ERISAADE | Rootsi ja Soome NATO-liikmelisuse puhul võib üheks suurimaks küsimärgiks osutuda Prantsusmaa?
(145)
On selge, et NATO-Soome-Rootsi julgeolekukolmnurk on tingitud praegu Euroopat vaevavast üleüldisest julgeolekukriisist - täpsemalt asjaolust, et Ukrainat on hetkel ümbritsemas ilmatuma suur hulk Vene vägesid.
Helsingist ja Stockholmist jääb aga Vene tank Ukraina piiri ääres pooleteist tuhande kilomeetri kaugusele. Kuidas tõlgib tänane julgeolekuoht Venemaa näol end Soome ja Rootsi julgeolekukonteksti? Mis annab soomlastele ja rootslastele põhjust tunda end piisavalt ohustatuna, et avalikkuses NATO-liikmelisuse perspektiivi jutuks võtta?
Ahvenamaa ja Ojamaa = Läänemere Gibraltarid
"Nii Soome kui Rootsi jälgivad väga tähelepanelikult, mida Venemaa teeb," nentis Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt.
Suurim muutus toimus Venemaa tegemise jälgimisel aastal 2008, mil too tungis kallale Gruusiale. Tarvidus venelasi suurendusklaasi all hoida suurenes aastal 2014, mil Venemaa annekteeris Krimmi. Tänane seisukord Ukraina piiri läheduses on tõstnud teadlikkust Venemaa tegemistest mõistagi aina enam. "Avalikkuses teadlikkuse tõstmine on toimunud järk-järgult ja sel on olnud mõju ka NATO-diskussioonile," lisas Hurt.
Soome poliitikaanalüütik Pekka Virkki märkis, et Soome ja Eesti julgeolekuküsimused on tegelikult sarnasemad, kui esialgsel pilgul eeldada võiks.
"Kõik, kes Soome, Baltimaade ja Venemaa ajalugu tunnevad, teavad küll, et meie riikide geostrateegilised vajadused on ühised," sõnas Virkki. "Soome Ahvenamaa ja Rootsi Ojamaa on Läänemere Gibraltarid ja NATO perspektiivist olulised. Küsimus pole lihtsalt sõjaväes ja rahvusvahelises kaubaveos, vaid ka kaablites vee all - kogu digitaalne infrastruktuur on meile kriitiline. Meri peab vaba olema."
Ta sõnas, et soomlastele ja rootslastele mõlemile sai selgeks asjaolu, et Venemaa tahab nende NATO-ust kinni lükata. Kuigi kumbki riik pole möödanikus tõtanud üle alliansi lävepaku astuma - Soome president Tarja Halonen pidavat seda pigem Ida-Euroopa riikide pärusmaaks -, ei sobinud venelaste ultimatiivne toon nende julgeolekuperspektiivide suhtes teps mitte.
"Oleme küll Euroopa liidus, aga ei, me ei ole nagu Eesti või Poola. Oleme nagu Gruusia: läänes, aga Venemaa piiril ja ei ole NATO liige," kirjeldas Virkki Soome olukorda. "Jah, meil on suur kaitsevägi. Saame varsti uued Lockheed Martin 35 lennukid Ameerika Ühendriikidest. Aga peamine probleem seisneb selles, et oleme Euroopa liidus uute, tõenäoliste sanktsioonide eesrindel ilma NATO artikkel viie kaitsekindlustuseta."
Uncle Sam'i teenijad
Virkki tuletas meelde, et Soome ja Rootsi on Kremli retoorikas olnud justkui musternäide, mille kohaselt on Venemaa kõrval võimalik demokraatlikel riikidel hästi elada ka NATO-sse kuulumata. Baltimaad ja Poola on Moskva propagandas olnud tema sõnutsi seevastu nagu "postkoloniaalsed lapsed, kes läksid Vene-ema sülest Uncle Sam'i teenijateks". Soome ja Rootsi on venelaste silmis pigem täiskasvanud riikide hulgas, mistõttu pole sõbralikud suhted Kremliga olnud ka neile probleemiks. Nüüdne NATO-arutelu on selle pildi muidugi küll väheke pea peale pööranud.
Ukraina puhul on jutuks sõda selle kõige ehtsamal kujul. Kuid see pole tänasel päeval sugugi mitte ainus variant riikide ründamiseks - on ju täheldatud venelaste arsenalis tervet posu hübriidsõjataktika tarbeks sobivaid relvi. Kas Rootsil või Soomel on põhjust ka selles vallas mruret tunda?
Hurt märkis, et hübriidrünnakud Venemaa poolt ei ole tänasel päeval midagi uut.
"Relvastatud sõjalise kallaletungi lävendi all olevad operatsioonid on toimunud ja toimumas pikemat aega - küberründed riikide vastu, mis on Venemaa poolt toime pandud, toimuvad aastaid. Räägime info kogumisest ja spionaažist, aga otsitakse ka nõrku kohti taristus, mida vajadusel hiljem ära kasutada," kirjeldas ta reaalsust. Hurt lisas, et nii jaanuari- kui detsembrikuus on täheldatud ka Läänemere piirkonnas tavapäratut Vene sõjalaevade ja -lennukite liikumist.
Oht ajalooõpikust
Venemaal on kombeks kaevata ajalooõpikutest välja enesele sobivaid katkeid, kui jutuks tuleb legitiimsus territoriaalsete nõuete näol.
Paar huvitavat näidet on näiteks Sergei Lavrovi hiljutine valik nimetada mõningaid NATO liikmeid Nõukogude Liidu lagunemisest lagedale jäänud orbudeks. Või siis Vene välisministeeriumi säuts Twitteris, mille kohaselt tuleks 18. jaanuarit vaadata kui päeva, mil meenutada Ukraina ühendamist Vene impeeriumiga aastal 1654.
Millised väljavõtted möödanikust võivad nii Rootsile kui Soomele sellest vaatevinklist ohuks osutuda?
"Soome puhul peab mäletama, et olime Vene impeeriumi osa ja meie iseseisvus on ainult kaks kuud
vanem kui Eesti oma," tuletas Virkki meelde. "Soome on Kremli tsaaridele venelane, olgu see tsaar punane, valge või pruun. Meil pole suuri, ebalojaalseid rahvusvähemusi, aga just nagu Eesti, oleme püha vene verel vabastatud maa ja rahvas. Rootsi on aga vana vaenlane, kes tahab Soome, Eesti ja Ingerimaa iseenesele võtta ja maarahva õiguse suure Vene impeeriumi armastamiseks hävitada. Üks Ojamaa operatsioon on väike hind nende vabastamiseks."
Virkki sõnul usuvad nii mõnedki, et Soome jäi Nõukogude Liidu poolt okupeerimata just nimelt Rootsi formaalse võimaluse tõttu NATO liikmeks saada.
Hurt lisas, et Rootsist rääkides pole Venemaa kontekstis kohta territoriaalsete lahkhelide arutamiseks. Sajandeid tagasi võis lugu teisiti olla - Rootsi oli toona ju edukaid vallutusi ellu viinud suurriik, kellega tsaari-Venemaal hulganisti hõõrdumis -, kuid tänasesse konteksti pole võimalik tuua neist ühtegi.
"Siin sellist võrdlusmomenti nagu Soome ja Venemaa vahel pole Rootsi puhul põhjust tõstatada," märkis ta. Ojamaa on tema sõnutsi ohus ainult geograafilistel põhjusel. "Vene operatiivkunst on arenenud - tehakse ootamatuid asju ja varjatake neid alati väga edukalt. Ka Krimmi hõivamine toimus üllatusena. Gotlandiga midagi sarnast teha - see oleks Vene operatiivkunsti vaimus."
Virkki märkis Hurdi öeldu vaimus, et kui Venemaa Soomelt või Rootsilt mingisuguseid maalappe üldse soovib, siis käib jutt vaid Ahvenamaast või Ojamaast.
"Nad on ohustatud, sest Venemaa tahab edastada poliitilisi pürgimusi. Võib-olla Baltimaade ja NATO vastu seina surumine - ehk Kreml tahab näidata et tema saab Soome tagasi soometumise või näiteks juba impeeriumi ajajärele ning et Rootsi on nõrk maa, mida homod ja pagulased ei kaitse," oletas Virkki.
Seega - territoriaalsed murekohad on mõlemal riigid Venemaad silmas pidades olemas.
"Kõik on muutunud"
Ent kui nende ohtude taustal iseenesest Soome ja Rootsi potentsiaalsest NATO-liikmelisusest rääkida, siis hiljutisel ajal on tulnud uudiseid ja seisukohti siit ja sealt nurgast. Üks ütleb üht, teine teist. Täpselt ei mõistagi, kuhu riikide meelsus langeda võib. Kuidas on lugu tänase, 21. jaanuari seisuga - kas ja kuivõrd on muutunud rootslaste ja soomlaste meelsus NATO-sse kuulumise suhtes? Ja mis on need väljapaistvaimad verstapostid, mis näitavad lakmustesti mõttes märgatavat muutust avalikus arvamuses?
"Kõik on muutunud," ütles Virkki resoluutselt. "Rootslased ja soomlased näevad, milline riik on Putini Venemaa. See on kõige tähtsam. Soomes on inimesed ebalevamad, aga vastuseis NATO suhtes on dramaatiliselt vähenud. Rootsis suurem osa pooldab NATO liikmeks astumist."
Virkki märkis, et suurimaks pöördepunktiks oli Soome presidendi Sauli Niinistö uusaastatervitus - seda nii Soomes kui Rootsis ühtviisi. Sellele järgnes Soomes laine NATO-t toetavaid avaldusi kohalike parteide poolt: sealhulgas Soome Rohelised, Soome-Rootsi Rahvapartei ning ka mõned vasakpoolsed poliitikud.
"Põlissoomlased (nagu Eesti EKRE) ja Keskerakond (ei sarnane otseselt Eesti tsentristidele) on veel teisel poolel, aga näen palju erutust ka nende hulgas," sõnas Virkki.
Rootsis pani Soome edasiliikumine tema sõnutsi parempoolsed poliitikud nõudma välispoliitilise liini läbivaatamist. "Eriti märgatav on Rootsi roheliste suhtumise muundumine," lisas ta.
Hurt kirjeldas Rootsis nähtuvat narratiivi "mõnevõrra ebaselgena" - parlamendis esindab enamus küll NATO-liikmelisuse perspektiivi pooldavat seisukohta, kuid vähemusvalitsus on NATO-liikmelisuse vastu, soovimata sel teemal avalikkuses arutelu arendada. "Selles mõttes on Rootsi joon olnud muutmisel, aga pole olnud ei varem ega täna sama selge kui Soomes," märkis Hurt.
Soome peaminister Sanna Marin käis hiljuti siiski välja sõnumi, mis pälvis kodumaal palju kriitikat - tema sõnutsi pole kuigi tõenäoline, et Soome tema ametiajal NATO-liikmeks saab. Mida sellest välja lugeda?
Ma ei oska öelda, kas Marini märkus oli suur eksitus, aga mulle tundub, et Soome meedia konsensus on küll selline," sõnas Virkki. "Marin ütles, et liikmeks astumine on võimalik, aga ebatõenäoline, et tema valitsuse ajal. Teame, et Soome Keskerakond ja vasakliit ei poolda NATO-avaldust, mis võib tähendada, et Marini teine valitsus Koonderakonnaga, oleks parem koalitsioon. Ehk on 2023 valimiste järel õige aeg? Praegu näib, et parempoolne Koonderakond võidab. Ja nad on pro-NATO."
Üks huvitav märk meelestatuse muutumisest on tihedaks kujunenud kohtumised NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga. Juba uue nädala esmaspäeval leiab aset lühikese aja jooksul juba teine kõrgetasemeline kontakt Soome ja Rootsi eliidi ja Stoltenbergi vahel. Mida sellest välja võtta?
"Arvan, et välisministrite külastusel Brüsselis pole veel avalduse avalikustamisega tegemist, aga see näitab: oleme teiega ja oleme valmis," märkis Virkki. Hurt nõustus. "See on poliitiline signaal tihedast koostööst," lisas ta.
Murekoht: Prantsusmaa
Juhul, kui kummagi riigi avalikkus pooldaks NATO-ga liitumist ning julgeolekuoht püsiks, siis millised oleksid mõeldavad versioonid? Ja kui palju see ajaliselt aega võtta võiks?
Virkki sõnas, et Soome ja Rootsi liikmelisus NATO-s võib olla reaalsus juba aastal 2025. Tõenäosus on selleks tema silmis 50-50.
"Kui tuleb hirmus kriis, suur sõda, siis tseremoniaalne protsess on sekundaarne asi. Aga kui Venemaa on vaikselt, siis inimesed unustavad," selgitas ta oma seisukohta. "Ent kui oht on nagu nüüd - jätkuv, märgatav ja konkreetne - on liikmeks astumine tõenäoline."
Hurt väljendas natuke skeptilisemat arvamust.
"Liitumist tuleb heaks kiita NATO liikmesriikide parlamentide poolt. Parlamente on väga raske survestada - kui tavaliselt teete midagi pooleteiste või kahe aasta jooksul, siis tehke nüüd kahe nädalaga," selgitas ta üht suuremat võimalikku takistust. "See on täitsa võimalik, et 5-10 aasta pärast on Soome ja Rootsi NATO liikemsriigid, aga ei pruugi olla seda mõistlik ette võtta, kui on vallandumas sõda."
Rääkides NATO liikmesriikide parlamentidest - kas siinkohal on reaalne ka võimalus, et Venemaal õnnestuks Rootsi või Soome liikmelisuse puhul teha õõnestavat lobitööd?
Martin Hurt tõdes, et see variant küll mõistagi eksisteerib, kuid ta ei dramatiseeriks seda üle.
"Loomulikult on nii, et Moskval võimalik ära kasutada oma kontakte ja lojaalsemaid otsustetegijaid teiste riikide pealinnades," märkis Hurt, toomata välja ühtegi konkreetset riiki. "Osadel erakondadel NATO liikmesriikides on väga tihedad seosed Moskvaga (kes laenanud raha Vene pankadelt, kel muud tihedad poliitilised seosed) - need kõik lähevad mängu, kui Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga peaks muutuma aktuaalseks. Aga see ei tähenda tingimata seda, et see konkreetne riik, kus korrumpeerunud erakond on, otsustaks sel juhul seda asja blokeerida."
Virkki märkis, et Soomes spekuleeritakse küll Türgi ja Ungari käitumise kohta, kuid üldiselt ei peeta neid riike eriti suurteks ohtudeks.
"Türgi-Venemaa suhted on skisofreenilised ja Ungari on väike maa. Jah, formaalne õigus neil on, aga kas tõesti on poliitiline motiiv?" küsis Virkki. Tõenäolisem blokeerija võib tulla sootuks ühest ootamatumast piirkonnast Euroopast, kus peagi president vahetumas ja valimised retoorikale palju mõju avaldamas. "Arvan, et kõige suurem oht võib olla Prantsusmaa. Teame, et Le Pen ja Zemmour on venemeelsed. Pécresse, kes võib Macroni juba teisel voorul võita, on kultuuriline russofiil ja François Filloni meeskonna endine liige... Aga seda ma ei tea, kas ta putinist ja Kreml-meelne on või ei."
Hurt toonitas, et põhjus ei pruugi sugugi mitte seisneda vaid venemeelsetes isikutes või Moskvaga seotuses.
"Kui arutame Prantsusmaad, siis praegune president [Emmanuel Macron - toim.] on rohkem huvitatud sellest, et Euroopa Liitu tugevdada kui NATO-t. Igasugune samm, mis tugevdaks NATO-t, ei räägi kaasa sellele, et Euroopa Liitu tugevdada. See võib ka olla põhjus, miks venitada," selgitas Hurt taustaks. Tema silmis võib Macroni retoorika lähtuda asjaolust, et NATO seisukohtades on liiga palju tooni andev USA seisukoht.
Avaldus sisse
Lõpetuseks - kui kogu tänane teadmistepagas kokku võtta, siis millised oleks Hurda ja Virkki soovitused Soome ja Rootsi võimudele julgeolekuperspektiivi suhtes?
Martin Hurt märkis, et tal on soovitusi lausa kaks - need on tema silmis relevantsed sõltumata sellest, kas Soome ja Rootsi liituvad NATO-ga või mitte.
"Kaitsevõime tugevdamine on kindlasti asjakohane kõikides riikides. Eriti, kui Rootsi tahaks liituda, siis üks tugev argument, mis räägiks selle vastu, on see, et Rootsi pole piisavalt arendanud oma kaitsevõimet. Ka kehtiv arengukava on madala ambitsioonitasemega. Rootsis nähakse Vene ohtu, aga selle maandamiseks ei astuta piisavalt samme," märkis Hurt. "Teine soovitus oleks see: juhul, kui Soome ja Rootsi poliitiline juhtkond otsustaks, et nüüd tarvis liituda NATO-ga, siis oleks tarvis kasvatada avalikku toetust. Hästi mugav on olla poliitik ja öelda, et teen nii, nagu rahvas tahab ja kui rahvas ei taha midagi, siis ma ei tee midagi. Siin oleks poliitilist suunamist, juhtimist ja stimuleerimist vaja, et poliitilist toetust kasvatada."
Virkki jäi siinkohal lühildaseks ja konkreetseks: "Mul on ainult üks soovitus - avaldus üheskoos nii pea, kui võimalik."
