Represseeritud Venemaa eestlastest raamatu välja andnud Vladimir Abramov: Stalin oli internatsionalist, hävitas kõiki ühtmoodi

Venemaal ilmus raamat „NSV Liidu riikliku terrori soome-ugri ohvrinimekiri” („Финно-угорский мартиролог жертв государственного террора в СССР”), millesse on kogutud maha lastud või laagritesse saadetud represseeritud eestlaste nimed. Venekeelne Delfi rääkis kogumiku teadusliku toimetaja ja väljaandja Vladimir Abramoviga.

Mis raamat see on?

See on lühielulugude, teatmete kogumik aastatel 1917-1953, peamiselt kuni 1940. aastani represseeritud Venemaa eestlaste kohta. See on seitsmes kogumik, enne seda on ilmunud kuus raamatut, mis on pühendatud Venemaa soome-ugri rahvastele. Esimene väljaanne oli maridest, sest kogumike koostaja Nikolai Antonov on mari. Seejärel mordvalastest, sest mina olen Mordvast. Veel oleme me kirjutanud komidest, udmurtidest, karjalastest, siis ilmus kogumik väikerahvastest: hantidest, mansidest, ungarlastest. Nüüd eestlastest.

Miks te selle teema ette võtsite?

Me teenisime Antonoviga ühes väeosas, ühes rühmas. Pärast armeed hoidsime kontakti. Pärast armeed pakuti talle tööd Vorkutas. Nagu te teate, on see GULAG-i üks peamisi keskusi, seal ümber olid laagrid. Teda hakkas see teema huvitama, represseeritute saatused. Et ta on mari, hakkas ta koguma informatsiooni oma rahva kohta. Ta asutas seal polaarjoonetaguse soome-ugri ühingu, levitas informatsiooni hukkunute kohta.

Mina juhtisin 1990. aastate lõpust Mordva riikliku ülikooli Venemaa rahvaste uusima ajaloo kateedrit. 1930. aastate periood oli minu huvivaldkond. Mingil hetkel leidsin ma informatsiooni, et aastatel 1930-1939 kahanes Mordva elanikkond absoluutselt 500 000 inimese võrra. See tähendab, et kümne aastaga oli loomulik juurdekasv 250 000, aga elanikkond kahanes sealjuures 250 000 võrra. Elanikkond kahanes kolmandiku võrra. Ma hakkasin seda küsimust uurima. Me hakkasime otsima mahalastute haudu. Alguses ei leidnud me midagi. Hiljem pöördusid meie tudengid klubist Poisk (Otsing – toim) rühmaülema poole. Koos tema ja vabatahtlikega sõitsime me teatud rajoonidesse ja juba esimesel õhtul leidsime mitu vennashauda, kuhu oli maetud sadu, võib-olla tuhandeid inimesi.

Miks inimesi represseeriti?

Käis klassivõitlus. Bolševikud haarasid võimu. Võimu haarasid nad klassitunnuste alusel. Hakati ära koristama kodanluse, vaenulike erakondade, kadettide, oktobristide, parempoolsete esseeride esindajaid. Nad olid bolševike vastased, mistõttu mõisteti nad hukka.

Stalin hakkas ette valmistama maailmarevolutsiooni, alustas rasketööstuse loomise viisaastakuid. Kõrgahjud, martäänahjud, söekaevandused, koksiahjud – kõik see läheb väga kalliks maksma. Kust võtta vahendeid? Keegi peab töötama, aga maksta pole talle midagi, süüa anda pole midagi. Stalin lahendas selle küsimuse: vaja on kollektiviseerimist. Osa talupoegkonnast, kellel oli leiba, liha, rahavarusid, kuulutati kulakuteks. Neilt võeti kõik ära ja nad saadeti laagritesse, kus oli vaja tööjõudu. Mordvast saadeti inimesi Lõuna-Uurali lubjakaevandustesse ja Arhangelskisse metsa langetama. Tänu sellele sai Stalin tasuta tööjõu, tasuta vilja, liha ning jõukate talupoegade korralikes majades avati koolid ja sinna tehti korterid parteifunktsionäridele.

Kas selleks valiti välja teatud rahvad?

Ei. Stalin rahvaid ei valinud, ta oli internatsionalist. Kinni nabiti kõik ühtmoodi, sõltuvalt nende jõukusest. Mordvas sai suure pingutusega kulakuteks nimetada umbes kolme protsenti talupoegadest. Kulakuks tehti kümme protsenti. See on puhas matemaatika. Saabub ülesanne: teha kulaklikuks 95 majapidamist rajoonis. Kohalik funktsionär otsustab ümardada sajani.

Stalin valmistas ette maailmarevolutsiooni, ei olnud vaja mitte ainult armeed, vaja oli ka riigi ühtsust. Seetõttu hakkas ta alates 1936. aastast ära koristama oma vastaseid partei sees, süüdistades neid riigireetmises. Samal ajal kirjutati aktiivselt pealekaebusi naabrite kohta.

Kannatasid ka eestlased. Tol ajal arvati, et kõigi rahvaste esindajad, kellel on oma riik, võivad olla potentsiaalsed agendid, spioonid. Selliseid inimesi peeti eriliselt silmas. Repressioonid leedulaste, lätlaste, eestlaste, poolakate, kreeklaste vastu olid eriti julmad. Näiteks kui kohalikule NKVD ülemale keegi ei meeldi, hoiab ta sel inimesel silma peal, kuulab. Ükskord räägitakse: ütles poe juures, et täna toodi leiba hilja. Kõik, nõukogudevastane agitatsioon ja uus juurdlus!

Perekonnaliikmed võidi töölt vallandada. Oli olemas Akmolinski kodumaa reeturite naiste laager. Mees pandi istuma, naine ka, ainult selle eest, et oli selle mehe naine.

Te olete enne oma kogumike ilmumist Mordvas kokku puutunud negatiivse reaktsiooniga. Rääkige.

Jah, mõned aastad tagasi kogunes teatud grupp inimesi ülikooli uste juurde nõudmisega lõpetada selliste raamatute väljaandmine. Aga ülikool ei ole raamatute väljaandmiseks kopikatki eraldanud. Inimesed rääkisid, et raamat mustab riiki, et see on venevastane propaganda. Miks venevastane, mina aru ei saa.

Teine juhus. Meil on väike ajaleht Stolitsa S. Nende reporter Polutin kirjutas pseudonüümi Lipatov all minust artikli. Tuli minu juurde, vestlesime kenasti. Rääkisin talle kogumikust. Pärast ilmus artikkel pealkirjaga „Professor Abramov ajab tühja tuult taga”. Ta süüdistas mind selles, et ma kirjutasin, nagu oleks venelased eestlasi hävitanud. Mina ei ole sellist rumalust kuskil kirjutanud. Stalin oli internatsionalist, ta hävitas kõiki ühtmoodi.

Ma saan aru, miks nii tehakse. Ma olen elanud 50. ja 60. aastatel. Siis taheti teha ühtset rahvast, kõik rahvuslik hävitati juurteni. Sõna „mordvalane” oli solvang. Juudid varjasid perekonnanimesid. „Ülevalt” öeldi, et meil on internatsionalism, „all” sellist asja ei olnud.

Lõpuks andsin ma selle reporteri kohtusse. Kohus tunnistas, et artikkel ei vasta tegelikkusele, kuulutas üllitise laimuks ja ajalehte trahviti 15 000 rublaga (173 euroga – toim) minu kasuks. Raha pole kunagi ülearu.