainult see, et nüüd olevat [Kreml] jõudnud selle piirini, kust enam tagasi minna ei saa ja selle on kõik põhjustanud Lääs oma tegevusega.”

Kressa märkis Putini hiljutiste karmide sõnavõttude seas ära ka ühe huvitava detaili. Eelmisel nädalal kurtis Putin, et 1991. aastal jagas NSVL end 12 osaks, ent isegi sellest ei olevat ameeriklastele piisanud. „Midagi on siit pildilt puudu, kuna Nõukogude Liidus oli siiski 15 vabariiki,” meenutas Kressa. „Seega, mingisugune Balti erikord paistab olevat end kehtestanud isegi Putini peas.”

Lepik ütles, et Venemaa väidetava läänepoolse mõjusfääri küsimus puudutab lisaks Ukrainale, Valgevenele ja Moldovale ka Balkanit. „Kui vaadata, kuhu on NATO suutnud viimase kümne aasta jooksul laieneda – mida EL pole suutnud -, siis need riigid on Horvaatia, seejärel Montenegro ja siis Põhja-Makedoonia. Venemaa jaoks on Serbia veel viimane kants Balkanil. Ja ta töötab ka seal poolsaarel sama aktiivselt lääne alliansile vastu, maadejagamine käib aktiivselt. Bosnia küsimus on Eestis arusaadavalt vähem tähelepanu saanud, ent tegu on riigiga, mis on sõna otseses mõttes lähedal lagunemisele. Sisuliselt on seal kaks riiki ühe riigi sees ja nüüd soovivad serblased end sealt lahti haakida. Huvitaval kombel on venelased ka Bosnia horvaatide seas natsionalismi üles kütnud.”

Juttu tuleb ka sellest, kas ajakirjanikud ise hoiataksid näiteks oma sõpru ja lähedasi järgmise aasta alguses Kiievisse reisimast või mitte. Samuti sellest, kuidas mõjutavad uue külma sõja jõujooni valitsuse vahetus Saksamaal ja Moldovas ning milliseid provokatsioone võiks Venemaa proovida täiemõõdulise invasiooni aseainena.