DI kirjutab, et väidetavalt on Soome president Sauli Niinistö Euroopa riigipea, kellest Venemaa president Vladimir Putin kõige rohkem lugu peab. Kui teised riigi- ja valitsusjuhid on vältinud vastuseks Krimmi annekteerimisele kontakte Moskvaga, siis Soome president on pidevalt oma Vene ametivennaga dialoogi taotlenud ja Venemaa suhtes karmi liini ajanud, kui seda on vaja olnud.
DI leiab, et Niinistöt tuleks julguse eest eristuda kiita. Sedatüüpi dialoogil on Rootsi lehe arvates ka üheselt rahu edendav mõju, mida Euroopa praegu eriti vajab.
Venemaa jätkab aga konflikti eskaleerimist Läänega: USA, NATO ja selle partnerriikidega, sealhulgas Soome ja Rootsiga, märgib DI.
DI sõnul ei puuduta oht enam ainult Ukrainat, jõulunädalal rääkis Venemaa välisministeerium selgelt ka sellest, mis ootab NATO liikmeks astuda soovivaid Põhjamaid.
Moskva sõnul oleksid Rootsi/Soome NATO-sse astumise taotlustel „tõsised sõjalised ja poliitilised tagajärjed” ning need nõuaksid Vene poolelt „adekvaatset vastust”.
„See on ennekuulmatu avaldus, kuigi mitte üllatav,” kirjutab DI. „Kreml elab nähtavasti külma sõja mõtteviisis, kus suurvõimud võivad maailma huvisfäärideks jagada ja tingimusi dikteerida.”
Tegelikkuses on aga DI sõnul praegu aasta 2022 ja Venemaa pole kaugeltki mingi suurvõim. „Staatusest hoolimata ei ole Kremlil mingit õigust ähvardada või sekkuda ei Rootsi, Soome ega selles osas ka Ukraina julgeolekupoliitilisse valikusse,” teatab DI.
Seda peaksid DI sõnul välja ütlema kõik asjasse puutuvad riigid. Soome teeb Rootsi lehe hinnangul just seda ja eeskujulikult selgelt.
Rootsi sotsiaaldemokraatide valitsuse sõnum on aga DI sõnul olnud vähem selge.
Kaitseminister Peter Hultqvist nimetas küll Venemaa nõudmisi „täiesti aktsepteerimatuks”, aga erinevalt Soome retoorikast õnnestus Rootsi kaitseministril oma seisukohavõttu nõrgestada, öeldes kogu maailmale, et Rootsi ei peaks NATO-ga liituma „nüüd ega hiljem”.
Peaminister Magdalena Andersson edastas novembris sama sõnumi ja on pärast seda DI teatel vaatamata Vene ohule tähelepanuväärselt vait olnud.
„Täiesti Kremli maitse järgi, teiste sõnadega,” märgib DI.
„Mida on sotsiaaldemokraatidele vaja, et mõelda ümber püha põhimõte, et meie julgeolekupoliitiline liin jääb kindlaks? Soome taotlust NATO liikmeks astumiseks? Venemaa uut rünnakut Ukraina vastu? Või ehk Vene „rohelisi mehikesi” Gotlandil või Ahvenamaal nagu need, kes ilmusid 2014. aastal Krimmi?” küsib DI.
„Kas Rootsi valitsusel poleks olnud parem ennetada Venemaa järgmist sammu, mitte olla sunnitud reageerima?” küsib DI veel.
„Otsene vastus on teha nagu Soome ja võtta omaks NATO-optsioon, mida pooldab Riksdagi enamus, sealhulgas ühinenud opositsioon. See peaks märku andma, et Kremli ultimaatumil on vastupidine mõju. Et Rootsi julgeolekupoliitiline liin sõltub tegelikult sündmustest ümbritsevas maailmas, mitte sotsiaaldemokraatlikest traditsioonidest. Et Rootsi ja Soome hoiavad kokku,” kirjutab DI.
